2. ius gentium - rahvaste õigus; 3. ius naturale - loomuõigus; 4. ius honorarium -(ius praetorium; ius aedilicium) - Rooma kõrgete riigiametnike loodud õigus; 5. lex - seadus; 6. plebiscitum- plebistsiit, lihtrahvakoosoleku otsus; 7. senatusconsultum- senatiotsus; 8. constitutio- korraldus/määrus; 9. edictum- edikt; 10. responsa prudentium- intelektuaalsed vastused; 11. iustitia- õiglus, õigus; 12. iuris prudentia- õigusteadus; 13. ius publicum- avalik õigus; 14. ius privatum- eraõigus; 15. liberi - vaba ; 16. ingenui- vabaks lastud; 17. libertini- vabakslastu, libertiin; 18. servi - ori; 19. personae sui iuris- õiguslikult iseseisvad isikud; 20. personae alieni iuris- teise isiku võimu alla kuuluvad isikud; 21. in potestate - isa võimu all (orjad ja lapsed) 22. in manu- mehe võimu all (naine) 23. in mancipio- omandis; võlaomandis 24. adoptio- lapsendamine;
- vabariigi aeg; 510 ekr - 27 ekr tekivad esimesed riiklikud võimustruktuurid, viiakse läbi poliit-reforme, jagatakse maad vaestele, tekib riik ja riigi võimu kannavad võimukamad ja jõukamad inimesed. Augustus Octavianus võtab endale esimese kodaniku tiitli -> ametinimetusega princeps ehk ainujuht - printsipaadi aeg; 27 ekr - 284 pkr kehtivad paljud demokraatlikud elemendid - dominaadi aeg; 284 pkr - 565 pkr kristlik rooma, Ius (nimisõna) -> juris (omadussõna) juris prudentia (õiguse tarkus) tio hääldub cio iuris privatum ja ius publicum (era- ja avalik õigus) sisaldab järgnevaid juriidilisi elemente: - perekond - omand - lepingud - pärimine ius civile ja ius quiritium (rooma kodanike õigus ja rooma kodakondsus) quiris (roomlaste nimetus enda kohta) praetor (rooma ametiisik -> kohtuprotsesside ettevalmistamine ja üleandmine kohtusse, mõnikord lasus ka kohustus õigust luua, rakendada) res (asi) persona (isiklik, personaalne)
on vaja rahu (pax), sõdade ja konfliktide vältimist. See sõjavastane ideoloogia pidas rahumeelset valitsust auväärseks. Au saavutatamiseks on oluline ka ühine hüve(bonum commune), mis saavutatakse õigluse (iustitia) abil. Selle tingimuseks on kodanike omavalitus e. vabadus võõrvõimust (autonoomne poliitiline kord). Humanistide eeskujuks oli Cicero ,,Kohustustest". Sealt on pärit voorusliku inimese ideaal, mille järgi eristuvad inimesel põhi-ehk kardinaalvoorused: 1. tarkus (prudentia) 2. kindlameelsus (fortitudo) 3. mõõdukus (temperantia) 4. õiglus (iustitia) 2. Cicero valitseja kohustustest Cicero arvates tuleb järgida Platoni juhiseid: · Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud · Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu
riigiga. Sõpruse 1. seadus: "me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige" (Laelius, sõprusest) Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Humanistide eeskujuks oli Cicero ,,Kohustustest". Sealt on pärit voorusliku inimese ideaal, mille järgi eristuvad inimesel põhi-ehk kardinaalvoorused: 1. tarkus (prudentia) 2. kindlameelsus (fortitudo) 3. mõõdukus (temperantia) 4. õiglus (iustitia) 1. Cicero valitseja kohustustest Cicero arvates tuleb järgida Platoni juhiseid: · Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud · Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu puhkevad mäss ja riid
Saavutusteed: · Rahu (pax): instrumentaalne hüve. Kuidas vältida sõdu ja sisetülisid? Sõjavastane ideol.: rahumeelne valitsus on auväärne · Ühine hüve (bonum commune), mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil · Tingimuseks kodanike omavalitsus e. vabadus võõrvõimust 2. Cicero valitseja kohustustest Cicero voorusmõiste · Humanistide eeskujuks Cicero "Kohustustest". Sealt voorusliku inimese ideaal · Põhi- e. kardinaalvoorused: 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia) · Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele (rebane ja lõvi); 2) pidada sõna - honestas Cicero valitseja kohustustest · "Kohustustest" I, §85 jj. Järgida Platoni juhiseid: · Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud
2. Edicta praecepta magistratuum populi Romani – Ediktid on Rooma rahva magistraatide eeskirjad . 3. Fas lex divina, ius lex humana est – Jumalik otsus on jumalik seadus, õigus on inimlik seadus. 4. Iustitia distributiva – jaotav õiglus Iustitia communativa – võrdsustav õiglus 5. Casus omissus – vahele jäetud juhtum 6. Interpretatio extensiva – laiendav seletus Interpretatio restrictiva – kitsendav seletus 7. Iuris prudentia est divinarum atque humanaruim rerum notitia, iusti atque iniusti scientia. (Inst.) - Õiguse tarkus on jumalike ja inimlike asjade teadmine, õiglase ja ebaõiglase tundmine. 8. Senatus populusque Romanus (S.P.Q.R.) - Senat ja Rooma rahvas. 9. Persona grata – soovitav isik Persona non grata – ebasoovitav isik. 10. Personae alieni iuris aut in potestate aut in manu aut in mancipio sunt. (Gaius) – Isikud, kes
riigihuvi teooria, mis tunnistab, et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et valitsejal tasub silmas pidada, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Hea teooria esindajad nimetasid end tihti anti-machiavellistideks, kuigi tegelikult põhimõtteline alus oli neil sarnane: eristus avaliku moraali ja alamate moraali vahel. Ühelt poolt õigluse ja teiseltpoolt kasulikkuse vahele, seadsid 'hea' teoreetikud riigimeheliku tarkuse (prudentia). See seisneski oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel, tunda ära situatsiooni, millal rakendada õigluse printiipe ja millal kasulikkuse printsiipe. Seega alusvooruseks on neil tarkus, mitte õiglus nagu humanistidel. Praktikas- Friedrich II Valitseja on rahva teener, kes on kohustatud käituma ausalt , targalt, omakasupüüdmatult justkui peaks iga hetk aru andma kodanikele. Sõda 1. Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
analüüsist. Haridus. Üksiku tõus üleüldise poole. Tsiteerib Hegelit: "Inimene ei ole looduse poolt see, mis ta peaks olema". Samas on haridus enese tundmine teisiti olemises, võõraste keelte, vaadete, süsteemide tundmaõppimises. Terve mõistus (sensus communis). Mõiste leidis käsitlemist itaallase Vico töös "Meie ajastu teaduse mõttest"1725. Sokratese poolt esile toodud püüdlus mõistuspärasusele (prudentia) ja ilukõnele (eloquentio) ei ole Vico arust kaotanud tähendust ka tema kaasaegses teaduses. Terve mõistus on miski, mis tekitab ühisust teiste sootsiumi liikmetega. Ta on grupi, rahva, inimkonna ühine tõe ja õiguse tunnetus. G. jälgib selle traditsiooni kulgu ning allajäämist tänapäevasele teaduslikule mõtlemisele. Otsustusvõime. Valgustusajal oli tunnetus madalamate, mitte kõrgemate omaduste seas, seotud üksikutega, tunnetega. Kantil reflekteeriv otsustusvõime. Maitse
Probleem: kuidas tagada otsuste kvaliteet? (kompetentsus + kiirus). Otsuste eesmärk: ,,ühishüve" tagamine (erahuvide vältimine). Valitseja kompetentsist ei piisa, vaja kaasata nõunikke. Samas: nõunikel on kõigil ka oma erahuvid (valitseja puhul vaieldav). Lahendusteed: rüütliakadeemiad: humanistlikud õppeasutused aadlile. Taust: aadli funktsiooni muutumine riigis. Sõdimine valitsemine, kohtupidamine. Haridusvajadus. Mida õpetati? ,,Prudentia gubernatoria" e valitsemiskunst: - Üldised valitsemiseesmärgid ja printsiibid - Kasuistika: õpetus, kuidas teatud olukordadega toime tulla. - Keskne oskus: kuidas teha otsuseid? Nõunike valimine, nõupidamiste korraldamine ja otsuste langetamine. - Nõupidamisformaatide harjutamine. Peamised formaadid: ,,consultatio" ja ,,pro et contra" 2) ,,Consultatio" ja ,,pro et contra" nõupidamisformaatide eripärad ,,Consultatio" 3 astet: 1) propositio: eesistuja esitab lahendust vajava küsimuse
täidesaatev ja föderaalvõim(välisasjad). Seda arendas edasi Montesquieu. (kohtuvõim; seadusandlik ei tohi ise seadusi ellu viia, muidu türannia oht) Õiglus ja kasulikkus 1. Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus ja arusaam vürstlikest voorustest Humanistide eeskujuks Cicero "Kohustustest". Sealt voorusliku inimese ideaal 9 Põhi- e. kardinaalvoorused: 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia) Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele (rebane ja lõvi); 2) pidada sõna honestas Vürstlikud voorused (kuna Itaalias toimus vürstivõimu kasv): Lisaks kardinaalvoorustele (õiglus jt) voorused, mis tavakodanike moraalist kõrgemad: Armulikkus, halastus, Heldus, Suuremeelsus. Anda rohkem kui õiglus nõuab! 2
Pidas oluliseks vähest valitseja sekkumist. 6. ,,Riigi huvi" teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas Hea ja halb riigi huvi teooria. Halb Machiavelli: Kasulikkus on absoluutne mõõdupuu. Eesmärk õigustab abinõu. Hea tunnitab, et valitseja shtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Hea teooria esindajad nimetasid end tihti anti-machiavellistideks, kuigi neil oli sarnasusi. Mõlemad rõhutasid riigimehelikku tarkust(prudentia), mis seisnes oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel. Praktikas on asi väga erinev. Näiteks Friedrich II ja Preisimaa: leidis, et valitseja peab olema võimeline rahvale vastust andma oma tegude eest, kuid tema tegelik poliitika oli palju pragmaatilisem. Richelieu ja Prantsusmaa: "reason of state", astus üle positiivsetest seadustest nö riigi huvides, vabandas end sellega, et tavainimese huvi on vastuolus terviku huvidega, valitseja huvi=terviku huvi. SÕDA 1
OTSUSTAMINE 1.Valitsejakoolituse teooria ja praktika varauusajal Rüütliakadeemiad: humanistlikud õppeasutused aadlile Taust: aadli funktsiooni muutumine riigis. Sõdimine -> valitsemine ja kohtupidamine. Haridusvajadus Nt TÜ asutaja Johan Skytte õppis Kasselis Collegium Mauritianum'is, paljud Rootsi riigimehed Tübingeni Collegium Illustre's Ka ülikoolides retoorikaõpetus Mida õpetati? "Prudentia gubernatoria" e. valitsemiskunst: Üldised valitsemiseesmärgid ja -printsiibid Kasuistika: õpetus, kuidas teatud olukordadega toime tulla. Kõike pole võimalik ette näha, mistõttu... Keskne oskus: kuidas teha otsuseid? Nõunike valimine, nõupidamiste korraldamine ja otsuste langetamine Nõupidamisformaatide harjutamine. Peamised formaadid: `consultatio' ja `pro et contra' 2.consultatio ja pro et contra nõupidamisformaatide eripärad
Voorusliku inimese ideaal Seadusandlik võim – paikneb terves rahvas (representatiivne kogu) Auväärse (honestas) ja kasuliku (utile) vahekord? Eksivad need, kes peavad Täidesaatev võim – monarhia. Osaleb seadusandluses vetoõiguse kaudu vastandlikeks! Kui seadusandlik ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul meelevald kodaniku elu Põhi- e. kardinaalvoorused: 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus ja varanduse üle (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia) Kui täidesaatev ja kohtuvõim koos, siis kohtunikul täissunnivõim Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda (omane Kokkuvõtteks loomadele: rebane ja lõvi); 2) pidada sõna
· Ühine hüve (bonum commune) ehk kogukondlik hüve, mis on saavutatav õigluse (iustitia) abil · Tingimuseks kodanike omavalitsus e. vabadus võõrvõimust, pidid olema iseseisvad. Vabaduse tagamine oli üks valitseja põhilisi ülesandeid. Need printsiibid võeti Cicerolt. Cicero voorusmõiste · Humanistide eeskujuks Cicero "Kohustustest". Sealt voorusliku inimese ideaal · Põhi- e. kardinaalvoorused: 1) tarkus (prudentia); 2) kindlameelsus (fortitudo); 3) mõõdukus (temperantia); 4) õiglus (iustitia) · Õiglus: 1) vältida ebaõiglust: mitte kasutada pettust ja vägivalda, mis omane loomadele (rebane ja lõvi); 2) pidada sõna honestas Cicero valitseja kohustustest "Kohustustest" I, §85 jj. Järgida Platoni juhiseid: · Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud
riigihuvi teooria, mis tunnistab, et valitseja suhtes kehtivad erinevad moraalireeglid, ent rõhutab, et valitsejal tasub silmas pidada, et enamasti on moraalne käitumine kasulik. Hea teooria esindajad nimetasid end tihti anti-machiavellistideks, kuigi tegelikult põhimõtteline alus oli neil sarnane: eristus avaliku moraali ja alamate moraali vahel. Ühelt poolt õigluse ja teiseltpoolt kasulikkuse vahele, seadsid 'hea' teoreetikud riigimeheliku tarkuse (prudentia). See seisneski oskuses laveerida vastavalt vajadusele õigluse ja kasulikkuse vahel, tunda ära situatsiooni, millal rakendada õigluse printiipe ja millal kasulikkuse printsiipe. Seega alusvooruseks on neil tarkus, mitte õiglus 1 nagu humanistidel. Elluviimine praktikas: Näiteks Friedrich II ja Preisimaa: Ise uskus, et on anti- machiavellistlik
annaabi.ee 
