Kant Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad. Esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline ehk selgitav otsustus ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitab meile juba teadaolevaid teadmisi. Ütleb predikaadis seda, mida mõeldi subjekti mõistes, kuid mitte nii selgelt ja teadlikult. (Nt: kõigil kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab tunnust ulatavus, järelikult ei saanud me midagi uut selle kohta teada. Sama väide kehtib ka otsustuse, et kõik
ei takista meil vastamast konkreetsetele küsimustele, nagu näiteks: Kas te teate, millal toimus Jüriöö lahing? · Kui inimene mõistab verbe nagu ,,õppima" ja ,,unustama", teab ta kõike, mida ta vajab, et mõista abstraktset nimisõna ,,unustus". · Abstraktne väide üldmõiste kohta on keerukam kui konkreetsed väited. See, mis konkreetses väites on predikaadis, on abstraktses väites subjektiks. · Mõistete probleemiks on nende liigitus: me eristame tundi sekundist, aga me ei oska selgitada, mis on tund, või Aeg üldiselt. · Üks põhjus, miks sääraste sõnade selgitamine nii raske meile tundub on, et need sisaldavad sõnade või fraaside segu või paljusust.
Pv1=1 Pv0=p P v –p = 1 loogiline tautoloogia (samaselt tõene) P -> p = 1 Implikatsiooni eitus: -(p -> q) = p & -q Predikaatarvutus Objekt, mille kohta midagi väidetakse – subjekt e indiviid See, mida indiviidide kohta väidetakse – predikaat Predikaat ise ei oma tõeväärtust, aga ta muutub kas tõeseks või vääraks kui talle omastada mingisugune hulk/väärtus. Kvantori rakendamine vabale muutujale (predikaadis) – hulga v kogusemääraja 1) A – üldisuskvantor – kõik, iga, suvaline, mistahes, alati, kõikjal, mitte ükski, mitte midagi 2) E – olemasolukvantor – mõni, mõned, leidub vähemalt üks, on olemas keegi/miski, millalgi, kusagil Valem on kinnine (lause on lõpetatud), kui kõik tema muutujad on seotud. Vastasel juhul on valem lahtine (pole tõeväärtust, lõpetamata lause). Predikaat on samaselt tõene, kui ta muutub tõeseks lauseks iga indiviidi xeX korral
paratamatus ega üldkehtivus. Iga teadmise loogiliseks väljendusvormiks on väide e. otsustus. Seal eristatakse kahte elementi: subjekti (mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsustused omakorda jagunevad kaheks: · Analüütilisteks ei anna meile uusi teadmisi vaid selgitavad olemasolevaid. (Ruudul on neli nurka) · Sünteetilisteks annavad meile uusi teadmisi, sisaldab predikaadis midagi sellist, mida keha mõistes algselt ei ole. Analüütiliselt tõene on selline otsustus, mille eitamine viib vasturääkivusele. Sünteetiliste otsuste seas eristas Kant aposterioorseid (kogemusel põhinevaid) ja aprioorseid (kogemusest sõltumatuid või kogemusele eelnevaid) otsustusi. Kokku on siis kolme liiki otsustusi: 1. Analüütilised aprioorsed otsused, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu ja nende tõestus ei pea tuginema kogemusele. 2
oma nimetus. Olev (esimeses tähenduses) kui asja olemus väljendab tema substantsi, nt substantsina on miski inimene või jumal, aga mitte omadus (valge, soe); ehk on seega primaarses tähenduses olev, s.t. mitte mingis suhtes olev, vaid absoluutselt olev. Olev muus mõttes on "mingis suhtes olev ", ehk siis kuivõrd ta on oleva kui asja olemuse juurde kuuluv asja kvantiteet, kvaliteet või muu sarnane predikaat. Seda saame teada öeldes, missugune asi on, nt predikaadis me ütleme, et on hea või halb või kolme küünra pikkune (mitte et on inimene). 2. Mateeria on Aristotelese filosoofia määratluse järgi aine, millest miski on tehtud. Mateeria ise põhineb elementide vormidel, milleks on tuli, õhk, vesi ja maa. Need omakorda kujutavad endast algmateeriat (vormita mateeriat). Substants on iseseisvalt olemasolev olev, lihtsamalt võttes asi. Substants tekib (hävib), kui mateeria omandab (kaotab) vormi. Vorm on mateeriat kujundav
Seda me saame teada, kui ütleme, mis ta on? Substantsina on ta inimene või jumal, mitte valge või soe. Käiv, istuv ja terveolev on iseenesest olevad, sest "nende substraat on midagi määratletut". Nii et "substants on primaarses tähenduses olev, s.t. mitte mingis suhtes olev, vaid absoluutselt olev." Kõik ülejäänu on olev, kuivõrd ta on oleva kui asja olemuse juurde kuuluv asja kvantiteet, kvaliteet või muu sarnane predikaat. Seda me saame teada, kui ütleme missugune asi on. Predikaadis me ütleme, et on hea või halb või kolme küünra pikkune (mitte et on inimene). 2. Mis on mateeria, vorm ja substants ning mis on võimalikkus ja tegelikkus; selgitage viimast näite varal? Aristotelese järgi on olemas ainult substantsid ehk üksikolemused ja peale nende ei ole midagi muud. Substants on olemine, mis on iseeneses ega ole milleski teises, vajamata oma olemasoluks teist. Substants on kõige oleva alus ja kõikide omaduste kandja. Või teisiti, ta on
vormi nad ka ei omaks, on erinevus siiski nende sisus, mille kohaselt on nad kas analüütilised - ainult seletavad, mis ei anna üldisele tunnetusele midagi juurde, või sünteetilised - nad on avardavad ning annavad antud tunnetusele palju juurde. Analüütilist võib mõista kui liigendavat. Näiteks, kui õelda et kõik ruudud on kandilised või kõik kehad on kolmemõõtmelised. Siis õeldakse predikaadis seda, mis on subjektiga juba ära õeldud ning on analüütilised otsused, sest mõiste ,,ruut" tähendab et tal on neli nurka ja ,,keha" ruumilisust ja kolmemõõtmelisust. Sünteetiline on. Sünteetilist otsust võib mõista kui kokkupandavat ja mingi predikaadi liitmist subjektile. Näiteks kui õelda, et keha on pehme, siis selles, et see keha on pehme, peame me enda kogemuste põhjal veenduma, kuna kõik kehad ei ole sugugi pehmed
mõistusest tulenev tunnetus” (lk. 19). Tunnetusviisi järgi jaotub teaduslik teadmine analüütiliseks ja sünteetiliseks. Siinpuhul tuleb kõigepealt osutada, et loogilisest küljest on teadus Kanti kirjelduse kohaselt kogum otsustusi, s.t. lauseid, milles midagi (predikaat) väidetakse millegi kohta (subjekt). Otsustused omakorda jagunevad analüütilisteks ning sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilisi otsustusi defineerib Kant selliste otsustustena, mis “väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult” (lk. 20). Antud definitsiooni puudujäägiks on asjaolu, et pole päris selge, mida peetakse silmas mõistega “mõtlemine”. Viimasest tuleks antud juhul välja lülitada konkreetne psüühiline protsess, sest see on alati seotud konkreetse mõtleva indiviidiga konkreetses situatsioonis. Üks indiviid võib
Relatsioon koosneb päisest ja kehandist, kusjuures relatsiooni päis vastab selle tüübi päisele. Päis esitab üldistatud väite e. predikaadi reaalse maailma kohta. Predikaat on tõeväärtusfunktsioon kõigi parameetrite asendamisel väärtustega saadakse väide, mis on kas tõene või väär. Kehand koosneb korteezidest. Iga korteez esitab tõese väite reaalse maailma kohta. See väide saadakse päise poolt esitatud predikaadis parameetrite asendamisel väärtustega. Relatsiooniline mudeli terminid: Relatsiooniline andmemudel kui abstraktne programmeerimiskeel näeb ette relatsiooniliste muutujate kasutamise. 4. Kandidaatvõti, supervõti (primary key) (teema 2) Relvari R supervõti on R atribuutide hulk K, mille korral mistahes R lubatud väärtuseks olev relatsioon ei sisalda kunagi kahte erinevat korteezi, kus on sama K-le vastav väärtus
- aprioorsed Newtoni mehaanika MEELED + ARU tasandil. 23. Kanti esitatud küsimused "Puhta mõistuse kriitikas". Kant kirjutas selle David Hume´le vastu (arutles põhjuslikkusest (mehaanilisest) sündmusele B järgneb A, siis B on põhjus) Kanti meelest ei saa nii järeldada. Põhjuslikust pole olemas. Uuris: 1) mida ma võin teada? 2) Mida ma pean tegema? 3) Millele ma julgen loota? Kanti küsimused? 1) KUIDAS on võimalikud aprioorsed sünteetilised (predikaadis saab teada midagi uut) otsustused? 2) KUIDAS on võimalik puhas matemaatika? 3) KUIDAS on võimalik puhas loodusteadus? 4) KUIDAS on võimalik metafüüsika kui loomulik kalduvus? 5) KUIDAS on võimalik metafüüsika kui teadus? Ei kahelnud mates ja loodusteaduses, lihtsalt huvitas. Metafüüsikas ka ei kahelnud, lihtsalt ei rahuldunud kirjeldamisega. Filosoofias tähtis ainult üks küsimus: mis on inimene? 24. Kant puhta mõistuse antinoomiatest.
Analüütiline otsustus on otsustus, mis ei avarda meie teadmisi, vaid selgitavad juba olemasolevaid teadmisi. Nt kõikidel kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab endas sellist tunnust nagu ulatuvus ja seega ei saanud me midagi uut teada. Sünteetiline otsustus on otsustus, mis avardab meie teadmisi. Nt mõned kehad on rasked. Mõistee keha ei sisalda endast sellist tunnust nagu raske, seega antud otsustus avardab meie teadmisi: Predikaadis sisaldub midagi, mida Subjektis ei ole. Kant: (1724-1804) 4) millisel kahel põhjusel ei suuda inimene väljuda omasüülisest alaealisusest • Laiskus ( eelistatakse juhinduda teiste arvamusest) • Argus ( ei julgeta iseseisvalt mõtlema hakata) 5) milles seisneb mõistuse avalik ja eratarvitus Mõistuse avaliku tarvituse all mõeldakse enda mõtete avaldamist trükitud kujul, et nende üle saaksid teised arutleda.
Parem suutäis soolast kui maotäis magedat. Kuid liikumist faktilistelt olukordadelt tegutsemisele ja hinnangu vahendavat rolli selles võib näidata järgmiste mõttekäikude kaudu: Kui olukord kehtib ja on hea, siis tuleb seda säilitada Kui olukord kehtib ja on halb, siis tuleb see likvideerida Kui olukord ei kehti, kuid oleks hea, siis tuleb see saavutada Kui olukord ei kehti, kuid oleks halb, siis tuleb seda vältida Indikatiivsete vanasõnade lõpuosas (predikaadis, järelduspooles) on tavaliselt midagi selgelt hea või paha, sagedamini paha kui hea. Võrdleme: Kordamine on tarkuse ema ja Hooletus on õnnetuse ema. Ema on "algus", "sünnitaja", "põhjus". Päris ilmselt on tarkuse sünnitaja midagi head, õnnetuse sünnitaja aga halba. Järelikult kordamine (õppimisel), mis sünnitab tarkust, on ka ise hea, hooletus aga, mis sünnitab õnnetust, on ka ise halb. Järelikult peitub 1. vanasõna taga soovitus, et õppides on ikka vaja korrata, 2. vanasõna
produkt. Kant aga järeldab: Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla kogemusest! Põhjapanevaks kõigele järgnevale on analüütiliste ja sünteetiliste otsuste eristamine. Otsus on subjekti ja predikaadi vaheline loogiline side. - Analüütiline tähendab "lahtivõttev", "liigendav". Kui ma ütlen: Kõik kehad on ruumilised, või: kera on ümmargune, siis ma ütlen predikaadis midagi, mis juba subjekti mõistes sisaldub, sest mõiste "keha" sisaldab ruumilisuse tunnust, ja mõiste "kera" ümaruse tunnust. Need on analüütilised otsused. - Sünteetiline tähendab "siduv", "kokkupanev". Kui ma ütlen: See kera on kuldne, siis ma lisan mõistele kera midagi, mis temas endas ei sisaldu - sest kera ei pea olema sugugi mitte kuldne. Ma lisan siin ühe tunnuse, mis pärineb kogemusest. Kui ma ei ole
väärtusi, mille esinemissagedus on teiste väärtuste omast väiksem. Indeksi võib lisada tabeli veerule, kus veerg sisaldab palju määramatusi (NULL), kuid päringus küsitakse tavaliselt ridu, milles antud veerus on väärtus olemas (WHERE veerg IS NOT NULL). B-tree indeksi indeksiblokkides on indeksi kirjed võtmeväärtuse järgi sorteeritud. Seetõttu võib indekseerida veerud, mida sageli kasutatakse BETWEEN predikaadis, ORDER BY klauslis, GROUP BY klauslis, teistes sorteerimisega seotud operatsioonides (UNION ja DISTINCT). Indekseerida veerud, mida kasutatakse grupifunktsioonides. Mida suurem on tabel, seda rohkem on indeksist kasu, kuid seda suuremad on ka indeksi ülalpidamise kulud - ajakulu uuendamisel ja indeksi all olev kettaruum. Arvestada, et indekseerimine võtab alla lisamiste, muutmiste ja kustutamiste kiirust (kuna koos põhitegevusega tuleb ülal hoida ka vastavaid
terminite mahtude piiritletus või piiritlematus. Tööjuhend: atributiivne lihtväide esineb traditsioonilises loogikas kujul kvantor-subjekt-koopula-predikaat. Leidke, millised lauseosad kirjeldavad subjekti (millest jutt) ning millised predikaati (mida subjekti kohta öeldakse). Kui subjekt esineb ilmutamata kujul, tuleb see määratleda konteksti abil. Kui konkreetne kontekst puudub, võib selle luua. Subjektis sisaldub nimisõna või isikuline või näitav asesõna. Predikaadis peab esinema kategoremaatiline sõna. Kui selleks on omadussõna või kesksõna, siis mõnes ülesandes peab olema valmis juurde lisama ka nimisõna või asesõna. Üldjuhul võib selleks olla subjektis sisalduv nimisõna, ent selleks võib olla ka subjekti allutav termin. Määratlege lause kvaliteet (jaatav või eitav), millest tuleneb koopula: kas on või ei ole (pole). Määratlege lause kvantiteet (üldine või osaline), millest tuleneb subjektile rakenduv kvantor. Üldise väite
siis tühikuga lõpetamata lause seab iga indiviidiga vastavusse kindla tõeväärtuse. Analoogiliselt saab kahe tühikuga lõpetamata lauset „… armastab …” vaadelda kui kahekohalist predikaati jne. Asetades tühikutesse konkreetsed indiviidid, saame konkreetse tõeväärtusega lause. Predikaadi saab teisendada lauseks kahel viisil, kusjuures need meetodid võivad olla kombineeritud: a) täites predikaadis kõik tühikud ehk andes kõikidele muutujatele kindlad väärtused (seda me just oma eelnevates näidetes ka tegime); b) määrates, et jutt on kõikidest indiviididest korraga või siis mõnest (vähemalt ühest) indiviidist. Sel juhul öeldakse, et me rakendame indiviidimuutujale kvantori. 4 Kvantor on klassikalises predikaatarvutuses hulga- või kogusemääraja. Traditsioonilises loogikas käsitlesime lauseid, milles subjekt esines täies mahus, st selle kohta
annaabi.ee 
