Presidendi 95. aastapäeva kõne arutlus (0)

Presidendi kõne
Presidendi kõne oli tõeliselt riigimehelik. Toomas Hendrik Ilves ei hurjutanud kedagi, vaid osutas lahendusvõimalustele, kuidas saaks nii riik olla oma elanikele kodusem kui meie kõik inimestena suuremad ja suuremeelsemad. Samas president läks oma kõnes vaikselt mööda nii erakondade rahastamisskandaalidest, välismaalastele elamislubade müümisest kui ka suurest elektrihinna tõusust.
Tänavune presidendi kõne ei olnud just kõige õnnestunum. Kui tegeliku võimuta president on formaalselt siiski riigijuht , siis oleks oodanud, et ta pöördub oma kõnes riigikogu ja valitsuse poole, et need astuksid vajalikke samme probleemidega tegelemiseks , Eestist väljarände peatamiseks, inimeste kodumaale naasmiseks.
Jääda oma kõnes nii leebeks ja üldsõnaliseks praeguses Eestis, kus probleeme ja hädasid on kuhjade viisi ning kus järjest suurema kahtluse alla seatakse ka eesti keele ja eestlaste endi püsimine. Ei ainsatki kriitilist sõna valitsuse aadressil. Ainult läbi lillede välja öeldud mõte sellest, et praegune valitsus pole asendamatu, aga samas selge mõista andmine, et parem kui see valitsus jätkaks. Pigem oleks võinud president otse välja öelda, et demokraatia vundamendiks on võimul olijate vahetumine. Seda eriti tänases Eestis, kus praegune valitsus on enam-vähem sarnasel kujul juba väga-väga pikka aega võimul püsinud. Nii ongi, et halvasti tehtut ja tegemata jäetut koguneb iga päevaga järjest juurde.
Kui president ei julge olla erapooletu kohtumõistja poliitikute üle, siis on see veelkordne kinnitus sellest, et Eesti riik vajab rahva poolt valitud, mitte valitsevate erakondade ja eelkõige valitsusliidu juhtpartei poolt ametisse valitud või veel täpsemini väljendudes ametisse määratud presidenti. Rahvalt mandaadi saanud president julgeks öelda välja kriitika valitsejate aadressil, julgeks juhtida tähelepanu meie riigi probleemidele ja inimeste muredele ning julgeks ka riigi sünnipäevakõnes olla aus ja otsekohene ning anda edasi just sellise sõnumi, mida Eesti rahvas ja valijad temalt tegelikult ootavad .
Demokraatliku ühiskonnakorralduse tingimustes poleks Eestis nii palju toimetulekuraskustes inimesi, kodanikud aga ei põgeneks kodumaalt . Kui otsused riigis põhinevad tühise seltskonna tahtel, siis ei saa enamusel hästi minna. Külluslikku elu nautivad otsustajad ei hakka kunagi mõistma neid, kellel hambad suus mädanevad, kes ei suuda iseseisvalt meelepärast tööd leida, kes pole sarnaselt peaministrile võimelised eluaset soojustama.
Mida tähendab üleskutse, et teeme Eesti korda? Et hakkame riiki nagu korterit koristama ? Üleskutse teha Eesti viie aastaga korda on mitmeti mõistetav. Mina sooviksin , et viie aasta pärast on korrastatud kõik lasteaiad ja lasteaiakohtadele ei ole järjekordi. Samuti on viie aastaga saavutatav see, et lausvaesuses olevate inimeste arvu vähemalt poole võrra vähendada. Viie aastaga saaks mõistliku asjaajamisega ka meie teed ja tänavad korda. Riik korda viie aastaga võiks tähendada ka seda, et lõpuks need hooned, mis on lagunenud ja silma riivavad , ära lammutatakse.
Arvan, et enamik inimesi tundis seda kõnet kuulates tüdimust ja pettumust. Tundus, et presidendi kõne oli suunatud rohkem Teisele Eestile. Arvestades, et pool Eestit on vaesed, siis sellele poolele presidendi kõnes sõnumit ju polnud. Kui 80% Eesti inimestest on säästudeta, siis vaesus on probleemiks, süvenevaks probleemiks. Sel juhul ei aita korrutamine edusammudest – NATO , EL, euro – see kõik on juba olnud, praegu on vaja aga astuda praktilisi samme. Otsustusmehhanismi kaasajastamata, demokraatlikuks muutmata, jäävadki eestlaste rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega ja muu sarnasega.
Isamaalisust, riigi hoidmist ja rahvuse säilimise vaimsust annaks ja kannaks edasi vaid meie haritlaskond - õpetajad. Aga ka õpetajad ei suuda oma murede kõrvalt enam lippu kõrgel hoida, sest orjapalk ja elamise koorem on hakanud üle jõu käima. Pole lootustki, et jätame Eesti riigina järeltulevatele põlvedele. Mis veelgi kurvem – hävingule määrame ka keele ja kultuuri, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.
Lühidalt öeldes – presidendi selleaastane kõne rääkis asjadest mööda. Puudutamata jäid kõik teravad probleemid, mis on ühiskonnas olnud üleval aasta jooksul, alates väljarändest ja elukalliduse tõusuga lõpetades. Ka lõpetuseks olnud jutt Eestist kui metsmaasikast ei teinud kõne maiku oluliselt paremaks. Kõne oleks sobiv olnud, kui me oleksime juba igav Põhjamaa. Paraku oleme poliitiliselt ja majanduslikult seisukohalt Euroopa Liidu kontekstis vaene arengumaa.