7a klass 2009-2010 Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse · poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tsello, gudokk) · sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter) · lipitsaga või plektroniga või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandzo, mandoliin, tsembalo) · haamrikestega või haamritega: nö "löökeelpillid" (näiteks klaver, simbel) · klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk "klahvkeelpillid" (näiteks klaver, tsembalo. Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituses moodustavad keelpillid kolmanda kategooria nimetusega "kordofonid". Eesti
KLAVESSIIN KLAVESSIIN On muusikainstrument, mille heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida klahvidele vajutamise korral tõmmatakse plektroniga. KLAVESSIIN KÕRGAEG JA TÄNAPÄEV Klavessiini kõrgaeg oli baroki- ja klassitsismiajastul (17-18. sajandil). Nüüdisheliloojad kipuvad sellest pillist üldjuhul mööda vaatama. - Eelistatakse klaverit. Tänapäeval kasutatakse klavessiini vanamuusika esitamisel. KÕLA Klavessiini kõla on pinisev ja kustub kiiresti. Eri paigus valmistatud klavessiinid võivad kõlalt ja tämbrilt erineda. Suurematel klavessiinidel on mitu registrit ja manuaali.
KITARR... ...on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. KITARRIDE JAGUNEMINE TÜÜBI JÄRGI KEELTE JÄRGI · Elektrikitarr · 4- või 5-keelne e. basskitarr · Elektroakustiline kitarr · 6-keelne e. Hispaania kitarr · Akustiline kitarr · 7-keelne Vene kitarr · 12-keelne e. unisoonis dubleeritud keeltega 6-keeleline kitarr TAVAHÄÄLESTUS · kuues (madalaim toon) keel: E (heli sagedus 82.4Hz)
KITARR. Kitarr on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasema- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on niiöelda "peeglis". Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks, mille täpne arv sõltub kitarri mudelist, samas valmistatakse ka astmetraatideta nn
Klavessiin (pr. k. clavecin, it. k. clavicembalo, cembalo, eesti keeles ka tsembalo) on muusikainstrument, (klahvkeelpill, näppekeelpill), mille heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida klahvidele vajutamise korral tõmmatakse plektroniga (vanasti sulerootsuga). Klavessiini kõla on pinisev ja kustub kiiresti. Eri paigus valmistatud klavessiinid võivad kõlalt ja tämbrilt erineda. Suurematel klavessiinidel on mitu registrit ja manuaali. Klavessiini kõrgaeg oli baroki- ja klassitsismiajastul (17-18. saj.) Tänapäeval kasutatakse seda instrumenti tihtipeale vanamuusika esitamisel. Klavessiin kui barokiajastu instrument seostub mõistagi kõigepealt vanamuusikaga ning
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad soolode mängimisel efekti saavutamiseks.Tänapäeval on kitarr üks populaarsemaid pille. Seda
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad soolode mängimisel efekti saavutamiseks.Tänapäeval on kitarr üks populaarsemaid pille. Seda
kaks abilist · Osaleb ka jutustaja, kes esitab shamisen'i saatel vanu ballaade Geisad Geisad on kõrgelt haritud jaapani tütarlapsed, kes tunnevad hästi kirjandust, muusikat ja kunsti ning teenivad elatist seltskonnadaamidena Koto Kannab jaapanlaste jaoks kosmoloogilist sümboolikat. Koto on 13, 17, 21 keelega näppepill, mida mängitakse põrandal. Pilli siidist keeltel mängitakse elevandiluust plektroniga. Shamisen Pika kaelaga 3keeleline lautotaoline pill, mida mängivad ka geisad. Shakuhachi Traditsiooniline viie sõrmeavaga bambusest pikiflööt. Taikotrummid Hiigelsuured löökpillid, mis on saatnud rituaalseid tantse ja protsessioone alates 14. saj. Taiko trummide kõla peetakse puhta, jumalani jõuda aitava meeleseisundi väljenduseks. Kasutatud materjalid · Muusikaõpik 7
Kannelt tunnevad paljud Eestile lähemad ja kaugemad rahvad, näiteks:soomlased, karjalased, marid, udmurdid, lätlased, leedulased ja venelased . Samuti on kannel Eesti muistne pill. Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad näiteks väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib aga keelte arv olla kuni 50. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli tõmmatakse sõrmepadjaga, mõlemad kasutavad sarnaseid tehnilisi võimalusi nagu flazoletid, arpedzod, glissandod
............................................................................................... 6 2 Sissejuhatus Kitarr on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasaku- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on nii öelda "peeglis". Ajalugu Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varasemaid kitarri eellane arvatakse olevat Kesk-Aasiast pärit kitara. Tänapäeva Iraani aladelt Susast leitud nikerdustes ja kujukestes võib ära tunda kitarrile sarnanevaid instrumente. Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid. Ühel varase kitarri variandil (Guitarra
Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini
kostüümis olevat abilist. Osaleb ka jutustaja, kes esitab shamiseni'i saatel vanu ballaade. Koto- kannab jaapanlaste jaoks kosmoloogilist sümboolikat. Tema kumer kaas on nagu taevas , lame põhi nagu maa ja kõlakasti õõnes sisemus sümboliseerib kõiksust. Koto on 13, 17 või 21 keelega näppepill, mida mängitakse põrandal. Iga keele all on liikuv sild ehk roop, mille abil pilli häälestatakse. Koto siidist keeltel mängitakse elevandiluust plektroniga. Shamisen- pika kaelaga 3- keeleline lauataoline pill, mida mängivad geishad Shakuhachi- traditsiooniline viie sõrmeavaga bambusest pikiflööt Taiko- trummid- hiigelsuured löökpillid, mis on saatnud rituaalseid tantse ja proteseesioone alates 14.sajandist. Taiko- trummide kõla peetakse puhta, jumalani jõudva aitava meeleseisundi väljenduseks. India- India on paljude eri rahvuste, keelte ja religioonude maa. Siin elab üle
Rooma kunstis kujutatakse sageli Orpheust mängimas lüürat lõvide rahustamiseks. Varakristluse ajal asendus see Kristuse ja lambakarja pildiga, mis tähendas ,,head karjast". Keskaja lüüra oli 6 keelega, mis oli 5 7 sajandil Põhja-Euroopas peamine muusikariist. Nende pikkus oli 40 80 cm. Pilli häälestati häälestuspulkade abil, varem oli selle jaoks rõngad ja vardad. Lüürat hoiti mängija ees põlvedel ja keeli mängiti plektroniga. Plektroniga mängitava lüüra asemel tuli 11. sajandil 4-keelne poognaga mängitav lüüra nimega rotte. Mõnes Aafrika osas (Etioopias, Sudaanis, keenias, Zairis) mängitakse lüürat tänapäevani. Keenias, kus lüürat peetakse tervendavaksrituaalseks esemeks, mängitakse seda pulmades. Lauto Lauto arvatakse pärinevat Mesopotaamiast. Varaseim primitiivne lauto moodi kahe või kolme keelega muusikariista kujutis on leitud 1600 (17 sajandil) eKr valmistatud keraamilisel plaadil, mis asub nüüd
Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud (vt. viiuli sõrmlaud), häälestuskruvid (vt. viiuli häälestuspulgad). Keelte arvu järgi eristatakse 6 keelega itaalia, 7 keelega vene ja 2-8 keelega havai kitarri. Itaalia ja vene kitarr on kujult sarnased, neid mängitakse sõrmedega näppides (siit ka nimetus "näppepill") või lipitsaga (plektroniga) keeli tõmmates. 1. Sõrmlaud 2. Pillikeeled 3. Roop 4. Häälestuspulgad 5. Lõuahoidja 6. Kõlakast 7. Kõlaavad 8. Poogen Poognal on puust selg ehk vibu ja selle külge kinnitatakse jõhvid Neid on kimbus koos kuni paarsada tükki. Poogna selles otsas, mida pillimees käes hoiab, on kavala ehitus ja naljaka nimega asjake - konn- ja selle külge kinnitatakse jõhvid ühte otsa neid pingutada. Jõhve hõõrutakse kampoliga. See teeb nad karedamaks.
· Kasutati siidist pille · Mitmeosalised muusikavormid o 1. Sissejuhatus o 2. Üleminek o 3. Sisu o 4. Lõpetus · MUUSIKAINSTRUMENDID o Materjalid Kivi, savi, metall, siid, puu, pambus, kõrrits (hea kõlakast) o Mängu viisi järgi Keelpillid · Pikk Tsitter 16 metallist keelt; levis 618-907 aastal; mängiti näppides sõrmedega, plektroniga või spetsiaalsete kunstküüntega · Qin-Kin Kong Fuzi lemmik pill; 7 keelt, mis oli tehtud siidist · ERHU esimene poognaga mängitud pill; 2 keelt · Sonsjan 3 keelt; kõlakasti katab boanahast membraan Löökpillid · King puu raamistik; vasatatega pekstakse;
Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed on võrdselt tähtsad. Väikseid sõrmi peaaegu ei kasutata, sest nad on teistega võrreldes suhteliselt nõrgad. Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassiklisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta
Kitarr Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud, häälestuskruvid. Keelte arvu järgi eristatakse 6 keelega itaalia, 7 keelega vene ja 2-8 keelega havai kitarri. Itaalia ja vene kitarr on kujult sarnased, neid mängitakse sõrmedega näppides (siit ka nimetus "näppepill") või lipitsaga (plektroniga) keeli tõmmates. Mõisted: Poogen - Poognal on puust selg ehk vibu ja selle külge kinnitatakse jõhvid Neid on kimbus koos kuni paarsada tükki. Poogna selles otsas, mida pillimees käes hoiab, on kavala ehitus ja naljaka nimega asjake - konn- ja selle külge kinnitatakse jõhvid ühte otsa neid pingutada. Jõhve hõõrutakse kampoliga. See teeb nad karedamaks. Jõhvidega tõmmatakse risti üle pillikeelte, et need hakkaksid võnkuma. Keeli saab
madalamale keelele, kuid ühe oktavi võrra madalamal. (Wikipedia, Basskitarr) 2. KITARR TÄNAPÄEVAL 2.1 Ehitus Tänapäevaks välja arenenud kromaatilised kitarrid, kus iga astme vahe on täpselt pool tooni ja seetõttu on võimalik mängida kõigis helistikes. Enamasti on kitarridel 6 keelt, kuid on ka teistsuguse keelte arvuga pille. Kõige tavalisema mänguviisi korral mängitakse kitari ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Kitarr koosneb kerest ja selle külge kinnitatavast kaelast (vaata Lisa 1, lk 10). Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide e. krihvide abil jaotatud astmeteks, samas valmistatakse ka astmetraatideta fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus küljes asuvad pingutid, mille abil toimub häälestamine. (Wikipedia, Kitarr) 2.2 Häälestus 6-keelse kitarri tavahäälestus alates esimesest keelest on E, B, G, D, A, E (vaata Lisa 6, lk 12)
KANNEL näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eesti, soome, läti ja leedu rahvapill, tema iga ulatub paari tuhande aastani. Kust on kannel algselt pärit, pole kahjuks täpselt teada. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kandle põhiosad: o Kõlakast o Keeled kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Keeled asetsevad kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on ,,valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enam vähem samal tasemel. Keeled on metallist. Kandle liigid: VANEM KANNEL o Väikekannel viiekeelne Karjalas ja Soomes; kuue või seitsmekeelne Baltikumis ja LoodeVenemaal. o Setu kannel ehk gusli. UUEM KANNEL o Simmel ehk simbel 2030 diatoonilise keelega kannel ehk viisikannel.
1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli ainult kaks eesti algupärast laulu - Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arum" ning "Sind surmani". Hiiu kannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Torupill koosneb neljast põhiosast: Nahast õhukott, õhupuhumistoru, sõrmiline, bassitorud e. burdoonid Vilepill on torujas huuliku ja sõrmeaukudega puidust, metallist, savist või plastist valmistatud muusikariist. (Teppo) Lõõtspill - ühte nuppu vajutades heliseb vastavalt kaks või kolm keelt ja lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates annab üks nupp vastavalt erineva noodi 5)Mis eelnes I üldlaulupeole? Baltisakslaste kultuuriüritused, piirkondlikud laulupeod, helil.
Kandle põhios a d e k s on kõlaka st ja sellel e tõm m atud ke el e d . Vane m at el kanneld el oli ainult 5 või 6 ke elt. S elle s s e liiki kuuluvad ka väikekann el d e k s ja setu labag a kanneld e k s kutsutud pillid. Uue m at el kanneld el võib ke elte arv ulatuda kuni pool e s aj ani. Kandlek e e l e d tõm m atak s e helis e m a sõr m e d e g a või plektroniga . Erand on hiiurootsi kannel , mida män gitak s e poog n a g a . Kannel on levinud ka soo ml a st e , karjalaste , marid e , udmurtide , lätlaste , lee dula st e ja ven ela st e hulga s. Esim e n e kirjalik tead e Eesti kandle kohta p ärine b 1579 . aasta st. Veljo Tormis e ärgitus el on Tallinna Klaverivabrik tootnud kuuek e e l s e i d väikekandl eid. Tallinna Klaverivabrik on tootnud ka krom a atilisi kandleid , kuid lõpetas tootmis e
trompetitaolisi pille õõnestatud loomakontidest, sarvedest, mammuti kihvadest. Ühes vanas Egiptuse legendis räägitakse, et üks jumalaist tõuganud juhuslikult kilpkonna kesta. Selle sisemuses olnud aga mõned kuivanud ja pinguletõmbunud sooled, mis hakanud helisema järsust löögist kesta pihta. Olid ju paljude vanade pillide koostisosaks tõesti kas kilpkonna kest või õõnestatud kõrvits. Selline pill oli nt. hindude vina. 7 keelt, mis pandi helisema trillerit meenutava plektroniga. Flööt on pill, mida tundsid kõik rahvad. Mängiti kuni 7 heli. Harfi tundsid egiptlased juba 3-4 tuhat aastat e.m.a. Keeli oli kuni üheksa. Kreekas olid levinumad näppekeelpillid: barbiton, forminks, 7-keelne lüüra, kitara. Lüüra olla toodud Kreekasse kas Egiptusest või Assüüriast. Kilpkonna kilbi mõlemale äärele on kinnitatud antiloobi sarv, mis on ülevalt ühendatud pulgakesega, kuhu kinnitusid keeled (esialgu 4 keelt). Puhkpillimuusikat peeti
annaabi.ee 
