Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada. Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest jne. Vaskuss läheneb saagile rahulikult, kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad. Et vaskuss on loid ja kaitsetu loom, siis on tal ka ohtralt vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud jne. Nende käest aitab pääseda sisalikele iseloomulik kaitsereaktsioon - saba äraheitmine
Iga kilbis kasvab iseseisvalt ning neil on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust. Kõhu- ja seljakilpi ühendab kõõlus- või luuside, osadel on kõhukilbil liikuvad osad, mis võimaldavad kilprüül sulguda. Nahkkilpkonnal on luuline rüü kuni 2 m pikk ja kaalub kuni 600 kg. Enamik kilpkonna liike on liiga aeglased, et aktiivselt saaki jälitada. Nad toituvad taimedest või väikestest loomadest ussidest ja putukavastsetest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid. Mõni liik püüab saaki hoopis eriliselt. Kondor- kilpkonn kaevub mudasse ning jätab oma pärani aetud lõugade vahelt nähtavale ereroosa vingerdava keeletipu, mis on kaladele ,,söödaks''. Matamata ajab suu pärani ning imeb toidu sisse nagu tolmuimeja. Kilpkonnad suudavad ka kaua nälgida.
juba 200 miljonit aastat tagasi sel ajal kui esimesed dinosaurusedki. Nad pole aastamiljonite vältel palju muutunud ning tänased kilpkonnad meenutavad suuresti oma iidseid sugulasi. Kuid midagi oli siiski teisiti - ürgsetel kilpkonnadel olid väikesed hambad ning nad ei saanud oma pead kilbi varju tõmmata. Toitumine Enamik kilpkonna liike on liiga aeglased, et saaki jälitada. Nii toituvad nad taimedest või väikestest loomadest ussidest ja putukavastsetest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid. Mõni liik püüab saaki hoopis eriliselt. Kondor- kilpkonn kaevub mudasse ning jätab oma pärani aetud lõugade vahelt nähtavale ereroosa vingerdava keeletipu, mida kalad vaatavad kui "söödana". Seejärel ajab kondor-kilpkonn suu pärani ning imeb toidu sisse nagu tolmuimeja. Kilpkonnad suudavad ka kaua nälgida. Munad ja pojad Kilpkonnad munevad maismaale, et arenevad looted saaksid otse hapnikku,
Pojad kooruvad juunis ning on võimelised juba nädala vanustena lendu tõusma. Toitumine Metsis sööb talvepoolaastal peamiselt männiokkaid, aga ka erinevate puude ja põõsaste pungi. Suvel laieneb dieet oluliselt valgurikkamate lehtede (näiteks haab ja paju) ning võrsete poole. Metsiste pesakondi võib kõige sagedamini kohata mustika kasvukohtades, kus pojad toituvad esialgu mustikalehtedel elavatest putukavastsetest, hiljem ka mustika lehtedest ja marjadest. Koredada toidu seedimise hõlbustamiseks, on metsisel tarvis neelata väiksemaid kivikesi- gastroliite. Selle kombe tõttu võib metsiseid sageli kohata kruusateedel. Kaitse Kunagi tavalise metsise arvukus hakkas Eestis oluliselt vähenema XIX sajandil, mil liik suri välja näiteks Saaremaal. Langus jätkus XX sajandil – loenduste andmetel vähenes metsise arvukus aastail 1939–1985 enam kui kaks korda
Haug on tuntud röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, suuremad aga ka liigikaaslasi. Maimud toituvad planktonivähkidest, vesikakanditest ja putukavastsetest. 4 Sigimine ja areng Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais, mõnikord võib see toimuda isegi jääkatte all. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast
soolsuse tõus seal ka ümarmudilale piirid seadnud.(1) Varem on Musta mere piirkonnast pärit ümarmudilat Eestis leitud Pärnu ja Tallinna lahest. Viimases on ta saanud juba niivõrd tavaliseks kalaks, et Prangli saare kalurid pidavat teda päevas mitmesaja kilo kaupa püüdma. Ta sattus Läänemerre 2025 aastat tagasi laevade ballastveega. (2) Toitumine Tegemist on apla kalaga, kes toitub praktiliselt kõigest loomsest: väiksematest karpidest ja kaladest, putukavastsetest, aga ka kalamarjast.(1) Foto 2 ümarmudil autor: unforth Kudemine Ümarmudil koeb mai algusest septembri lõpuni portsjonitena, eelistades selleks 15- kraadist veetemperatuuri. Marjakogumit hooldavad ja kaitsevad isaskalad. Viljakus kala kohta on umbes 2003900 marjatera. Suguküpsus saabub ümarmudilatel kahe- kuni kolmeaastaselt. Veekogu põhja iseloomu suhtes ümarmudilal erilisi nõudmisi ei ole, kuid kudemisajal eelistab ta kivist põhja, sest ta koeb oma pirnikujulised
hapnikuvaestele ning happelise veega tingimustele. Koger talub ülihästi veekogude talvist hapnikuvaegust. Talve veedavad nad veekogude põhjamudas. Ta on paikse eluviisiga ning võib elada nii parves kui üksikult. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremad isendid söövad ka konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidupuudusel esineb ka kannibalismi. Maimud toituvad planktonvähkidest ja putukavastsetest. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Kogre toiduks on põhjaorganismid (eriti surusääsklaste vastsed), ka zooplankton ja taimse kõdu rikkas põhjamuda. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haug koeb madalas kuni 0,5 m sügavuses vees suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab kudemine aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele
värvusega, lühike, kooniline ja kõver. Metsvindi võib segi ajada põhjavindiga, kellel on sarnane kehaehitus, kuid erinevalt metsvindist on tal kohati oranzid suled. Joonis 1. Emane metsvint (Ader, 2016) 4 Joonis 2. Isane metsvint (Ader, 2016) 1.2 Toitumine Metsvint on peamiselt taimetoiduline seega sööb ta mitmesuguseid seemneid, kõrsi, taimede pungi, kuid pesitsusajal toitub putukatest näiteks röövikutest, üraskitest, putukavastsetest . Poegi toidab lind putukatega. See tõendab, et vindid on arenenud putuktoidulistest lindudest ja läinud hiljem üle taimetoidule. Kahjurputukate ja umbrohuseemnete hävitajana on metsvint põllumajanduses väga vajalik. T alvel võib ka metsvinti kohata inimeste pandud lindude söögimajades, kuid tavaliselt nende all, mitte nende peal. Metsvindid on väga julged seega on olnud ka juhuseid, kus nad võtavad inimese käest süüa. Joonis 3
Havi on väga hästi kohastunud erakliku eluviisiga röövkala, kes veedab aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele (i1), seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Ta on paikne ja väga taimestiku lembene, taimede vahel saagi varitsemisel on tema kaitsevärvusest palju kasu. Eriti hea kaitsevärvus on noortel haugidel. Maimud toituvad planktonvähkidest, vesikakanditest ja putukavastsetest, sama suve lõpuks on noored haugid muutunud röövkalaks. Toitub algul teiste kalade vastsetest, minnes järk-järgult üle suurematele toiduobjektidele, kaasa arvatud ka kätte saadavad konnad, pardipojad, pisiimetajad. Haug sööb valdavalt 5-15 cm pikkusi arvukamaid ja paremini kätte saadavaid kalu - peamiselt ahvenat, särge ja kiiska, suurjärvedes ka tinti ning rannikumeres räime. Esineb ka kannibalismi. Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Kalamajanduslikult on ta hinnatud
ujumissooja , +20°C vett. Üks kala koeb väga palju marjateri, ligikaudu 10 000 tükki. Neist jääb 1 aasta pärast alles umbes 10 maimu ja 5 aasta möödudes on elus ainult 1 kala. http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/7kooslus/kalad.htm TOITUMINE Haug on röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidupuudusel esineb ka kannibalismi. Maimud toituvad planktonvähkidest ja putukavastsetest Koht ökosüsteemis Tugeva ja suure kalana tal looduses vaenlasi pole, röövkalana hoiab järvede kalaelustiku tasakaalus. On laiussi vaheperemeheks. Haugi liha on rasvavaene (2...3%) ning sobib hästi dieettoiduks, ta on üks tähtsamaid sisevete töönduskalu, kelle marja inkubeeritakse ja vastseid kasvatatakse ka kunstlikult. Püügi alammõõt on 45 cm. Osa info raamatust ´´Matk kalariiki`` Ervin Pihu 1987 ja lk 79
Asustab Põhja-Atlandi rannikualasid: Labradori, Lõuna-Gröönimaa ja Islandi rannikut, Barentsi, Valge mere ja Põhja-Jäämere vesikondasid kuni Kara jõeni, idas Läänemereni. Üle poole Läänemere populatsioonist on pärit Rootsi, Soome, Vene ja Eesti kalakasvatustest. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris, osa isendeid sureb pärast kudemist nälja ja kurnatuse tõttu, osa läheb merre, kuid väga vähestel õnnestub kudeda 23 korda. Noorkalad toituvad jões putukavastsetest, täiskasvanud kiludest ja räimedest. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass 10 kg. Püügi alammõõt on 60 cm. Lõhiliha kasutatakse toiduks värskelt või külmutatuna, tervelt või fileerituna, soolatuna ja suitsutatuna. Külmsuitsutatud lõhet on läbi aegade peetud delikatessiks. Sobib suurepäraselt grillimiseks, praadimiseks, keetmiseks ja on ideaalne sushi ning sashimi valmistamiseks. Ta on nõutuim punane kala nii kauplustes kui toitlustusasutuses.
Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Toitumine Haug on röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidupuudusel esineb ka kannibalismi. Maimud toituvad planktonvähkidest ja putukavastsetest. Sigimine Haug koeb madalas kuni 0,5 m sügavuses vees suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2...170 tuhat, marjatera läbimõõt 2,3...2,4 mm.
Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada. Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest jne. Vaskuss läheneb saagile rahulikult, kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad. Et vaskuss on loid ja kaitsetu loom, siis on tal ka ohtralt vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud jne. Nende käest aitab pääseda sisalikele iseloomulik kaitsereaktsioon - saba äraheitmine.
Vaskuss tegutseb videvikus ja öösel, päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada. [13] Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest jne. Vaskuss läheneb saagile rahulikult, kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad. [14] Levik Eestis Eesti herpetofauna liigina nimetatakse vaskussi juba 1884.aastal.1910.aastal oli vaskuss tol ajal sage-harilik loom Saaremaal. 1930. Aastail nähti vaskussi Saare-ja Hiiumaal, samuti Tartu-, Viru- ja Petserimaal. 1980
Oktoobrist aprillini talvituvad väikeste gruppidena (kuni mõnikümmend isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). · Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Sigimine Sigimine algab 3...10 päeva peale vetteminekut. Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub
päeval varjab ta end kõdunenud kändudes, mahalangenud puutüvede või kivide all ning isegi sipelgapesades. Peaga puurides võib ta omale metsakõdusse ka ise uru uuristada. Rohus ja kivide vahel liigub vaskuss küllaltki kiirelt, kogu kehaga maosarnaselt loogeldes, kuid tasasel maapinnal on tema liigutused kohmakad ja aeglased. Sellepärast toitub vaskuss loomadest, kes eriti kiirelt ei liigu - vihmaussidest, maismaatigudest, putukavastsetest, hulkjalgsetest jne. Vaskuss läheneb saagile rahulikult, kombib seda alguses keelega, ning haarab sellest kiirustamata kinni. Ka toidu neelamine on aeglane - libedaid ja väänlevaid ussikesi aitavad suus hoida teravad ja tahapoole kõverdunud hambad. Et vaskuss on loid ja kaitsetu loom, siis on tal ka ohtralt vaenlasi - rästikud, madukotkad, toonekured, rebased, nugised, kährikud jne. Nende käest aitab pääseda sisalikele iseloomulik kaitsereaktsioon - saba äraheitmine
annaabi.ee 
