50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-02-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
24 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Rauno Laumets
Õppematerjali autor
Spordipedagoogika kordamisküsimused 1. Spordipedagoogika kui teadus, uurimisvaldkonnad. Õpetamiseks vajalikud teadmised (Shulman). SPedagoogika uurib kuidas õpetatakse ja treenitakse, õppeprotsessidega seotud kehaliste võimete arendamist, keh kasvatuse ja spordiõpetuse programme. Spordi all mõistame me tippsporti, võistlussporti, rahva-ja tervisesporti. Seega vajatakse spetsialiste nii kooli, terviseklubidesse kui tippsportlaste treenimiseks spordioskuste õpetajaid. Spordipedagoogid võib jagada tinglikult kaheks: 1) pedagoogid, kes uurivad õpetamismeetodeid, õppeprogrammide/treeningplaanide sisu, tuginedes teistele sporditeaduste alamdistsipliinidele nagu spordipsühholoogia, -füsioloogia, -sotsioloogia, -biomehaanika jt., aga ka pedagoogikale
Kindlus – kõrgete sporditulemuste näitamine vastutusrikastel võistlustel Stiil – tehniliste ja taktikaliste tegevuste püsivad iseärasused, mis on iseloomulikud antud sportlasele 2. Treeningu eesmärk 1. Motivatsiooni kujundamine - Õpilased peavad tunnetama vajadust treeningute, teadmiste ja oskuste omandamise järele. Neil on vajalik kujundada järgmised motiivid, millele toetutakse õppe-treeninguprotsessis ja mis parimal viisil soodustavad isiksuse arengut, äratavad huvi spordi vastu: • vahetult mõjutavad (huvitav õpetamine, meeldiv treener, näitlike ja tehniliste vahendite kasutamine jt); • perspektiivselt mõjutavad, mis on seotud sportliku tegevusega tulevikus (treeningute jätkamise soov, eesmärgid, spordialase hariduse omandamine jt); • intellektuaalsed – vaimsed ja mõistuspärased (rahuldus treeningtööst, keeruliste liigutusülesannete lahendamisest jt). 2. Konkreetsete treeninguülesannete püstitamine ja teadvustamine
MURDMAASUUSATAMISE TEHNIKA ÕPETAMISE ALUSED SISUKORD: I Õpetamise printsiibid 1.1. Järkjärgulisus 1.2. Jõukohasus 1.3. Süstemaatilisus 1.4. Tähelepanu, huvi ja aktiivsus 2. Õpetamise etapid 2.1. Õpetamise eelsel etapil 2.2. Algõpetuse etapp 2.3. Liigutusoskus 2.4. Liigutusvilumus 3. Õpetamise meetodid 3.1. Näite- ja sõnameetod 3.2. Osa- ja tervikmeetod 3.3. Integratiivõpe 4. Juurdeviivad harjutused 5. Suusatunni läbiviimine 5.1. Suusatunni plaankonspekt 5.2. Tunni jaotamine osadeks 6. Õpetamise järjekorast. 6.1. Harjutuste üldjärjestus 6.2. Suusatamisviisid 6.3. Klassikalise ja uisutehnika õpetamise vahekord 6.4. Suuskade määrimine 7. Metoodilisi soovitusi 7.1. Olude arvestamine 7.2. Õpetamise ajastamine tunnis 7.3. Optimaalne liikumiskiirus 7.4. V
arengu, st aitaks saavutada head kehalist vormi. Olla heas kehalises vormis tähendab sageli erinevaid eesmärke. Ühtedele on hea vorm tugeva tervise ja hea enesetunde avalduseks, teistele märk mõnest tervisehäirest jagusaamise kohta, kolmandale saavutusvõime järjepidev tõus jne. Heas kehalises vormis inimene suudab paremini teostada oma eesmärke, elab täisverelisemat elu ning tema eluiga pikeneb. Hea kehalise vormi näitajateks on: • hingamis- ja vereringeelundkonna töövõime (aeroobne ja anaeroobne töövõime) – väljendub südame, kopsude ja veresoonkonna võimes viia hapnikku töötavatesse lihastesse; • lihaste töövõime – lihaskonna vastupidavus füüsilise koormuse ajal; • painduvus (väljendub liigutuste liikumisulatuses) ja üksikute liigeste liikuvus; • optimaalne kehaehitus. Treeningu tulemusena kujuneb organismis laiaulatuslik kompleks muutusi, mis hõlmavad raku
Psühholoogia eksami kordamisküsimused I Õppimise olemus 1) Õppimise mõiste. Psühholoogid mõistavad üldjuhul õppimise all protsessi, kus praktilise kogemuse vahendusel kujunevad õppuri tegevusvõimes või käitumises suhteliselt püsivad muutused. Õppimise kogemuslikuks baasiks on nii vahetu kontakt välismaailmaga kui ka varem tajutuga mõttes opereerimine. Õppimine kui protsess ise ei ole vaadeldav. Õppimisega pole tegemist siis, kui käitumise muutused on tingitud organismi füüsilisest küpsemisest, väsimusest või haigusest. Õppimist ei tohi segi ajada mõtlemisega. Mõtlemine ei kindlusta alati õppimist. 2) Tahtlik ja tahtmatu õppimine. Õppimine on nii tahtlik kui ka tahtmatu komponent. Tahtliku õppimisega on tegemist siis, kui õppur püüab teadlikult omandada uut informatsiooni või tegevusoskusi. Tahtmatu ehk kaasneva õppimise korral on enamasti tegemist teadvustamata protsessiga. Valdav osa t
täisväärtuslikuks kõnetegevuseks omandada koos. Arendada on vaja keeleüksuse eristamist-äratundmist nii formaalsete kui ka semantiliste tunnuste alusel, rikastada omandatud keeleüksusi semantiliste tunnustega (nt. õpitud sõna sobitamine võimalikult paljude teistega), tegelda sõna tähenduse ülekandmisega (üles tõstma palli, kätt, küsimust) ning muutevormide funktsioonidega (jalutas sõbraga, kepiga, vihmaga). Nimetatud küsimused on aktuaalsed kogu abiõppe jooksul, kuid esimesel kooliastmel tuginetakse peamiselt keelevaistule, klassist klassi tõuseb teadliku analüüsi osatähtsus. Keelevaistu arendamine: keelevaist on keele seaduspärasuste ebateadlik valdamine. Selle aluseks on teadvustamata analoogiaüldistused. Õpetamata laps on teadlik oma ütluse sisust, mitte aga kõnetegevuses kasutatavatest keelevahenditest
2. Arenemiseesmärgid: 1 Fantaasia, mõtlemise, tähelepanu, vaatlemisoskuse arendamine, üldise silmaringi laienemine, ka lingvistilise silmaringi arenemine, analiseerimisoskuse ja suhtlemisoskuse arenemine 3. Kasvatuseesmärgid: Iseseisvatöö oskuse arenemine, huvi ja armastus vene keele vastu, motivatsiooni tõstmine, soovi hästi õppida arenemine HINDAMINE/TAGASISIDE: § 5. Õpitulemuste hindamise alused (1) Õpitulemusi hindab klassi- või aineõpetaja. (2) Õpitulemusi hinnatakse õpilase suuliste vastuste (esituste), kirjalike ja praktiliste tööde ning praktiliste tegevuste alusel. (3) Hinnatakse teadmiste ja oskuste omandatust. Lähtuvalt kooliastme ja õppeaine eripärast arvestatakse hindamisel: 1) omandatud teadmiste ja oskuste ulatust, õigsust, esituse täpsust ja loogilisust; 2) iseseisvust ja loovust teadmiste ning oskuste rakendamisel;
a)Õppimise olemus 1. Õppimise mõiste. Õppimine on keeruline pedagoogiline protsess. Peaaegu 2000 aastat on valitsenud arvamus, et õppimine toob inimeses esile kaasasündinud ideed. Õppimine on võime, mis on evolutsiooni käigus loomadel ja inimestel kujunenud kohanemiskes keskkonnaga. Tänapäeval defineeritakse õppimist kui suhteliselt püsivat muutust potensiaalses käitumises, mis tekib praktilise kogemuse vahendusel. 2. Tahtlik ja tahtmatu õppimine. Tahtlik õppimine on kui õppur püüab teadlikult omandada uut informatsiooni või tegevusoskusi. Tahtmatu e kaasnev õppimine on teadvustama protsess. Valdava osa oskusi ja teadmisi omandavad inimesed just sel viisil. 3. Õppimise ajendid ja allikad. vt õppimise mõiste alt 4. Õppimine kui kohanemine keskkonnaga. Õppimine on võime mis on evolutsiooni käigus loomadel ja inimestel kujunenud kohanemiskes keskkonnaga. Käitumise muutust selles käitumisprotsessis ajendavad kas hedonistlikud motiivid või sisemine huvi üm
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid