kontseptsioonita("kes reostab, see maksab" printsiip). 1982-1986 EÜ kolmas keskkonnaprogramm, milles rõhk ennetusprintsiibil. 1987. aastast ühtse Euroopa akti jõustumisest kuni Maastrichti lepinguni. 1987 -Euroopa Ühenduse Põhiseadus (Single European Act, SEA) viib sisse peatüki "Keskkond". 1987 - 1992 EÜ neljas keskkonnaprogramm, suur rõhk keskkonnaküsimuste integreerimisele EL kõigisse muudesse poliitikatesse (põllumajandus, konkurents, majandusareng). 1993. aasta Maastrichti lepingu jõustumisest. 1992 -Maastrichti Lepe sõnastab EL ülimuslikuks eesmärgiks säästva arengu. 1993 2000 EÜ viies keskkonnaprogramm määratleb EL säästva arengu kontseptsiooni ja alustab kursimuutust puhtõiguslikelt meetmetelt tururegulatsioonil põhinevaile (maksunduslikud abinõud). 1997. aasta Amsterdami Lepe kinnitab
*Tänapäeva Euroopa keskkonnapoliitika õigusliku aluse annab Ühtse Euroopa akt. *1987. aastal sõlmitud Ühtse Euroopa akt andis keskkonnale erilise, valdkondade piire ületava staatuse, mille kohaselt Euroopa *Komisjon peab igas valdkonnas arvestama keskkonnahuvidega. *Sagedased on keskkonna- ja majandushuvide konfliktid. *Keskkonnatingimustes nähakse konkurentsipiirangut. *Viimastel aastatel on saavutatud edu keskkonna integreerimisel teistesse poliitikatesse. *Sellele aitasid kaasa ka spetsiaalsed suunatud programmid ja direktiivid. *Alates 1970-ndatest aastatest on ühist keskkonnapoliitikat silmas pidades vastu võetud üle 200 direktiivi, määruse ja muu õigusakti. *Peamised reguleerimist vajavad valdkonnad on olnud: _ veekeskkonnakaitse; _ loomastiku- ja taimestiku kaitse; _ mürareostus; _ jäätmekorraldus; _ kemikaalikäitlemine ja ohutus; _ välisõhu reostuse piiramine. *Ajajooksul on arusaam keskkonnaprobleemide põhjustest muutunud
olemasolu. Säästev areng ja selle tuumikelemendid, nt. põlvkondadevaheline õiglus, Saastaja maksab, Ettevaatus ja ennetamine, s.h. Piirideülese KK-kahju vältimine, KK-mõjude hindamine, Keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine, Õigus puhtale keskkonnale. Ühised, kuid erinevad kohustused, Abistavad printsiibid, nt. BAT , EL tasandil rõhutatakse lisaks veel järgmiseid põhimõtteid: Lähedus, Subsidiaarsus, KKP eesmärkide integreerimine teistesse poliitikatesse. Vastutus KKÕ-s : KK-riskide kontrollimise õiguslikud vahendid. Ennetamine: kk -normatiivid, kvaliteedinõuded, standardid; kk -load, kk -mõjude hindamine. Rakenduslikud: seire, järelevalve, audit, Vastutus, Vastutuse omapära . Traditsiooniliselt kahju hüvitamisele keskendumine, Praegu ennetamine, st ideaalis kk -vastutuse süsteemi ei peaks üldse kasutama. Probleemkohad: Kahju tekitaja määratlemine, Põhjusliku seose tuvastamine, Ajafaktor, Riigipiiride ületamine.
maakasutuse muutused ja sellega seotud ökosüsteemide kui tervikute funktsioneerimise muutused, ning olulisimaks indikaatoriks loodussõbraliku (väheintensiivse) maakasutuse osatähtsuse (Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni IV riiklik aruanne, 2008). Konventsiooni täitmise põhiraskused Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni nõuete täitmisel on peamine takistus see, et konventsiooni põhimõtted on ebapiisavalt integreeritud valdkondlikesse ja piirkondlikesse poliitikatesse. Selle raskuse peamised põhjused võivad olla ebapiisav infovahetus ja vähene koostöö sektorite vahel ning madal teadlikkus eri sektorite rollist bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni täitmisel. Teine oluline takistus on vähetähtsustav suhtumine bioloogilise mitmekesisuse temaatikasse nii üldsuse kui konkreetsete asjaliste poolt vastutusvaldkondades. Uute kohustuste võtmise suhtes on potentsiaalsed konventsiooni
loodusvarade kasutamine viisil ja mahus, mis kindlustab ökoloogilise tasakaalu; saastumise vähendamine; loodusliku mitmekesisuse ja looduslike alade säilitamine. 10 Eesti keskkonnastrateegias ning valdkondade (näitekst jäätmed, mets jt) arengukavades on kirjas keskkonnaeesmärkide täitmise tegevused ja ajakavad. Keskkonnakorralduse vahenditega lõimitakse keskkonnateemad igapäevaselt teistesse poliitikatesse ning keskkonnaharidus annab igas vanuses inimestele täiendavaid teadmisi, mis aitavad kujundada keskkonnasõbralikke käitumis- ja tarbimisharjumusi. Eesti 2020 strateegia seob erinevate valdkondade tegevused majanduse konkurentsivõime võtmes. Lähiajal keskendub riik tootlikkuse ja tööhõive teemadele ning konkreetsed tegevused määratletakse erinevate ministeeriumite arengukavades. (Envir.ee 2016) 11 Säästev Eesti 21
15 sõnavõtud, samuti toetab Eesti naiste ja laste õiguste edendamisega tegelevaid ÜRO fonde ja programme, sealhulgas Naiste arengu fondi (UNIFEM). ÜRO tegevuse suuremale sidususele suunatud reformiprotsessis on Eesti jaoks üheks olulisemaks eesmärgiks soolise võrdõiguslikkuse aspekti tugevam kaasamine ÜRO programmidesse ja poliitikatesse. Võrdväärselt oluline on Eesti jaoks maailma põlisrahvaste õiguste kaitse: lisaks selleteemaliste ÜRO resolutsioonide kaasesitamistele ja sõnavõttudele osales Eesti põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni välja töötanud ÜRO töögrupis; Eesti ekspert on aastateks 2005-2007 valitud Põlisrahvaste Alalise Foorumi liikmeks. Eesti on viimase 10 aasta jooksul vabatahtlike annetustega jätkuvalt toetanud ÜRO põlisrahvaste fonde (Vabatahtlik
(keskkonnakaitselised ideed) Tänapäeva Euroopa keskkonnapoliitika õigusliku aluse annab ühtse euroopa akt. 1987. aastal sõlmitud ühtse euroopa akt andis keskkonnale erilise valdkondade piire ületava staatuse, mille kohaselt Euroopa komisjon peab igas valdkonnas arvestama keskkonnahuvidega. Sagedased on keskkonna ja majandushuvide konfliktid. Keskkonnatingimustes nähakse konkurentsipiirangut. Viimastel aastatel on saavutatud edu keskkonna integreerimisel teistesse poliitikatesse. Sellele aitasid kaasa ka spetsiaalsed suunatud programmid ja direktiivid. Alates 1970ndatest aastatest on ühist keskkonnapoliitikat silmas pidades vastu võetud üle 200 direktiivi, määruse ja muu õigusakti. Peamised reguleerimist vajavad valdkonnad on olnud: Veekeskkonnakaitse, loomastiku- ja taimestikukaitse, mürareostus, jäätmekorraldus, kemikaalikäitlemine ja -ohutus, Välisõhu reostuse piiramine. Aja jooksul on arusaam keskkonnaprobleemide põhjustest muutunud. Järjest
1972-1986: Stockholmi konverents keskkonnakaitse põhimõtte määratlemine > Euroopaliidu keskkonnaprogramm 1973-1976: Ennetamine Keskkonnamõjude arvestamine Saastaja maksab põhimõte Piirideülese mõju rõhutamine Kordineerimine EMÜ leping: kaupade vaba liikumise tagamine; normide ühtlustamine pole eesmärgiks > erinevate keskkonnatingimuste arvestamine EL III keskkonnaprogramm 1983-1986: Keskkonnapoliitika integreerimine muudesse poliitikatesse. Õiguslik alus: EMÜ art 100 direktiivide andmine EMÜ art 235 lepingus katmata valdkondade reguleerimine Olulisemad direktiivid: Keskkonnamõjude hindamine Jäätmetealane raamdirektiiv Looduskaitse algus Ühtse Euroopa Akt KKP peatüki kaasamine Alates 1987: 15 Õiguslik taust Maastrichti leping 1992 Amsterdami leping 1997
küsimused nendele teemadele on keskendunud Eesti igapäevane tegevus ja sõnavõtud, samuti toetab Eesti naiste ja laste õiguste edendamisega tegelevaid ÜRO fonde ja programme, sealhulgas Naiste arengu fondi (UNIFEM). ÜRO tegevuse suuremale sidususele suunatud reformiprotsessis on Eesti jaoks üheks olulisemaks eesmärgiks soolise võrdõiguslikkuse aspekti tugevam kaasamine ÜRO programmidesse ja poliitikatesse. Võrdväärselt oluline on Eesti jaoks maailma põlisrahvaste õiguste kaitse: lisaks selleteemaliste ÜRO resolutsioonide kaasesitamistele ja sõnavõttudele osales Eesti põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni välja töötanud ÜRO töögrupis; Eesti ekspert on aastateks 20052007 valitud Põlisrahvaste Alalise Foorumi liikmeks. Eesti on viimase 10 aasta
tervishoiu Amet on toonud välja terve rea põhimõtteid, mida tuleks järgida ohtude vältimiseks: 1. Juhtkonna pühendumine antud küsimusega tegelemiseks. Selleks tuleb seada ohutuse ja töötervishoiu poliitika ning eesmärgid; luua vajalikud ressursid poliitika ellu viimiseks; Arvestada tervishoiu ja ohutusega kõigil juhtimistasanditel; konsulteerida töötajatega; jälgida poliitika ja kogu tööohutuse süsteemi toimimist. 2. Kaasata töötajad tööohutuse poliitikatesse. Selleks tuleb konsulteerida töötajatega, et õppida tundma nende vajadusi. Nende arvamuse kuulamine võimaldab näha ohte, mis esialgu nähtaval ei pruugi olla. Kindlasti tuleb arutada ohutusalaseid küsimusi töötajatega uue tehnoloogia või toote kasutusele võtmisel. 17 3. Juhtida ohutust ja töötajate tervist. See eeldab riskide hindamist ning nende ohtude vältimise meetodite välja töötamist
Avalik sektor o siis avalik juhtimine puudutab lisaks avaliku sektorile ka avalikke teenuseid osutavate era- ja kolmanda sektori organisatsioone. Kuid see on siiski hierarhiline, ülevalt-alla juhtimine avaliku sektori poolt. Avalik sektor juhib o Seevastu avalik valitsemine on võtnud horisontaalse kaasamise vormi. Selle puhul on erinevad sidusrühmad kaasatud avalikesse poliitikatesse. See võtab laiema ühiskonna vormi. kaasamine o Kui avalik haldus puudutab avaliku sektori igapäevaseid toiminguid o Siis avalik juhtimine puudutab eesmärkide seadmist, tegevuskavade loomist, tulemuste mõõtmist, analüüsi. Keskendub juhtimisele kui tegevusele. See tähtsustab tulemust. o Ning avalik valitsemine puudutab protsessi ja elluviimist. keskendub kontekstile ehk mida juhtida. see tähtsustab aga sidusrühmade tundmust protsessi ajal.
poliitikaparadigmade, põhimõtete ja normide määratlemise, levimise ja institutsionaliseerimise protsess Veel Radaelli järgi: Euroopastumine- konstrueerimise, hajutamise ja institutsionaliseerumise protsessid, mis on suunatud ametnikele ning jagatud uskumused ja normid, mis on defineeritud ja hoiustatud EL avaliku poliitika tegemises ning siis kaasatud rahvusriiklikku diskussiooni, poliitikastruktuuridesse ning poliitikatesse. Samas on tema järgi oluline, et euroopastumine EI OLE konvergents (sulandumine) kuna on erinevus protsessi ja selle tagajärgede vahel; harmoniseerumine (harm eemaldab regulatiivse mitmekesisuse, euroopastumine seda ei tee) ega ka mitte poliitiline integratsioon (EL ei eksisteeriks üldse ilma Euroopa integratsioonita). Radaelli järgi kolm laia valdkonda, mida vaadata euroopastumise kontekstis: 1
Selleks ongi maailmas hästi palju konventsioone. Integreerimisprintsiibi abil toimub kkkaalutluste tungimine peaaegu kõigisse inimtegevuse valdkondadesse. See lähtub ideest, et maj ja sots areng ei tohi olla ega pea olema kkkahjustuste põhjuseks (mõnikord toovad isegi kk kvaliteedi paranemise). Ettevaatusprintsiip on üks kkalastest kaalutlustest, mis tuleb integreerida teistesse poliitikatesse ja selline integr peab kanduma ka liikmesriikide õigusesse. Seega muutub ettevaatusprintsiip kkalasest printsiibist EÜ õiguse üldprintsiibiks. Kkõiguse põhiprintsiibid II Norm konkreetne regul.vahend, kus õiguslik lahend on täpselt ette öeldud, saab kas täita või mitte täita, osaline täitmine = täitmata jätmine. Printsiip üldisem, vähemkonkreetsem, püstitab
6) saasteainete heitmine välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse; 7) jäätmete kõrvaldamine ladestamise teel prügilasse või muude toimingute abil, mille tulemuseks on jäätmete keskkonda viimine (edaspidi jäätmete kõrvaldamine). 3) Eri liiki maastike omavahelise sidususe ja maastike mitmeotstarbelisuse säilitamiseks tuleb maastikupoliitikat rohkem integreerida eri tegevusvaldkondade (looduskaitse, muinsuskaitse, metsanduse, põllumajanduse, ehitustegevuse jne) poliitikatesse. Maastike sidusus seisneb eelkõige eri funktsiooniga maastikutüüpide (kultuurmaastike, pärandkoosluste, rikutud maastike, loodusmaastike) terviklikus käsitlemises maastike ja looduse mitmekesisuse säilitamise vajadustest lähtudes. Laiemas tähenduses kujutab sidus maastik endast võrgustikku (maastike kompleksi), mille koosseisus on mitmekesise struktuuriga ning ökoloogiliselt toimivad üksused,
o defineerima ja rakendama maastikupoliitikat, mille eesmärk on maastike kaitse, hooldamine ja planeerimine; o leidma võimalusi kaasata üldsust, kohalikke ja piirkondlikke võimuorganeid ning teisi maastikupoliitika väljatöötamisest ja rakendamisest huvitatud osapooli; o integreerima maastiku oma regionaal- ja linnaplaneeringu poliitikasse, kultuuri-, keskkonna-, põllumajandus-, sotsiaal- ja majanduspoliitikasse, samuti kõikidesse teistesse poliitikatesse, mis võivad maastikke otseselt või kaudselt mõjutada. Konventsiooni rakendamise erimeetmetest võiks esile tõsta vajaduse suurendada inimeste teadlikkust maastike väärtusest praegu ja edaspidi, eelkõige korraldades koolitust ja suunates haridust. Samuti kohustub iga konventsiooni osapool määrama kohalike silmis väärtustatud maastikud, kaasa arvatud ohustatud maastikud, ning analüüsima nende omadusi, dünaamikat ja neid ümber kujundavad mõjusid.
annaabi.ee 
