Positiivse diskrimineerimise lubatavus ja töötajate võrdne kohtlemine (0)

Positiivse diskrimineerimise lubatavus ja töötajate võrdne kohtlemine
Positiivne diskrimineerimine on sõnaseletuslehekülje andmetel sotsiaalpoliitika vorm, mis annab ebavõrdsuse kaotamise eesmärgil teatud eeliseid vaesunud või diskrimineeritud rühmadele või piirkondadele. Kuid kas õilis eesmärk toob endaga vaid murepilvi kaasa? Positiivne diskrimineerimine üritab töötada küll tööalase ebavõrdsuse vastu, kuid ei pruugi oma eesmärki siiski saavutada.
Üsna selgelt kaldub positiivne diskrimineerimine kaitsma just naissoost töötajaid – naisi kaitstakse sooliselt ebavõrdse kohtlemise eest seoses rasedusega, lapsehoolduspuhkuselt naastes on naistel õigus oma esialgsele töökohale, rasedatel on keelatud öösel töötada ja palju muudki . Koolis on ka üks õppejõud öelnud meile, et „rasedad on ju looduskaitse all.“
Positiivsel diskrimineerimisel võib ju tõesti üllas eesmärk olla, kuid kas ei peaks hoopis keskenduma asjaoludele, mis on sellise situatsioonini ühiskonnas viinud, et on vaja seadusi kaitsmaks diskrimineeritud rühmi ehk siis meie ühiskonna näitel on vaja seadusi, et kaitsta naisi? Juba 19. sajandil said esimesed naised Uus- Meremaal valimisõiguse, meie endises ühiskonnas ehk Nõukogude Venemaal said naised valimisõiguse 1917. aastal. Tööealise ühiskonna seas on naiste osakaal juba peaaegu terve sajandijagu olnud Eestis üle 50%. 1920. aastal toimunud Eesti ja Läti II naiskongressi seisukohad olid: vabastada naine isiklikult ja majanduslikult mehe eestkoste alt; anda naisele ühesugused õigused mehega laste suhtes; pidada naist perekonna asjus mehega võrdselt otsustamisõiguslikuks. Selle kõige kokkuvõtteks peaks tekkima igaühel küsimus, et miks sajandijagu hiljem me võitleme siiani samade diskrimineerivate küsimustega?
Samuti muutuvad inimesed üha enam teadlikumaks töökiusamisest ning ka Eestis on see täiesti tõsiseltvõetav probleem. Kui vaadata statistilisi andmeid, siis on naiste seas töökiusamise esinemist rohkem kui meeste seas. Ning isegi kui seda ei taheta avalikult tunnistada, siis olen mina selles täielikult veendunud, et ka naistele omistatud positiivne diskrimineerimine mängib selles väga olulist rolli. Naiste vastu suunatud töökiusajatest 40% on naised ja 30% on mehed, mis näitab, et töökiusamises ei mängi rolli vaid naiselikult kade töökeskkond, vaid antud probleem on tõesti tõsine.
Sellises olukorras ei saagi tegelikult välja pakkuda ühte ja ainsat lahendust, muidu oleks see ehk viimase aastasaja jooksul juba toiminud . Siiski minu visioon positiivse diskrimineerimise ja võrdse kohtlemise probleemi lahenduse jaoks oleks esmajoones suurendada riigikogulaste seas naiste osakaalu. Kuna ilmselgelt ja nähtavalt selline asi lihtsalt omadel jõududel ei toimu, siis näeksin ma ette, et selline asi tuleks lihtsalt sisse kirjutada „Riigikogu valimise seadusesse,“ et teatav protsent riigikogust peaks olema naissoost poliitikud. Sellisel juhul oleks naistel suurem võimalus riigi asjades kaasa rääkida ja ennast ka tõsiseltvõetavaks muuta, mis ehk aitaks meid lõpuks sellele järjele, et naisi ei pea enam seadustega tööelus kaitsma, vaid võrdõiguslikkus muutuks loomulikuks nähtuseks.
Teise väga lihtsa lahendusena näeksin ma tööotsingutel CV-del keelata ära sotsiaalsete indikaatorite nõudmine (nagu seda on sugu, laste arv, perekonna seis jne). Sellisel juhul oleks kõigil töötajatel võrdsed võimalused tööle saamiseks põhinedes üksnes nende tööalastele teadmistele ning sellevõrra me kindlasti suudaksime vähendada organisatsioonisisest soolist ebavõrdsust. Üleüldine sooline neutraalsus aitaks võrdsele kohtlemisele kindlasti kaasa, seda ka näiteks lapsehoolduspuhkuste osas – seadus on ette näinud, et seda võib kasutada nii lapse ema kui isa, seega on see vaid meie ühiskonna enda samm, et seda seadust ja õigust ka kasutada ning liikuda rohkem võrdsema ühiskonna poole.
Positiivne diskrimineerimine on jällegi üks selline nähtus, mida igaüks meist näeb väga subjektiivselt. Kui antud teemat küsida hetkel lapsehoolduspuhkusel olevalt naiselt, kes ei pea tööle naastes muretsema oma töökoha pärast, siis kindlasti suudaks tema sellises erisuse tegemises vaid positiivset näha. Teisalt jällegi küsides samal teemal arvamust näiteks mõnelt tolle naise kolleegilt, kes peab tema puudumisel tegema suurema koormusega tööd samaväärse palga eest, oleks tema arvamus kindlasti hoopis negatiivsem. Seetõttu jäigi minu arvamus üsna neutraalsele pinnale, et igal probleemil on siiski alguspunkt, ning tegeleda tuleks selle tekkepõhjustega mitte tagajärgedega.