Praegust on ühtedeks suuremateks leiva tegijateks Tartu Mill 28. Leib rahvakalendri tähtpäevadel. Leival oli tähtis roll rahvakalendris, loomadele anti leiba. jüripäeval küpsetati leivakakk; jaanipäeval- uudseleiba, 29. Jõululeivad. Jõulupull, jõuluorikas, jõululeib, jõulukakk. Tehti hapendatud rukkijahust, erinesid tavaleibadest oma kuju poolest. Jõululaual pidi olema lahtilõikamata. Nende järgi ennustati 30. Leib pulmakombestikus. Ennustati, seisis laual ja keegi ei puutunud seda, erineva kujuga kui muidu, pandi pruudile kodust kaasa, kingituseks.
Leib 1. Võrdle aganaleiba jõuluaja leivaga (millised olid toorained, milline leiva kuju, millised söömisrituaalid)? 2. Koosta 10 punktiline leiva valmistamise juhend? 3. Kuidas tarvitati leiba erinevate rituaalsete tegevuste juures (rahvakalendri tähtpäevadel, pulmakombestikus, ennustamise juures ...)? 1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual. Jahvatamisele läks kõik: viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka,
lähedastematele uutele sugulastele ja sõpradele ning lõpuks jagati neid vaid ämmale ja äiale. Pruutpaarile hakati kingitusi tooma põhiliselt alates 19/20 sajandi vahetuseset. Üldlevinuks sai see Esimese maailmasõja ajaks. Mängudest toimusi sellised naljamängud nagu pruudi varastamine, pulmakohus, pulmasaun, imeveski, kurepesa, taalrimäng, võidujooks. Külalistele määrati ka tegevusi, kes oli pulmatohter, kes pulmahobune või karutantsitaja. Ka tänapäeva pulmakombestikus võib sageli kohata tanutamise tseremooniat koos laulu ja rahvariietega. Traditsiooniline koht pulmatsüklis oli noorpaari tseremoniaalsel magamaviimisel esimese pulmapäeva õhtul, väga sageli pandi noorpaar pulmaliste kaaskonna saatel magama lauta, eriti lambalauta. Noorpaari esimest ööd saatsid erinevad naljad (enamasti sigivusmaagilise sisuga) ja laulud. Noorpaar äratati hommikul laulu ja pillimänguga.
loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt. Riiete hoidmisel hakkasid kirste asendama riidekapp ja kummut. Ka pulmakombestikus asendus kirst kapiga, mille pidi pruudile kaasavaraks tellima tema isa. Uus mööbel paigutati elukambritesse, rehetuppa jäid vanad ja viletsamad asjad. (3) Talurahva toit Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia
mõõgaemaks. Ajapikku muutus see ema ja ämma ülesandeks. Teadaolevalt toimusid pulmad rohkem talvel, mil suvised tegemised ei takistanud talumehel põhjalikku ja pikka peopidamist. Pidu kestis enamasti 2-3 päeva, vanemal ajal ja jõukamates peredes isegi nädala. Oluline koht tolle aja pulmades oli laulmisel ja tantsimisel. Suur osa mänge ja talitlusi olid vanas Eesti pulmas seotud raha korjamise ja annetamisega pruudi veimevakka. Raha korjamine noorpaari jaoks ei ole mitte kunagi meie pulmakombestikus tabuteema olnud. Tänapäevalgi korraldatakse sellega seotud oksjoneid. Saadud raha nimetatakse õnnerahaks ja noorpaarile on see esimene ühine raha pere- ja kooselu alustamiseks. Komme, mis minu arvates tänapäevaühiskonnast täiesti kadunud on, on kosjaskäimine. Kui noormees jõudis täiskasvanuikka, peeti pereringis nõu, kes oleks mehele sobiv mõrsja. Üheskoos pandi paika nõuded pruudile ja mis omadused temas peaksid olema. Arvan, et tänapäeval pole partnerit
erinevatest puuliikidest. Igal esemel, mis vähegi võis erineda oma välimuse poolest teisega, oli esemel ka kohe oma nimetus. Nendest on kann, tünn ja vann veel üsnagi lihtsa ja meeldejääva nimetusega. 2. Puidust tarbeesemed 2.1 Eseme nimetus ja kirjeldus Veimevakk- e. annivakk v. pruutvakk: Enamasti ohtralt kaunistatud. Kasutati eelkõige naiste pidulikemate rõivastusesemete ja ehete hoidmiseks. Veimevakad olid ühtlasi tähtsaks atribuudiks Eesti vanas pulmakombestikus- neist jagas pruut pulmalistele kinke (veimi). Karpe kasutati peamiselt üksikute rõivastusesemete säilitamiseks, millest ka nimetused tanu-, rätiku-, paela-, sõrmuse- jne. karp. Hoiti ka näputööriistu, raha ja muid pisiesemeid. Ida-Eestis olid vakad tavaliselt kaunistamata. Lääne-Eesti mandril, Saaremaal ja Mustjalas valitseb vakkadel põletuskiri. Kapp- e. kipp v. kibu: Sõõriku põhjaga pealt laienev väike nõu. Üks küljelaud on pikendatud käepidemeks
1.1.2 Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita. Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees, kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks, kuidas pulmi läbi tuleb viia. Üldjuhul oli isameheks mõni sugulane, kuid hilisemal ajal võis selleks olla ka hea naaber. Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga,
Küla kogukondlikust elulaadist püsisid kaua 20. sajandini talgud, mida korraldati vastastikuseks abistamiseks kiirete ja suuremate tööde, nagu sõnnikuveo, heinaniidu, viljakoristuse, linakitkumise jms korral, samuti kalurite koostöövormid, eriti merekalastuses jm. Vanade kogukondlike tavade elemente leiame tuleõnnetustes kannatanute ühisel abistamisel, vigaste ja vanurite eest hoolitsemisel, perekonna-, eriti pulmakombestikus, kalendritähtpäevade pühitsemisel jne. (Berg jt 1998:207). Võib järeldada, et ühise töö raames levisid suust suhu külaelu ja kaugemaidki kohti puudutavad lood, teadmised ja uudised. 3.2. Mõis ja härrasrahvas Esimesed mõisad tekkisid Eestis 13. sajandil, muistse vabaduse kaotamise järel. Kuni 17. sajandini elasid talupojad suuresti mõisa ikke all, mõistmata ja hoolimata nende keelest ja eluviisist. Seoses 18. sajandil ja 19. sajandi algul mõisniku teenindamise ja luksusliku
Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita.2 1 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk. 15. 2 Berg, E., Hiiemäe, M., Jansen, E., Johansen, U., Kurs, O., Luts, A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü., Viires, A., Vunder, E., Värv, E. (1998). Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. 415. 4 Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees, kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks, kuidas pulmi läbi tuleb viia. Üldjuhul oli isameheks mõni sugulane, kuid hilisemal ajal võis selleks olla ka hea naaber. Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga,
Enamasti on see seotud esimese söömaajaga peiukodus, kohati ka tanutamise või põlletamisega. Komme oli järgmine: kui pulmalised pruudikodust peigmehe juurde läksid ja esimest korda laua taha istusid, siis toodi üks väike poisslaps ja pandi pruudi põlvele istuma. See pidi teda hüpitama, andis peigmehe kätte, see tegi niisama, selle järel pruuttüdruk, peiupoiss ja muud niisama. Seegi oli sigivust taotlev komme. Söömaajale järgnes uus etapp pulmakombestikus, nimelt peiukodu ja majapidamise tutvustamine mõrsjale. Peiu ema talutas miniat läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi ka kaevul või muul veevõtmiskohal. Igale poole, kuhu noorikut viidi, ja kõigele, mida talle näidati (nt. loomad), pidi minia andeid panema. Andeid pandi ka kohati tarbeesemetele (pada, luud jne.). Kommete erilõik on seotud mõrsja veimevaka toomisega. Kirst veimevakaga kas
Jõuluorikas valmistati puhtast rukkijahust ja vormiti seakujuliseks. Teine peamine jõululeib oli ümara kujuga. Seda nimetati jõululeivaks ehk kuhjaga leivaks.Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe või võtmega märgid sisse. Kolmas erikujuline leib oli näärikakk ehk nääris. Tehti sageli odrajahust. Näärikakud olid ümmarguse kujuga. Peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. 30. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Mõrsjapaari tulevikku ennustati selle järgi, mida kõrgemale leivatainas kerkis, seda kestvam pidi tulema kooselu. Kerkinud tainast vormis pruut leivapätsid. Kui leivad ahjust välja võeti, uuriti pragusid leibades. Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud.
Alleshoitud jõululeib jagati enamasti karjalaskepäeval, künnipäeval või mõnel muul tähtpäeval kariloomadele. Jõuluööl ja mõnel pool ka uusaastaööl viidi loomadele lauta leiba. Uusaastahommikul jagati samuti loomadele leiba, et kariloomi ei ohustaks haigused, et kellegi paha silm ei hakkaks peale ja hundid ei saaks loomi puutuda. Paiguti on isegi kolmekuningapäeval loomadele lauta leiba viidud. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Pärnu-Jaagupis ennustati mõrsjapaari tulevikku järgmiselt. Tulevane noorik pidi kastma leivataina ja jätma selle kerkima. Mida kõrgemale leivatainas astjas kerkis, seda kestvam pidi kooselu tulema. Kui tainas astjas koguni üle ääre ajas, pidi noorpaar edaspidi elama aina õnnes. Kerkinud tainast voolis pruut leivapätsid, mis ahju küpsema pandi. Kui
pistetakse sisse verine hobusenahk, parsilt hüppab alla tahmane mees, sealt visatakse mõistatajate sekka verine vasikas, tuppa ilmub sarvik või must mees või juhtub muid koledusi. Igal juhul saadab aga võigast sündmust hääl, mis ütleb vormeli: "Mõista, mõista, mis SEE on!" Tihti esitatakse seda juhtumit karistusena mõistatajaile liiga rohke või liiga hilisõhtuse või valel ajal toimuva mõistatamise eest. Eesti vanemas pulmakombestikus tuleb ette humoristlik mõistukõneliste pulmakinkide tegemise tava. See akt oli nähtavasti läbinisti lubaduslik, sümboolne ja puhtsõnaline, tegelikku kinkimist ei toimunud. Nende mõistuvormelite hulgas on kümmekond sellist, kus on kasutatud mõistatustest laenatud kujundeid. Enamasti viitasid need mõistukõned küll pigem nooriku eesseisvaile hooltele ja muredele, nt. lapsehoidmisele ja hällile (kuivamaa laev), põrandapühkimisele (lammas, keda iga
annaabi.ee 
