troopilised infektsioonid, parasitaarsed haigused, mittepsühhotroopsete ainete toksiline toime Juhtivaks on I grupp kognitiivsete funktsioonide häired (mälu, intellekt, omandamisvõime) teadvushäired(teadvus- ja tähelepanuhäired) II grupp tajumise(hallutsinatsioonid) mõtlemise sisulised (luulumõtted) meeleolu- ja emotsioonide-(depressioon,maania,ärevus) isiksus- ja käitumishäired Orgaanilised psüühikahäired: dementsus, orgaaniline amnestiline sündroom, deliirium, muud psüühikahäired(hallutsinoos,katatoonia,luululine psühhoos, meeleoluhäired,ärevus, dissotsiatiivne häire, asteenia, kerge kognitiivsete funktsioonide häire),isiksus- ja käitumishäired DEMENTSUS Häiritud mitu kõrgemat kortikaalset funktsiooni : mälu, mõtlemine, orientatsioon, arusaamine, taiplikkus, arvestamine asjaoludega, õppimisvõime, sõnavara, otsustusvõime.
Kordamisküsimused eksamiks (2013) Psüühikahäirete tekkepõhjused Psühhiaatria on arstiteaduse eriala, mis käsitleb psüühikahäirete levikut, etiopatogeneesi, kliinilisi avaldumisvorme, diagnostikat, ravi/rehabilitatsiooni ja ennetamist. Kliiniline psühholoogia on rakenduspsühholoogia valdkondi, mis käsitleb tervise, haiguse, ravi ja raviprotsessis osalejatega seotud psühholoogilisi probleeme. Tekkepõhjused: Bioloogilised psüühikahäired väljendavad haiguslikke muutusi ajutegevuses tingituna arenguhäiretest (nt Alzheimeri tõbi) või ajukahjustustest (nt ajutrauma). Psühholoogilised psüühikahäirete teke on tingitud hälvetest psühholoogilistes mehhanismides. Predisponeerivateks faktoriteks haiguse kujunemisel võivad olla nt looteea eripära, sünnitrauma, sotsiaalpsühholoogilsed tegurid arenguperioodis ja ka geneetika. Haigust vallandavad faktorid võivad olla nt
ja ravi seaduspärasused Sotsiaalpsühhiaatria – miks suitsiide tehakse? Millised seosed on psüühikahäirete ja ühiskondlike muutuste vahel Psüühikahäire Häire viitab kliiniliselt äratuntavate sümptomite kogumile või käitumisele, millega kaasneb distress ja mis häirivad isiku funktsioone Psüühikahäirete tekkepõhjused - Bioloogilised - Psühholoogilised - Sotsiaalsed Psüühikahäirete etioloogia Bioloogilised - Psüühikahäired väljendavad haiguslikke muutusi ajutegevuses tingituna arenguhäirest, ajuhaigusest või ajukahjustusest - Alzheimer tekib valgust mis ajusse koguneb - Skisofreenia arvatakse on ka ajuga seotud - Foobiate puhul on keeruline Psühholoogilised – psüühikahäire on tingitud hälvetest psühholoogilistes mehhanismides Bioloogigliste tegurite interaktsioon Bioloogilised Neuroanatoomia - Sensoorne süsteem - Ärkveloleku ja tähelepanu
PSÜHHOPATOLOOGIA Psüühikahäirete avaldumise tasemed: 1) sümptom väljendab haigusliku iseloomuga üksikhälvet psüühilises funktsioonis (nt. meeleolu alanemine, hallutsinatsioon) 2) sündroom enamus psüühilisi haigusi ei avaldu üksiku sümptomi, vaid teatud sageli koosesinevate sümptomite kogumina; nt. depressioonisündroom (meeleolu alanemine, energia vähenemine, rõõmutunde kadumine, lootusetus, süütunne jne), 3) maaniasündroom (meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, energia lisandumise tunne jne), 4) hallutsinoosisündroom (elavad verbaalsed kuulmishallutsinatsioonid, ärevus-hirmutunne jne). Sümptomeid võib liigitada: 1) PSÜÜHILISTE FUNKTSIOONIDE ALUSEL: a) teadvus, b) tajumine, c) mõtlemine, d) emotsioonid, e) mälu, f) intellekt, muud sümptomid; 2) POSITIIVSED JA NEGATIIVSED SÜMPTOMID; 3) PSÜHHOOTILISED JA MITTEPSÜHHOTILISED. Teadvuse seisund Mõistega "teadvuse seisund" tähistatakse meditsiinis psüühilise aktiivsuse üldist taset, millega seostub
Kliiniline psühholoogia Normaalsus ja ebanormaalsus kliinilise psühholoogia kontekstis - Subjektiivne norm lähtutakse iseendast - Normatiivne lähenemine normiks täiuslikkus Sotsiaal-kultuuriline lähenemine normiks on see mida teeb enamus inimesi ühiskonnas - Iga kultuur vastandab oma liikmete individuaalsed erinevused, mis tähendab, et enamus inimesi kaldub mingil määral kõrvale kultuuri iseloomu ideaalis - Suuremad kõrvalekalded vajavad spetsiaalseid sekkumisprotseduure, mis tõttu võib igast kultuurist leida psühhoterapeutilise funktsiooniga maagilisi religioosseid ja ilmalikke tegevusi. (püüavad seeläbi hädas olevad indiviidi aidata) Statistliline lähenemine vaatab teatud probleemi jaotuvust populatsioonis ja tõlgendab normaalsuse näitajana keskmisele lähedasi skoore - Peamine ülesanne on saada standardiseeritud andmed probleemidest, mis eristab normaalseid ja ebakohaseid käitumis -
Psüühikahäired: Tekivad, kui aju psüühilistes funktsioonides esineb hälbeid, mis põhjustavad aju närviühendustes nihkeid sünaptilistes ülekannetes ja see võib tekitada ajus arusaamatusi (nt hirmutunne) või halvendavad mingil moel organismi kohanemist situatsioonis (nt hallutsinatsioonid). Psüühikahäire väljendab tavaliselt aju seisundit ja ei viita alati täpsele põhjusele ega haiguslike muutuste iseloomule ajus. RHK-10, Psüühikahäired (F): F0 orgaanilised psüühikahäired (nt. dementsus) *Kuidas dementsust edasi lükata? küsida, mis maailmas toimub, mis on uudistes, mis on juhtunud jne, mis hinnaga asjad poes on jne -> pangu asju kirja jne. *Lähed kodust ära -> siis tagasi -> äkki jäi pliit sisse jms -> ütle kõva häälega välja ,,lülitan nüüd pliidi välja" jne. F1 psühhiaktiivsetest ainetest tingitud psüühikahäired (nt kuritarvitamine, sõltuvus)
ja 8. klassi õpilaste teadmised vaimse tervise probleemide kohta on üpris head. Küsimustiku vastuste tulemused näitavad, et erinevate häirete sümptomeid tunnevad päris suur osa õpilastest. Seega on minu uurimuslik osa ja töö esimene osa väga aktuaalne ning oluline. KOKKUVÕTE Psüühikahäired on maailmas noorte puhul enamlevinud töövõimetuse põhjustajaks. Ravimata ja märkamata jäänud psüühikahäired võivad muutuda elukestvateks ning mõjutada oluliselt nii toimetulekut koolis, tööl ja suhetes. Noortel esinevaid vaimse tervise probleeme on rohkem kui mina oma töös välja tõin. Panin kirja seitse enamlevinumat psüühikahäiret: hüperaktiivsus, depressioon, bipolaarne häire,
Tartu Ülikooli psühholoogia osakond, Maie Kreegipuu 2004 © LOENGUD KLIINILISEST PSÜHHOLOOGIAST I. SISSEJUHATUS Suurem osa psühholoogiast huvitub sellest, mis kõigil inimestel või vähemasti suurtel inimrühmadel (mehed-naised, kollektivistid-individualistid vms.) ühist on. Kliinilise psühholoogia huviobjektiks on aga indiviid või see, mis väga väikestel inimrühmadel (akuutsed skisofreeniahaiged, agorafoobikud vms.) ühist on. Seda võib sõnastada ka nii, et kliiniline psühholoogia tegeleb rohkem erinevuste kui ühisustega. Esimene küsimus on käsitletava üksikisiku erinevus teistest ehk normist. Erinevuse aste teistest on ühel suurem, teisel väiksem. Teatud astme juures tekib küsimus: kas see on veel normaalne? Kas see suu kuivus, käte värin, südamekloppimine, keskendumisvõimetus ja kartlik eelaimus läbikukkumisest on normaalne eksamieelne ärevus? Mis näitab motivatsiooni taset ja aitab end parimal tasemel esinemiseks
Kõik kommentaarid