"Pommeri aed" (3)

Mats Traat “ Pommeri aed“
Jaan Pommeri tegevus, põhimõtted, kujundid .
Jaan Pommer oli Jaagusilla koolmeister. Raamatu lõpuks oli ta koolmeister olnud 38 aastat. Koolmeister on maa sool, puhtaksharjatud klaasiga lamp, mis ei tohi eales tahmuda. Ja temas peab alati õli olema. Paraku ei aita vallavalitsuse poolt muretsetud petrool, kuigi ka see on tähtis. Hoopis tähtsam on aga see õli, mida ei saa inimestesse valada, mis peab tal juba sündides kaasas olema. /.../ Ta peab oskama põrsaid kohitseda, kelli parandada, teadma isegi valuvõtusõnu. Kui kellelgi peaks pähe tulema küsida, mis asi on väävelhape või mis mehed Bismarck või Livingstone , peab tal jalapealt vastus valmis olema.(lk. 142 ). Ta tahtis, et koolis oleks kord majas ja selle jaoks kasutas ta oma salasilma. Ühel korral oli tema salasilm kartuliputru täis topitud. Tema esmane eesmärk oli aga kohe õiglus jalule seada ja süüdlane leida. Koolmeister on kärsitu nagu enamik õigluseotsijaid. Ta tahab kiiresti õiglust jalule seada ja siis laulma hakata. Enne õiglus, alles siis laul - niisugune on tema põhimõte(lk.145).
Maja, kus ta elas ja lapsi õpetas, oli vana ning vajas valla toetus. Vald hoidis aga raha kokku ja leidis, et koolil pole nii palju raha vaja. Jaan Pommer ei jätnud aga jonni , sest kooli oli tema jaoks elu. Ühel vallakoosolekul otsustati saata vana soldat, Hendrik Ilves, Jaan Pommeri juurde kooli klassituppa elama. Koolmeistrile see ei meeldinud, sest Hendrik Ilves armastas alkoholi pruukida ning Pommer arvas , et kool peaks olema just see koht, kus lapsed joomisest eemal saaksid olla. Uus üürnik pole talle sugugi meeltmööda. Selle vana hulguse ja joodiku läbi tungib viinakatk ka koolimajja. /../ Lapsed, need noored vastuvõtlikud taimed, kas ei kuule nad juba kodus küllalt purjus isa või vendade räuskamist, et isegi siin, karskel haridusepõllulapikesel, peab nende kõrvus ikka ja jälle huugama seesama mõttetu joru?(lk. 168).
Jaanipäeval põles koolimaja maha, arvati, et Hendrik Ilves, kes ise majja sisse põles, oli selle kogemata põlema pannud . Pommer on küll kurvameelne, kuid ta ei andnud alla ja leidis, et kooli ei tohiks seisma jätta. Ta läks vallamajja, et arutada, mis koolist edasi saab. Lõpuks otsustati ehitada uus koolimaja ning Pommer peab ka ise käed ehitusele külge lööma. Sügiseks ei saanud koolimaja valmis, seetõttu üüriti ruumid Parksepa Aadult, kus tunde läbi viia. Samal ajal ehitas Pommer kooli, seadis ette uusi klassiruume ja tegi igasügisesi töid (viljakoristus, aiatöö).
Sügise alguses eemaldati vallavanem oma kohalt. Ajutine vallavanem, Jakob Patsmann, oli kooli suhtes mõistlikum. Ta sai aru, et kooli on vaja. Tema võimule tulekuga hakkasid asjad liikuma ning kool valmima. Pommer oli selle pärast väga õnnelik ja täis indu.
Lõpuks eemaldatakse Pommer õpetaja töölt, sest endine vallavanem, kes Pommerit üldsegi ei sallinud, oli tema peale kaevanud. Sellel maal ja majas, kus ta oli olnud peremees , oli ta nüüd tühipaljas rentnik.
Pommeri aed
Pommeri teine suur armastus kooli kõrval on tema aed, mida ta on harinud sama kaua, kui oma õpilasi. Tema aed on täis viljapuid, millega ta kõvasti vaeva näeb, nagu ka oma õpilastega, et nad igal aastal õitsema ja vilja kandma hakkaksid. Kõik puud tema aias siiski ei õitse - vana suislepp, Pommeri murelaps. Täpselt samuti näeb ta ka igal aastal seda, kuidas tema õpetatud poistest kujunevad välja joodikutest talumehed ja sulased. Ja siis- mis on tulnud lastest, neist, keda ta niisuguse usinuse ja hoolega on eluks ette valmistanud? Ons neist tulnud õpetatud mehi, hingekarjaseid, insenere, mõni Livingstone? Ainult paar tükki neist on kihelkonnakoolist kaugemale jõudnud ja needki on tema oma lapsed. Kõik talumehed, nii päriskohapidajad kui rentnikud, sulastest rääkimata, kaebavad, et enamaks pole jõudu, aga kas siis tema, Pommer, on elanud pudrumägedel ja piimajõgedel? Mis on tulnud tema kasvandikest? Joodikud? Kahjuks küll(lk. 223).
Pommer ei anna siiski alla, ta harib haridusepõldu edasi ja loodab paremat, samuti ei lõika ta ka vana suisleppa veel maha, lootuses, et ehk hakkab see varsti jälle õitsema. Ta käib oma rada nagu päike või vihmauss . Kas ei raja temagi elu pimedas sügavikus oma pisikest tunnelit päikese poole? Ta ei salli surnud puid ja jala peal surnud inimesi, loidusele ja minnalaskmisele vastandab ta tegevuse. /.../ Sest temast peavad maha jääma õitsvad, mitte mustaks põlenud puud.
Järgmisel kevadel, kui Pommer oli koolmeistri ametist lahti, avastab ta, et tema murelaps, vana suislepp õitseb nagu kõik teisedki viljapuud aias. Ka kool jäi Jaagusillale alles ja koolielu läks uue hooga edasi, kuid nüüd juba Jaan Pommerita.
Mis olen ma oma elust saanud? küsib Pommer endalt. Mi-da-gi, sahiseb adraraud mullas. Mis ma saama pidin? küsib Pommer jälle. Mis on keegi saanud? Ta ei kaeba. Külvatud on palju, mis sest tulevais põlvis idaneb, seda ta ei näe. Ehk ongi nõnda parem, mõtleb ta. Riik, mis ta omadele ja võõrastele lastele jätab, pole suur ega rikas. See on neis endis, ja kui nad tema ära pillavad, ära puistavad, on nad ise süüdi; keegi ei saa nende eest vastutada, kui nad ise ei vastuta.
(Valitud teosed, I köide, 1985)