Kuigi just kiriklik laulatus kinnitas ametlikult abielu, võeti seda kui paratamatut asjaajamist. Tavaliselt toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe osaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit
kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju
Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses. Pulmapidu Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. 1. päeval: Pidulised ratsutasid müra ning kära ja kellade helide saatel peokohale. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, kihutas peiupoiss saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Pärast seda algas peokohale sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Pärast seda istuti lauda, juhul kui oli tegu
ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Sissesõitmisel algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine.
Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Pulmade lõpetamine Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama
päeva. Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid
Eriti tähtis oli elukaaslase töökus. Kui sobiv kanditaat leitud, mindi kosjaviinadega tüdruku juurde. Kui kosjad vastu võeti, siis peigmees tagasi vöötatud pudeli. Ennem pulmi pidi tütarlaps mõne päeva uues kodus töötama, et ennast tõestada. Ettevalmistused pulmadeks Pulmi peeti tavaliselt 2-3 päeva, jõukamates peredes ka kuni nädal. Kui rahaline olukord ei olnud hea, tulid appi sugulased, sõbrad, naabrid. Talurahva pulmalaud oli üsna kesine. Pulmakoti sisuks oli leib, hiljem spetsiaalne pulmaleib ja ka nisuleib. Lisaks neile leidus seal ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Pulmategelased Pruut ja peigmees olid ainult ametlikud peategelased. Peakohustused olid isamehel ja kaasanaisel oma abistajatega. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne
vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud ja talle edasiandnud, algas saaja sissesõit. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune
Põhjused olid erinevad: peigmees ei pruukinud tüdruku vanematega kaubale saada, kuid tuli ka lihtsalt tõmbamine odavam. Enne pulmi veedeti ka ühine öö ja sellele ei vaadanud keegi viltu, sest niisugune oli tava. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 3.2. Pulmad Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Seegi oli ühise abistamise vorme. Tavaline talu poleks suutnudki mitmepäevaseid pulmi pidada. Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Pulm oli inimese elu kõige olulisem sündmus, mis tähistas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eelkõige naise jaoks. Elu kestvus ja järjepidevus olid tagatud vaid pere ja talu heaoluga, mis oli kõige alus. Pulm oli suurim pidu kogu omaaegses
Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine (aganaleib, silk, jahurokk jne.), alles 19. sajandil muutus valik veidi mitmekesisemaks. Iga perekond viis pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid, vallalistel seda kohustust ja õigust polnud. Küll olid aga poistel viinad või siis hulga peale ankrutäis õlut kaasas. Varasematel aegadel oli pulmakoti sisuks ainult leib, hiljem asendus see spetsiaalse pulmaleivaga ja ka nisuleivaga. Lisaks pulmaleivale leidus seal veel nii toorest kui ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Toidu kõrvale joodi peamiselt õlut, 1870ndatest on ka teateid, et pakuti ka kohvi. Tänapäeva pulmas on aga põhi rõhk pandud söömise ettevalmistamisele ja alles seejärel muule korralduslikule poolele. Igas korralikus pulmas olid ka omad pulmategelased
Pulmade puhu tehti nn. pulmaleib, mis oli ümmarguse kujuga, kuid paikkonniti erines valmisviisi poolest. Pulmas söödi rohkest suitsusinki, küpsetatud ja keedetud liha, sülti, tanguvorsti, lihasuppi klimpidega, kala, kartuleid, kapsaid, kohupiima jm. Magustoiduks on üldiselt tehtud õllesuppi. Suure rahvahulga toitmine nõudis palju toiduained, kuna pulmi peeti mitte vähem kui kolm päeva. Seepärast oli üldiseks tavaks, et iga pulmaline tõi kaas nn. pulmakoti, mis sisaldas leiba, sepikut, suitsusinki, kala, karbiga võid, kohupiima, sõira jm. Varrudel ja matustel olid üldiselt samad toidud nagu pulmadeski, puudusid ainult kindlad lõputoidud. Loomulikult sisaldab raamat veel hulga retsepte vanadest aegadest. Kuid selline oleks siis lühiülevaade antud raamatust. Ning ma loodan, et leidsite ka midagi huvitavat enda jaoks nendest vanade aegade toitumiskommetest. Iga tahes mina sain nii mõndagi huvitavat siit teada.
Kõik, kes pruudiga tantsisid, pidid talle pärast raha peosse panema. Toidulaud Pulmalaua katmisel etendas kollektiivne abistamine tähtsat osa. Selge oli, et ühel talul polnud võimalik kõiki pulmalisi pika aja jookssul sööta ja joota, sellepärast viis iga perekond pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid kaasa. Vallalised toitu ei viinud. Küll aga olid poistel viinad kaasas või viisid nad hulga peale ankru õlut. Varasemal ajal oli leib pulmakoti põhitoiduks, mille suurus sõltus sellest, kui palju inimesi ühest perest pulma läks. Pulmasöögid erinedi samuti paikkonniti. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast, seetõttu oli lambaliha kindlasti ka pulmalistel endil kaasas. Näiteks Mulgimaal peeti aga lambaliha pulma viimist alandavaks. Seal oli pidusöögina esikohal sealiha. Peale leiva ja liha viidi pulma ka võid, kartuleid, rannaaladel ka kala. Jookidest oli pulmas kõige tähtsam õlu
Pulma algus päev oleks näljapäeval ja lõpupäev pühapäeval. Pulmas on õed, vennad, vanemad, sugulased ja kaua aegsed tuttavad. Pulmade tunnus joon on olnud ikka laulmine. Vanasti oli pulmas pulmalaulik. Pulma lauliku asemel mängib vahepeal mõni hea bänd, et pulma laulik saaks puhata. Pulmad algavad ikka pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunevad peiu koju , mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu toob kaasa: leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistutakse peiukodus sõiduks mõrsja koju. Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõuab mõrsja maja lähedusse siis tehakse peatus ja peiupoiss jookseb saaja lähenemisest teatama
Tänapäeval asendavaid neid rituaale vaid pulmarahva käepigistused ning salmike või paarisõnaline õnnitlus kaardil. Käesurujate järjekorda ja kiiresti öeldud soovid ei kannata võrdlust kunagise mitmepäevase pulmarituaaliga ning selle toimega. Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme. Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Rahapanemine on asendunud pulmakingitustega. Pulmakoti jäänukid on tort ja pudel. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem
Tähtis tegelane oli mõõgaema -
isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti
pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult
kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva
hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased
mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.
Pruudi ja tema suguvõsa esindajaks oli kaasanaine ehk kõrvatsinaine, kes pidi ka olem auväärikas, toimekas ja abielus. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, pruudi vallalised sõbrannad, ning pruudivend. Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast.
annaabi.ee 
