Põlvkondadevahelised suhted (1)

Vanemad laste elus (põlvkondadevahelised suhted)
Kirjanik Jaan Kruusvall on kirjutanud novelli “Pärandus”, kus on ta pööranud peatähelepanu põlvkondade vahelistele suhtele Kirjeldades, et alati ei ole inimestele kõige tähtsam omada mitmekohalisi numbreid palgatšekil, suurt maja, luksuslikku autot ning kolme kuulsat firmat , vaid sageli vajavad nad midagi rohkem sügavamõttelisemat ja hingelisemat, mida pakub inimesel just oma ligimeste tähelepanelikkus, nõuanded ja tugi. Aga missugusteks on muutunud tänapäeval laste ja vanemate vahelised suhted, kas siiani ollakse teineteisele toeks ja on olemas omavaheline tolerantsus ?
Tõsi ta on, et me kõik sünnime siia maailma, moodustades väikese osakese selles suures ilmas, kuid juba sünnimomendil on igal lapsel midagi iseloomuslikku. Kõik uued ilmakodanikud omavad erinevaid näojooni ning kehakujusid, samuti on ka kõikidel talle omane iseloom ning mõttemaailma, kuid see kõik hakkab elu jooksul muutuma. Kõige tähtsamaks teguriks võiks nimetada vanemaid, kes on meile eeskujuks, mõjutades oma mõtete ja käitumistega. Mõned tegemised panevad lapsi muutuma mööda positiivset rada, ent vahel võib mõju avalduda kahjuks ka negatiivses suunas. Nagu Kruusvall oma novellis kirjutas: "Kui olin laps, ei võtnud isa mu kasvatamisest üldse osa, vaikis alati, kui ma pahandust tegin , kuid selle peale andis nagu mõista, et ma pean ise oma süüst aru saama, et ma pean end ise kasvatama, ja ta jättis mulle alati küllaldaselt aega, et ma võiksin oma kuritegudest järeldusi teha." Just selline isa suhtumine poega muutis last rohkem iseseisvaks ning vastutavaks, kuid samas, muutis see neid teineteisest veelgi kaugemaks.
Peab mainima, et raske on öelda, kas tänapäeval on vanemate ja laste omavaheline läbisaamine halvenenud või just vastupidi, paranenud . See on tingitud sellest, et kõik inimesed on erinevad, mõningates peredes ollakse üksteisest vägagi sõltuvad, teises peres ei suudeta 10 minutitki ühes ruumis koos viibida. Kuid sellegipoolest tähendavad nad üksteisele midagigi. Nagu J.Kruusvall tõi oma novellis “Pärandus” välja, et isa hoolis oma pojast, ent siiski nende vahel ei tekkinud kunagi mingisugust sidet, neil polnud millestki rääkida ning nad oleksid võinud olla ka kaks täiesti võõrast inimest.
Isegi, kui vanemate ja laste vahel puudub hingeline side, tunnevad nad siiski mõnevõrra teineteise tegemiste vastu huvi ning kui on tekkunud mure või raske olukord on mõlemad osapooled valmis aitama, pakkudes omalt poolt vastavalt füüsilist või materiaalset tuge. Olles teineteise jaoks olemas ning näidates välja tolerantsust ja hoolivust.Sellist suhtumist võis märgata ka novellis- "Ta pani mulle käe hetkeks õlale ja küsis, kuidas ma elan.” See oli isa jaoks kõige lihtsam viis näidata välja hoolivust, aga pojale piisas sellest, kuna isa oli tema jaoks juba ammu kaugeks jäänud.
Üldiselt võib väita, et vanemate ja laste suhted on olnud ajast-aega ühesugused. Ühtedel on parem läbisaamine ning kontakt, teistel puudub see totaalselt. Ent siiski ei tohiks lapsed ära unustada, et oma vanematest tuleb hoolida ning näidata välja huvi nende tegemiste vastu.