Poliitika ja valitsemise alused õpiku Heywood 16-nda ja 19-nda peatüki kokkuvõte eesti keeles. (1)

Peatükk 16 kokkuvõte: Täidesaatev poliitika
„Valitseja peab õppima olema muud kui hea“ „ Prints “ (1513) Niccolo Machiavelli
Täidesaatvus on valitsuse taandumatu pealiskiht. Poliitilised süsteemid saavad töötada ilma konstitutsiooni, asaambleeta, kohtusüsteemita ja isegi ilma parteideta, kuid nad ei saa ellujääda ilma täidesaatvata osata, et formuleerida valitsuse poliitikat ja tagada selle teostatavus. Selline on potentsiaalne täidesaatev võim, mille puhul poliitiline areng kontrollib või piirab neid, kas siis jõuga või sundides neid opereerima konstitutsioonilises raamistikus või tehes arvestatavaks populaarse assambleele või demokraatlikele valijatele. Poliitilised täidesaatvad ja arvestatavad esinduslikud jõud on kindlasti poliitika palged millega rahvas on harjunud . Seda sellepärast, et täidesaatvus on poliitilise juhtivuse alus. See roll on suuresti tõusnud kasvava riigi vastutusega, nii koduses kui ka rahvusvahelises valduses ja meedia kalduvuses portreteerida poliitikat persoonidena. Sellegi poolest täidesaatvale võimule keskendunud lootused ja ootused võivad olla alasaavutatud. Mitmete poliitiliste süsteemide juhid on leidnud, et on raske niiöelda „tagada heaolu“. See probleem on seotud kasvava silmade avamisega üle-üldises poliitikas ning eraldiseisvas poliitikas.
Täidesaatva võimu rollid
Kes on kes täidesaatvas võimus?
Täidesaatev võim on tehniliselt valitsuse haru, mis on vastutav täidesaatva poliitika või vastutava poliitika eest. Praktikas, samas, vastutused kalduvad olema sisuliselt laiemad ja samas ka keerulisemad . Täidesaatva võimu liikmed on jaotatud ühel või teisel viisil. Esiteks, erinevus on tõmmatud „poliitika“ äidesaatvuse ja „bürokraatliku“ täidesaatvuse vahele. See aga toob esile erinevused poliitikute ja rahvateenrite vahel ja veelgi enam poliitika ja administratsiooni vahel.
Parlamentaarses süsteemis poliitiline täidesaatev võin teeb kompromisse valitud poliitikutega. Nende töö on teha poliitikat, kooskõlas muidugi partei poliitikaga ja ideoloogiatega, jälgides selle teostatavust. Ametlik täidesaatev võim saavutab kokkuleppe rahvateenritega, kelle töö on pakkuda nõu ja administeerida poliitikat, subjekteerides nõutud poliitikat neutraalselt ning olles lojaalsed oma ministritele. Poliitiliste nõunike jälgimised ja nõuanded on tavaliselt olulisemadki kui presidendi omad. Samas täidesaatva võimuga presidendid, nagu on USA-s, venemaal ja prantsusmaal on „kahe mütsi hirmus “, sest parlamentaarses süsteemis on presidendi võimu ulatud kahekohaline.
Poliitilise täidesaatva võimu funktsioonid
Kõige lihtsama seletuse kohaselt peab täidesaatev võim olema juhtivvõim. Selles mõttes on täidesaatva võimu funktsioonid suure käskivusega. See roll ulatub üle mitmete piirkondade ja tähendab et täidesaatva poliitika liikmed peavad läbi viima mitmed funktsioonid, vahel isegi näideldes. Kõige olulisemad sellest valdkonnast on järgnevad:

• kohustuslikud tseremooniad
  
• kontrollida tehtavat poliitikat
  
• juhtida populaarset poliitikat
  
• juhtida bürokraatlikult
  
• olla vastusevõimelised kriisiolukorras
  

Võim täidesaatvuses: kes juhib võimu?
Nagu juba märgitud on rollid ja vastutused poliitilises täidesaatvuses sisuliselt vahetatud kasvava demokraatliku poliitikaga, kasvava valitsuse sekkumisega ja poliitilise ning majandusliku ülemaailmastumisega. Kahekümnendal sajandil nõuab poliitiline täidesaatvus veelgi laialdasemat poliitika tegemist ja seadusandlikku vastutust, et võtta kontrolli alla bürokraatliku masina. See paelus kiirelt populaarse poliitika ja meedia tähelepanu.
Täidesaatva võimu keeruline dünaamikat saab veel lähedasemalt vaadelda vaadates presidendi rolli, peaministri rolli ning kabineti osalust.
Neid vaatlustes, samas, peab lähtuma kolmemõõtmelisest dünaamikast:

• võimu formaalne dimensioon: konstitutsionaalsed rolli ja vastutused täidesaatvas kohtades ja institutsionaalne raamistik milles töötatakse.
  

• Võimu mitteformaalne dimensioon: persooni roll, poliitilised oskused ja kogemused ning faktorite kokkupõrked nagu näiteks parteid ja massimeedia .
  

• Võimu välisdimensioon: poliitiline, ökonoomiline ja diplomaatiline valitsuse kontekst ja täidesaatva haru laiem talutav surve.
  

Valitsuse täidesaatev haru on vastutav täidesaatvuse või rakendamise eest poliitikas. Poliitiline täidesaatvus käitub kui „kõrgem võim“ riigis ja viib ellu mitmeid juhtivaid rolle. Presidendi täidesaatev roll keskendub täidesaatvale võimule mis on presidendi käes ja kes kombineerib riigipeade rolle ja valitsuse esimeest, kuid vastutab assamblee eest, kes omab konstitutsioonilist ja poliitilist vabadust.
Liidrid on omandanud väga keeruka strateegia, et saavutada oma eesmärke. Laissez -faire juhtimine proovib edendada harmooniat ja tiimitööd.
Peatükk 19 kokkuvõte: Poliitilised protsessid ja töötavad süsteemid
„Minu poliitika on olla poliitikavaba“ Abraham Lincoln
Poliitika on poliitiline aspekt, mis mõjutab enamik inimesi. Toorelt öeldes sisaldab poliitika „väljapanekuid“ poliitilisest protsessist. See peegeldab valitsuse mõju ühiskonnale: see on selle võime muuta asju paremaks või muuta asju hullemaks. Just 1960-ndatel ja 1970-ndatel teatud uurimisaladel, poliitilised analüüsid arendati välja. See aga pani uurima kuidas poliitika oli pühendatud ja formuleeritud ning kuidas poliitilisi protsesse täiustada. Poliitiline analüüs ei uuri vaid seda, kui tõhus ja efektiivne see on vaid „kuidas“ poliitikat tehakse. See uurib ka „mida“ poliitikas tehakse: valitsuse väljatulekudi ja -pankuid suure ühiskonna ees.
Poliitilised protsessid
Poliitilised protsessid sarnanevad mehhanismile läbi mille rahva (avaliku valitsuse) poliitika on tehtud. Poliitika tegemine on protsess kahes mõttes. Esiteks, see hõlmab endas mitmeid aktsioone ja sündmusi. Teiseks, see on protsess, mis toob eritab „kuidas“ valitsuse „mis“ valitsusest : see fokusseerib viisi kuidas poliitikat tehakse.
Otsuste langetamise teooria
Otsuste tegemine ja eriti suurel hulga otsuste tegemine, on selgelt poliitilise protsesse keskmes. Kuigi poliitika tegemine sarnaneb pühendatusele ja pühenduvusele, otsuste tegemises nähtakse tavaliselt kui põhielementi. Samas võib olla raske genereerida kuidas ja miks otsused tehakse. Otsused on kohe kindlasti tehtud erinevatel viisidel indiviidide poolt ja gruppide poolt ning ka väikeste organisatsioonide ja suurte organisatsioonide poolt ning demokraatlikus ja autoritaalses võtmes. Sellegi poolest, mõned kesksed teooriad poliitilises otsuste tegemises on loodud. Neist kõige olulisemad on järgnevad:

• ratsionaalsed osalejate mudelid
  

• kuhjuv mudel
  

• bürokraatliku organisatsiooni mudel
  

• usu-süsteemi mudel, mis jaguneb oma korda:
  

sügavakooreline usk

koore-lähedane usk

teisejärgne usk
Poliitilise protsessi etapid
Poliitilise protsessi etapid saab jaotada nelja järgnevasse kategooriasse:

• pühendunud poliitikaga
  
• formuleeritud poliitikaga
  
• puhendatud poliitikaga
  
• poliitiline hinnang
  

Avalik poliitika koosneb formaalsest ja kindlaks määratud valitsuseliikmete otsustest Poliitika tegemine peaks olema mõeldud kahte rühma. Eisteks: see sisaldab siduvaid sündmusi, läbi mille poliitilised eesmärgid on tõlgendatud poliitilisse väljalaskesse. Teiseks, poliitika tegemine sarnaneb primaalselt sellele kuidas valitsus teeb otsuseid, kui sellele milliseid otsuseid nad teevad.
Otsus on akt, mida tehakse valides üks valikutest. Otsuseid on seletatud kui eesmärgiga käitumisi ratsionaalse isiku poolt.
Poliitilist süsteemi on raske hinnata, kuna iga indikaator on keerukas. Stabiilsus on saavutatav läbi populaarsuse või läbi jagatud kultuuri ja austatud autoriteetide. Jõukuse generatsioon võib olla poliitiliselt allustatud, tagamaks võrdsemaid tingimusi. Linlaselepe võib õõnestada rahva kohustusi ühiskonna ees. Demokraatliku reeglistiku levik võib lihtsalt juhtida piirangute sätestamiseni indiviidi vabaduse ja persoonse autonoomia osas.