Väljahingamise ajal diafragma lõtvub ja liigub ülespoole ning omandab kupli kuju. Rindkereõõne ruumala väheneb pikisuunas. Lõtvudad välised roietevahelised lihased, seesm roietevah lih tõmbuvad kokku. Roided langevad allapoole ka rindkereõõne ruumala väheneb ka klgsuunas. Rõhk rindkere õõnes, pleuraõõnes ja kopsudes tõuseb, kopsudes muutub atmosfääri rõhust kõrgemaks ning õhk surutakse kopsudest välja. Pneumotooraks e õhkrind tekib kui rikutakse pleuraõõne hermeetilises, õhk satub pleuraõõnde. Pneumotooraks võib olla 1- ja 2-poolne. 1-poolne, ku vigastuse tõttu on väljastpoolt tekkinud ühendus pleura ja atmosfääri vahel. Seestpoolt võib pneumatooraks ka tekkida, aga see on haruldasem, võib tekkida pikema põletikulise protsessi korral (nt tuberkuloos). Läbistav e 2-poolne pneumotooraks mõlemad kelmed läbistatud, olemas ühendus kopsukoe ja atmosfääri vahel. Kui pleuraõõne hermeetilisus rikutud, hakkab õhk
Sissehingamise (inspiirium) mehhanism: Sissehingamine on aktiivne protsess, mis toimub hingamislihaste osavõtul. Sissehingamise ajal kontraheeruvad välimised roietevahelised lihased, roided tõstetakse ülespoole ja enam külgedele. Samal ajal kontraheerub ka diafragma diafragma kuppel lameneb. Nende kahe protsessi käigus rindkere õõs suureneb nii külg- kui pikisuunas ja seetõttu langeb rõhk rindkereõõnes. Pleura välimine leste liigub negatiivse rõhu tõttu väljapoole ja pleuraõõne ruumala suureneb. Seega aga muutub rõhk rindkereõõnes veelgi negatiivsemaks (väljahingamisfaasis on rõhk 2...- 4 mmHg, sissehingamise alguses 6...-8 mmHg). Selle tulemusena venitub kopsukude väljapoole s.o. pleuraõõne suunas ja kopsusisene ruumala suureneb, rõhk muutub atmosfäärirõhust madalamaks ja ÕHK IMETAKSE KOPSUDESSE. Väljahingamise (ekspiirium) mehhanism: A.Vahtramäe 2011 2
kummagi kopsu ümber kahest lehtmest koosneva pleurakoti. Sisemine leste on kopsu koega tihedalt kokku kasvanud. Välimine on kokku kasvanud rinnaõõne seinaga ja jaguneb kolmeks osaks: roidekelme, vahelihasekelme ja keskseinandikelme. Rinnakelme on eriti valutundlik. Kopsukelme lestmete vahele jääb pilutaoline ruum pleuraõõs, milles leidub natuke seroosset vedelikku, mis vähendab kopsukelme hõõrdumist hingamise ajal. Kopsude allservad asetsevad kõrgemal vastavatest pleuraõõne piirudest, seetõttu tekivad pleuraõõne alaosas sopised siinused. Pleuraõõnes õhku pole ja rõhk on seal negatiivne. Parem ja vasak pleuraõõs omavahel ühenduses ei ole. Rinnaõõne traumade korral, kui vigastatakse pleurat ja õhk satub pleuraõõnde, tekib õhkrind ehk pneumotooraks. Seejuures ühtlustub rõhk kopsudes ja pleuraõõnes ja kops langeb kokku ning enam hingamisest osa ei võta. Kui vigastused veri langeb pleuraõõnde, tekib hemotooraks.
rindkereseinas, mille vahetuks tagajärjeks on tavaliselt vere- või lümfisoontega seotud muutused. Pleuraefusiooni sümptomatoloogia sõltub põhihaigusest. Võimalikud kaebused, mis võivad esineda on köha, palavik, luksumine, õhupuudus, düspnoe ning pleuriitiline rindkerevalu, mis süveneb köhimisel või sügaval hingamisel. Uuringud, mida teostatakse diagnoosi kinnitamiseks, on rindkere röntgen, ultraheli, kompuutertomograafia ning torakotsentees ehk pleuraõõne punktsioon koos sellele järgneva pleuravedeliku analüüsimisega. Kompuutertomograafia võimaldab kindlaks teha väikese pleuraefusiooni olemasolu ning võimaldab ka eristada seda pleura tihenemisest2. Oluline on vahet teha, kas vedelik on transudaat või eksudaat, sest transudaadi korral ei ole vaja pleurale suunatud lisauuringuid ning võib alustada kohe põhihaiguse raviga. Samas eksudaat eeldab täpsustavaid lokaalseid
kudedest kopsudesse. Koehingamine- gaasivahetus kudedest kapillaarvere ja kudede vahel-difusioon, rakusisene hingamine. 2.Inspiirium sissehingamine, selle ajal kontraheeruvad välimised roiete vahelised lihased, roided tõstetakse ülespoole, kontraheerub ka diafragma, nende protsesside käigus suureneb rindkere õõs ning lanegb rõhk. Kopsukelme välimine leste liigub negatiivse rõhu suunas seega pleuraõõne ruumala suureneb, rõhk muutub veelgi negatiivsemaks. Kopsukude venitub väljapoole ja õhk imetakse kopsudesse. Ekspiirium, - väljahingamine, Välimised roietevahelised lihased ja diafragma lõtvuvad ja roided langevad alla ja diafragmakuppel tõuseb üles. Kopsuõõne ruumala väheneb, rõhk suureneb ja õhk surutakse välja. 3.Hingamisteede ülesanded: · atmosfääriõhu juurdetoomine sissehingamisel · alveolaarõhu äraviimine väljahingamisel
Pneumotooraks ehk õhkrind tekib siis, kui rikutakse pleuraõõre hermeetilisus. Kui õhk satub pneumotooraks võib olla ühe-või kahepoolne. Ühe siis kui mingi valjäastpoolt on tekkinud vigastus.......... korral. Seestpoolt võib ka: pikaajaline põletikuline protsess, õhk pääsab kopsude poolt pleuraõõnde. ...........Kui mõlemad kelmed on läbistatud, siis on ühendus kopsukoe ja atmosfääri vahel. Kui pleuraõõne hermeetilisus on rikutud, siis hakkab õhk pleuraõõnde kogunema ja seal ei ole enam negatiivne rõhk, ta läheb sinna väga kergesti, sest negatiivses suunas läheb õhk kergesti, hakkab pleuraõõnde kogunema ja see omakorda, see positiivne rõhk pleuraõõnes, põhjustab pleurasurvet kopsudele, kuni nii kaugele, et teine kops langeb kokku. Ja mida rohkem see kops kokkusurutud on, seda vähem ta hingamises osaleda saab, kui täielikult koos, siis teine kops ei saa üldse hingamises osaleda.
kopsukelme) on kopsu koega tihedalt kokku kasvanud, välimine ehk seinapidine leste (nn. rinnakelme) on kokku kasvanud rinnaõõne seinaga ja jaguneb 3 osaks: roidekelme, vahelihasekelme ja keskseinandikelme. Rinnakelme on eriti valutundlik. Kopsukelme lestmete vahele jääb pilutaoline ruum - pleuraõõs, milles leidub vähesel määral seroosset vedelikku. See vähendab kopsukelme hõõrdumist hingamise ajal. Kopsude alaservad asetsevad kõrgemal vastavatest pleuraõõne piiridest. Seetõttu tekivad pleuraõõne alaosas sopised - siinused. http://www.mesothelioma.uk.com/images/pleura%5B1%5D.jpg Pleuraõõnes õhku ei ole ja rõhk on seetõttu negatiivne. Parem ja vasak pleuraõõs omavahel ühenduses ei ole. Rinnaõõne traumade korral, kui vigastatakse pleurat ja satub õhk pleuraõõnde, tekib õhkrind ehk pneumotooraks. Seejuures ühtlustub rõhk kopsudes ja pleuraõõnes ning kops langeb kokku ja hingamisest osa ei võta. Kui vigastusel valgub veri
Seetõttu järgivad kopsud rindkere mahu muutusi passiivselt, sest neis pole lihaseid (!). Sissehingamisel tõmbuvad roietevahelised lihased (kergitades rinnakorvi) ja diafragma (minnes kõhu suunas lamedamaks) kokku, suurendades seega rinnaõõne ruumala. Väljahingamisel on vastupidi: lihased lõtvuvad, rinkere langeb ja diafragma kumerdub kopsude poole, õhk surutakse välja. Sügaval hingamisel kaasneb ka tesite lihaste töö (nt kaelalihased, kõhulihased jt). Kopsud järgivad pleuraõõne alarõhu tõttu rindkere mahu vastavaid muutusi. Seetõttu on arusaadavad ka järgmised juhtumid: 1) kui rindkere vigastamisel õhk pleuraõõnde tungib, langevad kopsud kokku (alarõhk kaob); niisugust olukorda nimetatakse õhkrinnaks ehk pneumotooraks'iks; 2) kui mingil põhjusel lähevad hingamislihased krampi (nt teetanuse korral), ähvardab lämbumine. Kopsude mahud ja mahtuvused
aga tõmbuvad kokku. Diafragma omandab taas kupli kuju ja liigub ülesse poole. Selle tagajärjel väheneb rindkere õõne ruumala nii piki-kui külgsuunas. Rõhk kopsudes tõuseb atmosfääri rõhust kõrgemaks ja õhk surutakse kopsudest välja. Sügava sisse-ja väljahingamise ajal tänu hingamisabilihastele saab rindkere õõne ruumala muutuda veelgi ulatuslikumalt. Pneumotooraks e õhkrind on olukord kus pleuraõõne hermeetilisus on rikutud (on tekkinud ühendus pluraõõne ja atmosfääri vahel). See ühendus võib olla väljastpoolt kuid ka seestpoolt, või mõlemad korraga. Väljastpoolt nt. torkehaavade korral või roie on tunginud trauma korral pleuraõõnde. Ühendus on tekkinud väljastpoolt: pleuraõõnes on negatiivne õhk ja atmosfääri rõhk on kõrgem, õhk hakkab pleuraõõnde liikuma ja surub 1 kopsud kokku (kopsud kollabeeruvad)
Minutimaht- minutis kopse läbinud õhu maht Vitaalkapatsiteet- maksimaalne sisse- või väljahingamisel vahelduv õhu maht Jääk- e. residuaalmaht- pärast maksimaalset väljahingamist kopsudesse jääva õhu maht Kollapsi- e. minimaalõhk- õhk, mis jääb kopsudesse kopsukoe retraktsioonil Totaalkapatsiteet- vitaalkapatsiteet + jääkmaht 39) Rõhk rinnaõõnes ja kopsudes. Õhkrinna mõiste ja tagajärg. Kui välisõhu ja pleuraõõne vahel tekib õhuühendus kas läbi rindkereseina või bronhi, kaob plauraõõnes alarõhk ja kops vajub kokku. Tekib õhkrind ehk pneumotooraks. 40) Atmosfääriõhu ja alveolaarõhu koostis. Gaaside osarõhkude arvutamine. Atmosfääriõhk- 20,9 % O2, 0,03 % CO2, 79% N2 ja väärisgaase. Alveolaarõhk- pärast rahulikku väljahingamist kopsudesse jääv õhk; 14 % O2, 5,6% CO2, 80,4% N2 ja väärisgaase Gaasivahetus kopsudes:
aga tõmbuvad kokku. Diafragma omandab taas kupli kuju ja liigub ülesse poole. Selle tagajärjel väheneb rindkere õõne ruumala nii piki-kui külgsuunas. Rõhk kopsudes tõuseb atmosfääri rõhust kõrgemaks ja õhk surutakse kopsudest välja. Sügava sisse-ja väljahingamise ajal tänu hingamisabilihastele saab rindkere õõne ruumala muutuda veelgi ulatuslikumalt. Pneumotooraks e õhkrind Pneumotooraks on olukord kus pleuraõõne hermeetilisus on rikutud (on tekkinud ühendus pluraõõne ja atmosfääri vahel). See ühendus võib olla väljastpoolt kuid ka seestpoolt, või mõlemad korraga. Väljastpoolt nt. torkehaavade korral või roie on tunginud trauma korral pleuraõõnde. Ühendus on tekkinud väljastpoolt: pleuraõõnes on negatiivne õhk ja atmosfääri rõhk on kõrgem, õhk hakkab pleuraõõnde liikuma ja surub kopsud kokku (kopsud kollabeeruvad)
Kollapsi- e. minimaalõhk- õhk, mis jääb kopsudesse kopsukoe retraktsioonil Totaalkapatsiteet- vitaalkapatsiteet + jääkmaht 39) Rõhk rinnaõõnes ja kopsudes. Õhkrinna mõiste ja tagajärg. Normaalselt pleuraõõnes välise atmosfääri suhtes negatiivne rõhk, et kopsud täidaksid rindkereõõne võimalikult äielikult. See negatiivne rõhk süveneb sissehingamisel (-1,0 kPa) ja väheneb väljahingamisel (-0,3 kPa). Kui välisõhu ja pleuraõõne vahel tekib õhuühendus kas läbi rindkereseina või bronhi, kaob plauraõõnes alarõhk ja kops vajub kokku. Tekib õhkrind ehk pneumotooraks. 40) Atmosfääriõhu ja alveolaarõhu koostis. Gaaside osarõhkude arvutamine. Atmosfääriõhk- 20,9 % O2, 0,03 % CO2, 79% N2 ja väärisgaase. Alveolaarõhk- pärast rahulikku väljahingamist kopsudesse jääv õhk; 14 % O2, 5,6% CO2, 80,4% N2 ja väärisgaase Gaasivahetus kopsudes:
Diafragma on lai kuplikujuline lihas, mis koosneb keskse paigutusega kõõluselisest- ja seda ümbritsevast lihaselisest piirkonnast. Vahelihas on peamine sissehingamislihas: kokkutõmbumisel tema kuppel lameneb ja rinnaõõnemaht suureneb - tekib negatiivne rõhk ning õhk tõmmatakse kopsudesse. Väljahingamisel vahelihas lõtvub ja kumerus taastub. NB! Lamades ulatub diafragmakuppel 5. roide kõrgusele. See teadmine aitab vältida maksa vigastamist pleuraõõne punkteerimisel ja dreneerimisel. Roiete vahel asuvad lihased. Välimised roietevahelised lihased on sissehingamislihased, tõstes roideid üles- ja ettepoole suurendavad rindkereõõne mahtu. Sisemised roietevahelised lihased, väljahingamislihased, soodustavad rindkereõõne mahu vähenemist ja passiivset väljahingamist. Pleuralestmete vahel valitsev alarõhk tagab kopsude liikumise ja on hingamismehaanika põhitegur.
- toitainete bioloogiliseks oksüdatsiooniks vajalik õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse - ainevahetuse käigus eraldunud süsinikdioksiid eemaldatakse organismist. Gaasivahetus välisõhu ja kopsude vahel toimub tänu rindkere mahu muutustele. Hingamisteed jagunevad: - ülemised hingamisteed: nina- ja neeluruum - alumised hingamisteed: kõik hingetorust allapoole jääv Sisse- ja väljahingamine toimuvad tänu rindkereõõne, pleuraõõne ja kopsude sisese mahu ja rõhu muutustele. See toimub tänu hingamislihaste tööle. Sissehingamisel välised roietevahelihased tõmbuvad kokku, rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atm.rõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaarne rõhk (kopsusisene) tõuseb, ületab atm
vahel: toitainete bioloogiliseks oksüdatsiooniks vajalik õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse ainevahetuse käigus eraldunud süsinikdioksiid eemaldatakse organismist. Gaasivahetus välisõhu ja kopsude vahel toimub tänu rindkere mahu muutustele. Hingamisteed jagunevad: ülemised hingamisteed: nina- ja neeluruum alumised hingamisteed: kõik hingetorust allapoole jääv Sisse- ja väljahingamine toimuvad tänu rindkereõõne, pleuraõõne ja kopsude sisese mahu ja rõhu muutustele. See toimub tänu hingamislihaste tööle. Sissehingamisel välised roietevahelihased tõmbuvad kokku, rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atm.rõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaarne rõhk (kopsusisene) tõuseb, ületab atm.rõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja
annaabi.ee 
