Klavessiin / Klavikord (0)

Klavessiin (pr. k. clavecin, it. k. clavicembalo, cembalo, eesti keeles ka tšembalo) on muusikainstrument, ( klahvkeelpill , näppekeelpill), mille heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida klahvidele vajutamise korral tõmmatakse plektroniga (vanasti sulerootsuga). Klavessiini kõla on pinisev ja kustub kiiresti. Eri paigus valmistatud klavessiinid võivad kõlalt ja tämbrilt erineda. Suurematel klavessiinidel on mitu registrit ja manuaali. Klavessiini kõrgaeg oli baroki- ja klassitsismiajastul (17-18. saj.) Tänapäeval kasutatakse seda instrumenti tihtipeale vanamuusika esitamisel.
Klavessiin kui barokiajastu instrument seostub mõistagi kõigepealt vanamuusikaga ning nüüdisheliloojad kipuvad sellest pillist üldjuhul mööda vaatama. Mitte sellepärast, et see instrument oleks paari viimase sajandi jooksul midagi oma “usaldusväärsusest” kaotanud, vaid arvatavalt seetõttu, et spetsiifilisi klavessiine nagu ka häid klavessiinimängijaid näeb tänapäeval võrdlemisi harva. Klaver on klavessiini lihtsalt nii otsustavalt välja tõrjunud, et isegi J. S. Bachi klavessiinisüite esitatakse kontsertidel enamjaolt tiibklaveril.
Klavikord on Euroopa klahvpill. Pilli nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast clavis (klahv) ja kreekakeelsest sõnast χορδή (chorda - pillikeel).
Klavikord on vanim klahvpill oreli ja klavessiini järel, see leiutati 15. sajandi alguses. Klavikord oli populaarne 16.–18. sajandil, peamiselt saksakeelsetel aladel, Skandinaavias ja Pürenee poolsaarel. Pill kadus laiemast kasutusest 19. sajandi keskel, kuid sama sajandi lõpus taaselustas Arnold Dolmetsch klavikordide ehitamise. Enamik enne 1730ndaid ehitatud pillidest olid väikesed 3-4 oktaaviga, hiljem oli oktaave 5-6.
Ajalooliselt kasutati klavikordi laialdaselt harjutamise pillina või abivahendina komponeerimisel. Tänapäeval mängivad klavikordi eeskätt renessanss -, barokk - ja klassitsismiaegse muusika fanaatikud.
Klavikord on tähelepanu äratanud ka teistes muusikastiilides, näiteks rockis on klavikordist arenenud clavinet, mis sisuliselt on elektriline klavikord.
Klavikordis jooksevad enamasti ühepikkused keeled põiki läbi nelinurkse kõlakasti vasakult paremale häälestuspulkade ehk virbliteni. Enne häälestuspulki ületavad keeled kõvera puust roobi. Klahvide mängijast kaugemates otstes on väikesed messingist plaadikesed. Keeled, mis on tavaliselt messingist või messingi ja raua sulamist, on kinnitatud kahekaupa ühele helikõrgusele nagu ka näiteks lautol või mandoliinil. Kui klahv alla vajutatakse, lööb metallist plaadike keeli altpoolt. Erinevalt klaverist ei põrku plaadike kohe keeltest eemale, vaid jääb nendega kontakti kuni klahv vabastatakse. Plaadike käitub samaaegselt sadula ja heli tekitajana. Heli tugevust saab varieerida muutes löögi tugevust. Kui klahv vabastatakse, kaotab plaadike kontakti keeltega ja keelte võnkumine summutatakse tekstiiliribaga.
Kuna keel vibreerib roobist kuni seda lööva plaadikeseni, võib ühele keelele olla määratud mitu klahvi, mis jagavad keelt erineva pikkusega osadeks , tekitades nii erineva kõrgusega heli. Võimalikult paljude helikõrguste mängimine samal keelel jõudis välja sellise pillini nagu monokord, millel on ainult üks keel. Suuremal osal klavikordidel oli aga siiski igale keelele määratud kaks või kolm erinevat helikõrgust.
Klavikord
Klavessiin