Riistvõimlemine (2)

Riistvõimlemine kui võistlussport
Võimlemine on spordiala , mis nõuab sportlaselt kehalist jõudu ja paindlikkust. Ala jaguneb riist- ja iluvõimlemiseks. Riistvõimlemises sooritatakse peale vabaharjutuse ka harjutusi hobusel , rööbaspuudel, kangil, rõngastel ja poomil. Iga harjutuse eest saab sportlane žüriilt hinde (ühest kümneni).
Poom ja rööbaspuud on küll pea iga kooli kehalise kasvatuse tundide osaks, kuid võistlusi riistvõimlemises pole Eestis korraldatud alates 2000. aastast. Samas mujal maailmas on tegu ülipopulaarse alaga.
Riistvõimlemine kadus Eesti spordimaastikult 2000. aastal, kui ainus riistvõimlemissaal suleti ja võistlusi pole enam korraldatud. Entusiastid ihkavad alale taas hinge sisse puhuda.
Mitmekordse Eesti meistri ja võimlemisliidu asepresidendi Viktor Saaroni sõnul elab riistvõimlemine treenerite ja tegijate hinges edasi. Suurim probleem on ja oli võimlemiskeskuste puudus.
Riistvõimlemise populaarsust näitab ühelt poolt see, et võistluste piletid kaovad müügist kiiremini kui soojad saia ja internet on tuubil täis kuulutusi, kus püütakse osta olümpiavõistlustele pääsmeid. Teisalt on mitmed riistvõimlejad oma kodumaal suured rahva lemmikud. Nii näiteks valisid sakslased , kellel oleks kodumaal võtta kõikvõimalikke ülemaailmseid superstaare, eelmise aasta parimaks sportlaseks just riistvõimleja Fabian Hambücheni.
Ka on riistvõimlemine ala, mis võib tuua kogu olümpiamängude suurimad kangelased, kelle kael on medalite all lookas. Meestel on võimalus kulda püüda kokku kaheksal ja naistel kuuel alal.
Mõlemal on kavas võistkondlik võistlus, individuaalne mitmevõistlus, vabaharjutus, toenghüpe ja rööbaspuud, viimane neist peetakse küll meestel võrdsel kõrgusel olevate rööbaspuudel ja naistel erineval kõrgusel olevatel rööbaspuudel. Vaid naiste pärusmaa on poom ning meestel on sellisteks aladeks rõnga- ja kangiharjutus ning toenghooglemine .
Olümpiamängude alguseks peetakse 776. aastat eKr. Tegelikult pärinevad sellest aastast vanimad olümpiavõitjate nimistud, mänge aga hakati pidama juba varem. Olümpiamänge korraldati Kreeka kultusepaigas Olümpias peajumala Zeusi auks. Mängude korraldamine lõpetati 394. aastal, sest need kuulutati paganlikuks. Olümpialiikumise ja olümpiamängud taaselustas Prantsuse pedagoog parunPierre de Coubertin , kelle eestvõttel asutati Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud peeti 1896. aastal Kreeka pealinnas Ateenas, esimesed taliolümpiamängud korraldati 1924. aastal Prantsusmaal Chamonix’s.
Nelja aasta eest Ateenas küll meestest keegi enamat kui ühte kulda ei saanud, kuid naistest oli parim kolme kirkama autasuga rumeenlanna Cătălina Ponor. Riistvõimlemisest pärinevad aga nii mõnegi olümpia suurimad staarid – nii on üle maailma tuntud näiteks mitmekordsete olümpiavõitjate Nadia Comăneci ja Olga Korbuti nimed, valgevenelane Vitali Štšerbo võitis 1992. aastal Barcelona olümpial kokku kuus kuldmedalit ning kõigi aegade olümpiamängude medalirekord kuulub Larissa Latõninale, kes olümpiatelt võitis kokku 18 medalit
Riistvõimlemise liidrid
1970. aastatel osales Eesti meistrivõistlustel mõnikümmend meest ja naist. Üks tuntum tegija oli Andres Truupõld, kelle filigraanne risti sooritamine rõngastel andis elemendile nime “Andrese rist”.
1970. aastate keskel tuli Mati Kirmes N Liidu noortemeistriks, 80-ndate alguses võitis Galina Joonas Euroopa juunioride meistrivõistlustel hõbemedali. Viimane tippvõimleja Ruslan Ovtšinnikov, kes lahkus Eestist kümmekond aastat tagasi, esindas kolmel olümpial Runar Alexanderssoni nime all Islandit . Ateena olümpial sai Ovtšinnikov-Alexandersson toenghooglemises seitsmenda koha. Teda juhendas Mati Kirmes. Viimase tiitlivõistlusena osalesid Eesti riistvõimlejad 1999. aasta MM-il Hiina.
Kasutatud kirjandus:
http://devteadur.tea.ee/olumpiamangud
http://www.epl.ee/artikkel/362420
http://www.neljas.ee/est/?news=951024&category=2
http://www.google.ee/