vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub
tumedama. Mõte kollastest ustest viis mu ema meeleheitele. Sellest hoolimata viisin ma oma missiooni lõpule. Äge seisukohavõtt tekitas aga minus huvi eestlaste seas laialt levinud värvi- eelarvamustest. Ära hangi endale erksavärvilist mantlit, mööblit - tüdined neist ruttu ära. Toauksed ja aknaraamid olgu alati valged. /---/ Mida vanem eit, seda roosam kleit. Sinine on venelaste värv - eriti aknaraamidel ja majafassaadidel. Mürkroheline ja potisinine. Heleroheline ja roosa on tittedele. Kollane, oranz on röögatud ja annavad tunnistust vähe arenenud maitsest. Punane on kommunistidele. Üle ei jää kuigi palju - valge, hall, must, beez ja pruun. Nende suhtes ei teki enamasti vastuväiteid - need on üldtunnustatud "maitsekad" värvid nii riietuses kui ka kodukujunduses. "Maitsekatest" värvidest on eestlasele kõige meelepärasemad pruunid toonid, kuna "sealt ei paista mustus välja".
19. sajandil tungis talurahva rõivastesse palju linlikke elemente. Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid. Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv potisinine (indigo). Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus. Rõivad valmistati valdavalt kodukootud kangast: linasest särgid ja abielunaiste peakatted, villasest pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased pleegitati valgeks, villased pealisrõivad valdavalt lambapruunid või -mustad
Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati
Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega. Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka sigivust edendav jõud. Üldlevinud arvamuse
Muhus pastlaid. · Palju ühisjooni oli neil eestirootslaste riietusega: näiteks kurrutatud (s.o. kuumade leibade all plisseetaoliselt volti pressitud) seelikud ja ülerõivaste lõige · Omapärased olid naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud, talvemütsid üllid, Saaremaal ka kootud mütsid. · Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves hallid. Potisinine värv siin märkimisväärselt ei kasutatud. Rõivaste muutus · üha rohkem tungis sellesse linlikke elemente. · Kuni 19. sajandi keskpaigani oli tegemist veel rahvarõivaste kiire arengu- ja muundumisprotsessiga · Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma · Sõba kuulus kirikuriietuse juurde, sooja ilmaga hoiti teda ka lappesse panduna käel. 19. sajandil püsis sõba seoses vanadele traditsioonidele
siiski pargitud nahast.(Joon 1995) Naised kandsid ka puusapõlle, mis mujal Eestis on nii ammu kadunud, et selle kohta pole säilinud ei kirjeldusi ehk ka ühtegi eset. Kuid Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll populaarne ning nendest on säilinud nii kirjeldusi kui neid võib leida ka muusemite kogudes. Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest, mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane, roheline. Tikandite tegemisel kasutati peamiselt taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive- näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna sageli esinev. Abielunaistel oli kohustuslik kanda põlle, mis oli tehtud rohelisest poevillasest riidest, millel olid punased äärised. Halliste naise riietuse juurde kuulus ka Mulgi viievärviline tekk, mida kasutati õlakattena. See oli ruuduline ning värvideks olid kollane, roheline,
· Värvimisoskuses tuntud juba muinasajast. Sõna ,,värv" on tulnud saksa keelest. Värvimistehinaks oli kääritamina ja hiljem ka lõngade keetmine. Kasutati kohalikke värvitaimi (värvimadar-punane, karikakar ja kaselehed-kollane, kase- ja lepakoor-pruun ja must, kanarbik- roheline, rukkilill-sinine). · 18. sajand tuli Indiast päris värv nimega Indigo, aga seda ei saanud kohe kasutada, vaid pidi mitu päeva uriinis leotama. Tuli potisinine värv. · 19. sajandil tulid vabrikuvärvid. ÕMBLEMINE naiste oluline käsitöö. Lõige oli lihtne. Nambanahk lõigati lambaraudadega ja õmmeldi sepanõelaga. · Ülerõivad lasti teha rätsepal. · Rõivaste kaunistamiseks oli aeganõudes ja töömahukas näputöö: 1) tikkimine metalltikand, lõngtikand 2) pilutamine aukmuster 3) pitskudumine nõelapitsid, sõlmpitsid, võrkpits.
mida seoti vööga. Mehed kasutasid vanapäraseid pikki pükse, mujal Eestis kanti põlvpükse. Naiste seas oli populaarne puusapõll, mis mujal Eestis on nii ammu kadunud, et selle kohta pole säilinud ei kirjeldusi ehk ka ühtegi eset. Kuid Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll populaarne, millest on säilinud nii kirjeldusi kuid neid võib leida ka muusemite kogudes. Puusapõlled olid tehtud valgest linasest riidest, mida kaunistati värvilistest lõngadest tikanditega. Põhivärvid olid potisinine, madarapunane, kollane, roheline. Tikandite tegemisel olid populaarsed taimeornamentika, kuid kasutati ka usuga seotud motiive- näiteks jõuline ja paljutähenduslik elupuu motiiv oli üsna populaarne. Kuid üheks kõige tuntumaks rahvariideks Eestis on kindlasti villane mulgi pikkuub. Mulgimaal on pikkuube kandnud nii naised kui mehed, samas kui mujal Eestis oli naiste kehakatteks jakk. Mulgi pikkuub oli musta värvi. Musta värvi saamiseks leotati pruunist lambavillast lõnga või
vastavalt võimalustele, vajatustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskujuks nii naabritelt kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandus silmuskudumine. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne-linasest esemed olid valged, villased esemed lambavalged,-pruunid ja mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheloogilistele leidudele teame mõnda ka 1 aastatuhande ja 2 aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegselt Eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varukatega särk ja selle peal kantav villane varukateta umbkuub
(karusnahaga kaunistatud mütsid, peened välismaised põlled, kulld ja hõbe). Ehetest kanti kaela- ja rinnaehteid, sõrmuseid, Setod ka käevõrusid ja kõrvarõngaid. Hinnatuim ehe oli suur kannaga raha. Sel ajal olid väga levinud kirivööd, mida naised kandsid seeliku ja suvel särgiväel käies särgi peal. 2-3 pikkune vöö mähiti mitu korda ümber keha, vöö otsad peideti vöökordade alla. 19. sajandi alguses hakkas, saartel küll vähem, levima potisinine värv (indigo, mida kasutatakse tänapäevalgi teksariide värvimisel), keskpaigas juba eredad poevärvid. Linnamoe mõjud suurenesid märkimisväärselt (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, mustrid moelehtedest). Uute rõivastena ilmusid meestel ja naistel vestid (liistikud) ning kerge ülerõivas (meestel vatt,naistel kampsun). Naiste kampsuneid ja liistikuid hakati tegema linlaste eeskujul liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres)
riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel. 2. Kirjelda Eesti toidupärandit. Millal hakati Eestis kasvatama ja toiduks tarvitama. Mis toite neist tehakse? Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19. sajandi keskpaigas toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud Eesti rahvusköök.
väikesed ja vajavad kaitset ning veel üht päeva lapsepõlve. Sellega tuuakse lavastusse lapsevanemaks olemise raskus, mis on veel üks osa, millega vanemad vaatajad samastuda saavad. Kui vaataja on tutvunud Finchi majas elavate inimestega, saabub Dill. Tal on seljas süsimust raske vihmamantel ja vastav pisikese sirmiga peakate, madala säärega matkasaapad ja mantli alt piiluvad siniseruudulised kolmveerandpüksid. Hiljem kaob vihmamantel ja nähtavale tuleb potisinine kampsun valge pildiga. Esimese hooga on Dilli liigutused rasked, kramplikud ja kandilised nagu vihmamantelgi. Tema ilme on kohkunud ja pentsik - ,,justkui oleks konna alla neelanud". Kuigi alustekstis on Dill poiss, on ta laval tüdruk ja Dilli kehastav Maria Soomets on selle tasakaalustamiseks leidnud vahendid, mis ei kaota lava-Dillist täielikult raamatu-Dilli. Soometsa kehastatud tegelasel on rõhutatult madal hääl, lohakas kehahoiak, poisilik istumisviis ja äkilised liigutused.
Tuttmadar on peaaegu samasugune, kuid ühe varre all on juuretutt. Ka nende juured on erinevad. Tuttmadara juur on läbipaistev nagu marmelaad. Tuttmadarat kasutatakse suka, üe ning kjõnda punaseks, sest see teeb ilusamat värvi ja annab rohkem punast. Madarat võib koguda lausa mitmeks aastaks. Veripunast tooni annab kaktusetäi, mida tuuakse lõunamaalt, Itaaliast.Punast värvi saab ka vöötseentega. Tavaliselt arvestatakse sukakirja jaoks umbes 25 sülda punast lõnga. Potisinine: harilik sinerõigas(lisatis tinctoria) või indigo. Kõige enne tehti sinist värvi sinerõike toorestest lehtedest. Harilik sinerõigas oli Euroopas kasutusel juba keskajal. See taim kasvab rannas. Värvitakse tooreste lhtede mahlaga. Euroopas kaotas sinerõigas oma tähtsuse värvainena 18. sajandil, kuid sünnib loomadele söödaks ja sobib heaks meetaimeks. 18. saj. toodi Euroopasse kallihinnalist indigo värvainet, millest sai potisinist
Punane ja sinine toon on väga piiratud. Punased toonid on seotud madaralised( nende juured).Värvi annab puit mis on toorest peast valge. Kui ära kuivatada ja siis uuesti niiskeks teha siis värvub punaseks. Sobivad värv/hobu ja lõldmadar,neil on suuremad juured. Krapp (troopika madarlaine) on suurte juurtega. Sinine küllagal pool marjades. Värvus on aga väga ebapüsiv. Sinerõigas võimalik, et sisse toodud kultuurtaimvärvi eesmärgiks. Seal olev värv: indigo. Potisinine- värvijad olid keskajal linnast välja visatud. Sinise värvi saamiseks ol aja ammoniaaki, mida saadi uriinist. Sinine värv haises alguses vängelt. Peen ja täpne töö, saadav värv on helesinine. Värv oksüdeerub õhu käes siniseks. Ussikeel annab lillat,mis määrib kõik muu ka ära. Paakspuu annab intensiivset punakaspruuni, seda annab korp. Eluskoor on ravim (lahtisti) Paakspuu kooriti ära ja pandi kotiga maaalla, seal niineosa hävines ja alles jääb ainultkorp.
annaabi.ee 
