õõnsuse. Seega on Maa magnetosfäär meid ümbritsev ilmaruumi piirkond, kus plasma käitumist juhib Maa magnetväli. Ühtlasi varjestab magnetväli maakera päikesetuule eest ja osaleb sedasi elu võimaldamisel Maal. Kui magnetväli puuduks või oleks tegelikust nõrgem, puhuks päikesetuul Maa atmosfääri ja vesikonna ajapikku ilmaruumi. Nii on läinud näiteks Marsil, Maa naaberplaneedil, mille magnetväli on üpris nõrk. Magnetosfäär ja planeetidevaheline magnetväli on üleni kokkupuutes. Mõlemad väljad painduvad üksteisele vastu. Piirkonnas, kus Maa magnetväli ja planeetidevaheline magnetväli on erisuunalised, võivad magnetväljad teineteisega liituda. Seda liitumist nimetatakse rekonnektsiooniks. Kui magnetväljad on liitunud, pääsevad päikesetuule osakesed magnetosfääri. Kõige tõhusamalt toimub liitumine magnetosfääri päevapoolel, kust pääseb sisse ka suurim hulk osakesi
Päikesesüsteem ja selle ehitus Päikesesüsteemi planeedid Päikesesüsteem on taevakehade süsteem, mille moodustavad Päike, üheksa planeeti (alates Päikese poolt loetuna Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto) koos oma kuudega (kaaslased), asteroidid (väikeplaneedid), komeedid ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Päikesele lähemad planeedid Neli Päikesele lähemat planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss) on nn. maa - tüüpi planeedid. Need on suhteliselt väikesed ja nende pind on tahke ning neil on hõre või väga hõre atmosfäär. Päikesesüsteemi planeedid Päikese kaugus Maapinnast Päike on Maast keskmiselt 149,6 miljoni kilomeetri kaugusel. hiidplaneedid Neli järgmist planeeti (Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun) nimetatakse hiidplaneetideks ehk Jupiter tüüpi planeedid
jäätunud tasandiku kohal kummuvale süsimustale taevale. Lõikav tuul kihutab üle polaarjoone, lüües hambad põhjavalgust imetlema kogunenud inimeste ninadesse ja kõrvadesse. Talvisel imedemaal on kõik vaikne ja rahulik. C.A. Hendren Virmalised Aurora Aurora Borealis & Aurora Australis Virmaliste Teke Päikese ja Maa vaheliste sidemete põhjal Virmaliste tekkes osalevad : * Päike *päikesetuuled * planeetidevaheline magnetväli * Maa magnetväli * magnetosfäär * Maa atmosfäär ja ionosfäär. · Optiline nähtus Virmalisi juhib maa Maa on suur magnet Magnetväli suunab laetud osakesed piki oma jõujooni Piki jõujooni Maa pooluste l ähedusse Ergastanud aatom kiirgab saadud energia kiirelt valguse kujul tagasi
kujusid ja värve nad moodustavad ning kas neid esineb ka mujal planeetidel. 4 Virmaliste teke 19 sajandi alguses usuti, et maakera on õõnes, ning mõlemal poolusel on auk. Arvati, et virmalised tekivad nendest aukudest paistva Maa laava kumana. Nüüd teame juba, et virmalised tekivad Päikese ja Maa vaheliste sidemete põhjal. Virmaliste tekkes osalevad Päike, päikesetuuled, planeetidevaheline magnetväli, Maa magnetväli ja magnetosfäär ning Maa atmosfäär ja ionosfäär. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Maa
Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekke protsessis, mis tekitas ka Päikese enda, mitte mingis erilises protsessis (näiteks tähtede peaaegu- kokkupõrkes), nagu kunagi arvati. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps.
lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslastest ja rõngastest. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2 Kääbusplaneet Pluto ja tema kuu Charon Päikesesüsteemi mudel Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei saanud nad selle loomusest ja ehitusest aru. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi
kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid, asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. 5 Päikeseplekid Päikeseplekid ehk Päikeselaigud on tumedad, temperatuur on neis ümbritsevast üle 1000°C madalam. Järelikult peab seal energiavoog Päikese pinnale olema takistatud. Et laikude piirkonnas on Päikese magnetväli sadu kordi tugevam kui ülejäänud osas, arvatakse, et magnetjõud pidurdavad konvektsiooni
esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Neid nimetatakse vastavalt Aurora Borealis ja Aurora Australis (ladina keeles 'põhjakoit' ja 'lõunakoit'). Üldnimetus on Aurora Polaris 'polaarkoit'. III 19 sajandi alguses usuti, et maakera on õõnes, ning mõlemal poolusel on auk. Arvati, et virmalised tekivad nendest aukudest paistva Maa laava kumana. Nüüd teame juba, et virmalised tekivad Päikese ja Maa vaheliste sidemete põhjal. Virmaliste tekkes osalevad Päike, päikesetuuled, planeetidevaheline magnetväli, Maa magnetväli ja magnetosfäär ning Maa atmosfäär ja ionosfäär. Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste (niinimetatud päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena
kujutluspildi, võib nende mõtteviisis teatavaid tendentse täheldada. Eeldatakse, et maailm areneb hüppeliselt edasi. Avastatakse palju senitundmatuid imesid, luuakse uusi teooriaid ja suurendatakse koostööd eri riikide teadlaste vahel, juhtimaks paremate lahenduste leidmiseni. Üleüldse tundub, et õpetlaste roll ühiskonnas suureneb ning töölisi hakatakse samas asendama masinate ja seadmetega. Lähtudes filmides nähtust, on oletatavasti võimalik ka planeetidevaheline ränne. Kui kuskil kosmoses on teisi elusolendeid, siis peaks tulevikuinimesed nendega kontakti saavutama. Kokkupuuted võivad olla rahumeelsed, kuid ei saa välistada ka võimalikke konflikte või sõdu, kui toetuda filmis "Tähesõjad" nähtule. Uskudes lennuka mõttega kirjanikke ja stsenariste, muutub ka inimese roll ühiskonnas. Suudetakse välja töötada robotid, mis inimeste asemel mehaanilised tööd ära teevad ning olles
pikkamööda. Selles kihis võivad esineda nn helkivad ööpilved, mis koosnevad erakordelt väikestest jääkristallidest. Termosfääris tõuseb õhutemperatuur pidevalt, alates umbes 112 km muutub temperatuur positiivseks ning kihi ülemisel piiril ulatub kuni 2000 kraadini.Õhuvoolud on aasta läbi suunatud läänest itta. Gaasid on ioniseeritud olekus ning reageerivad Maa magnetvälja muutustele. Termopaus on termosfääri ja eksosfääri vahel. Eksosfääris õhk puudub, seal on juba planeetidevaheline gaas tihedusega kuni 1000 aatomit 1 km 3 -s. Gaasi aatomid liiguvad kolossalse kiirusega ning võivad hajuda maailmaruumi. Kuna maakera igas punktis on parameetrid erinevad (õhurõhk, õhutemperatuur, tuul, õhuniiskus jne.). Selleks, et erinevatelpunktidel ilma määrata on kasutusele võetud standardatmosfääri mõiste. Nulltasandiks on merepind (tabel 2). Õhutemperatuur +15 kraadi
suhteliselt püsiv keeriselinemoodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid, mis kaunistavad Jupiteri erakordselt värvikat pidevas liikumises olevat atmosfääri. Tegemist on hiiglasliku antitsükloniga. Fosfiin (PH 3) annab laigule punase värvuse. Ööpoolkeralt on saadud virmaliste ja 1000 km pikkuste välgunoolte pilte. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10. 2 Kasutatud kirjandus: 1.http://translate.google.ee/translate? hl=et&sl=en&u=http://www.nasa.gov/worldbook/jupiter_worldbook.html&ei=QjgASqSQFs HF_QaYyqWnBw&sa=X&oi=translate&resnum=8&ct=result&prev=/search%3Fq %3DJupiter%26gbv%3D2%26ndsp%3D20%26hl%3Det%26sa%3DN 2.http://images.google.ee/imgres? imgurl=http://intranet.dalton.org/departments/science/Astro/planets/Jupiter/JPGs/jupiter1.jpg
mida on vaadeldud kolm sajandit. Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid, mis kaunistavad Jupiteri erakordselt värvikat pidevas liikumises olevat atmosfääri. Ööpoolkeralt on saadud virmaliste ja 1000 km pikkuste välgunoolte pilte. JUPITERI KÜLASTAJAD Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10, millele järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on Päikesesüsteemi suurimat planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastesst. Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küünivad pinnast 8 miljoni km kauguseni. Tugevatel magnetväljadel on oma roll Galileo
Päikesesüsteem 1. Päikesesüsteemi kuuluvad Päike, kaheksa suurt planeeti - Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun, kääbusplaneet Pluuto, nende planeetide kaaslased ja rõngad, asteroidid, komeedid ning planeetidevaheline tolm ja gaas. 2. Planeedid alates Päikesest on Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto. Suurim neist on Jupiter, väikseim Merkuur (kuid kui võrrelda algset üheksat planeeti, siis on väikseim Pluuto). 3. Maa tüüpi planeedid on Merkuur, Veenus, Maa ja Marss. Nad koosnevad täielikult või peaaegu täielikult tahketest koostisosadest, neil on enamasti kihiline ehitus: keskmes rauast
Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. Päikesesüsteem kui osana Galaktikast Päikesesüsteem on osa Galaktikast, spiraalgalaktikast, mille läbimõõt on umbes 100 000 valgusaastat ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline. Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest. Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat.
vaadeldud kolm sajandit. Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid, mis kaunistavad Jupiteri erakordselt värvikat pidevas liikumises olevat atmosfääri. Ööpoolkeralt on saadud virmaliste ja 1000 km pikkuste välgunoolte pilte. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10, millele järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on Päikesesüsteemi suurimat planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastesst.Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küünivad pinnast 8 miljoni km kauguseni. Tugevatel magnetväljadel
Mingeid olulisi erinevusi kohalikest Linnutee süsteemi kuuluvatest tähtedest pole leitud. Sajandivahetusel varasem ettekujutus lõpmatusest asendus Päikese sarnaste tähtedega täidetud ruumis pildiga, kus tähed on koondunud kindla ehitusega tähesüsteemidesse-galaktikatesse, mida eraldab ruumis süsteemide endi mõõtmetega võrreldes sada korda suurem vahekaugus. See on mõnevõrra vähem, kui on tähtede vaheline kaugus planeedisüsteemi ulatusega võrreldes või siis planeetidevaheline kaugus planeetide mõõtmetega võrreldes. Ka sajakordne erinevus mõõtmetes on suur- see tähendab, et tühja ruumi on Universumis miljon korda rohkem kui tähtedega täidetud. 4 3. GALAKTIKATE KLASSIFIKATSIOON Kui tähtede nähtavateks parameetriteks on vaid heledus ja värvus, siis on galaktikad piisavalt suured, et uurida nende kuju ja struktuuri. Visuaalsete vaatluste põhjal võib eristada kolme
kultuurautonoomia. 1965 likvideeris Breznev rahvamajandusnõukogud · 1959 loobuti viisaaastakust ja võeti käsile seitsme aasta plaan (1959-1965). Seitseaastak pidi looma majandusliku baasi selleks, et 1970. aastaks järele jõuda ja mööduda USA-st tööstus- ja põllumajandustoodangu hulgalt ühe elaniku kohta · muljetavaldavad olid Nõukogude Liidu edusammud kosmosetehnika arendamisel: esimene Maa tehiskaaslane 1957, esimene planeetidevaheline automaatjaam 1959, esimene inimene kosmoses 1961 · 1963 raske ikaldusaasta riiklike kullavarude arvelt osteti USA-st teravilja, sestpeale kuni Nõukogude Liidu lõpuni osteti sisse teravilja ja muid toiduaineid · võrreldes varasema perioodiga inimeste elujärg paranes · 1956 tühistati inimvaenulikud seadused töötajate kinnistamiseks töökohale ning kriminaalkaristused tööle hilinemise või töölt puudumise eest. · Hoogne elamuehitus väikesed korterid
Jupiteri sisemuse täpne ehitus ning keemiline koostis ei ole tänapäeval veel selge. Jupiter on kõige kiiremini ümber oma telje pöörlev planeet Päikesesüsteemis. Ühe täisringi teeb ta 10 tunni jooksul, see kui Maa ööpäev kestab 24 tundi. Jupiteri pinnal ei ole üldse võimalik kõndida kuna Jupiter on üks suur gaasi- ja vedelikukera.Muidugi hingata seal ka ei saa, sest Jupiteri õhus puudub meile hingamiseks vajalik hapnik. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmose-aparaat Pioneer 10, millele järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ,mis pakkus kõige täpsemat infot Jupiterist.Jupiteril on magnetväli,mis on 20 korda tugevam kui Maal. Planeedi võimsad kiirgusvööndid küünivad pinnast 8 miljoni km kauguseni. Tugevatel magnetväljadel on oma ülesanne vulkanismi energia, keskkonna kujun-damisel. Jupiteri ööpäev kestab alla kümne
välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslastest ja rõngastest. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni- tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. Päikesesüsteem on osa Linnutee galaktikast, umbes 100 000 valgusaastase läbimõõduga spiraalgalaktikast, ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline. Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest. Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat
metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veeauru. Kõrge rõhu tõttu on temperatuur Jupiteri keskmes ligikaudu 20 000° C ning planeet kiirgab 1,9 korda rohkem soojust kui ta Päikeselt saab. Pilvedes on temperatuur -140° C. Jupiteri sisemuse täpne ehitus ning keemiline koostis ei ole tänapäevani veel selge, selgust peavad tooma tulevikus planeedi juurde saadetavad kosmoseaparaadid. Esimest korda külastas Jupiteri 1973, aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10, millele järgnes Pioneer 11. Hiljem on Jupiteri külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastest. Magnetväli on Jupiteril 20 korda tugevam kui Maal. Jupiteril on 2006. aasta sügiseks teada 63 kuud. Neli suuremat lo, Europa, Ganymedese ja Kallisto. Nad tiirlevad
järgi), vähe leidub metaani, ammoniaaki, etaani, atsetüleeni, fosfiini ja veeauru. Maa- taolise tiheda (oletatavasti kivimitest koosneva) tuuma raadius on umbes 4000 km. Jupiteri atmosfääris äratab tähelepanu Suur Punane Laik, mida on vaadeldud kolm sajandit. Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10.Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastesst Io, Europa, Ganymedese ja Kallisto. Tegelikult on Jupiteril 16 kuud, kuid ülejäänuid ei loeta päris kuudeks kuna nad on liiga väiksed oma mõõtmetelt. Jupiteril on 20 korda tugevam magnetväli kui Maal. Tugevatel magnetväljadel on oma roll kuudel,
sajandit. Laik on suhteliselt püsiv keeriseline moodustis, mille läbimõõt on paar korda suurem Maa läbimõõdust. Kosmoseaparaatide abil tehtud värvifotodelt on avastatud ka mitu väikest punast laiku ning keeriseid, mis kaunistavad Jupiteri erakordselt värvikat pidevas liikumises olevat atmosfääri. Ööpoolkeralt on saadud virmaliste ja 1000 km pikkuste välgunoolte pilte. Esimest korda külastas Jupiteri 1973. aastal planeetidevaheline kosmoseaparaat Pioneer 10, millele järgnes varsti Pioneer 11. Hiljem on Päikesesüsteemi suurimat planeeti külastanud Voyager 1 ja Voyager 2 ning Ulysses. Kosmoseaparaat Galileo tiirles 8 aastat ümber Jupiteri ning pakkus senini kõige täpsemat infot nii Jupiterist kui selle suurematest kaaslastesst. Saturn Saturn on Päikesesüsteemi kuues planeet. Saturni tuntakse juba antiikajast, mil ta oli teadaolevatest planeetidest kõige kaugem.
Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekke protsessis, mis tekitas ka Päikese enda, mitte mingis erilises protsessis (näiteks tähtede peaaegu- kokkupõrkes), nagu kunagi arvati. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps.
Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku- Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekke protsessis, mis tekitas ka Päikese enda, mitte mingis erilises protsessis (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrkes), nagu kunagi arvati. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps, mille tulemusena tekkis tiheneva
elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgus. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid, asteroidid, komeedid ning planeetidevaheline tolm ja gaas. 1. Päikesesüsteem- mis see on? Arvatakse, et ligikaudu 5 miljardit aastat tagasi moodustus tihedast gaasipilvest Päike. Päikese ümber olnud tolmust ning kivi- ja jäätükikestest kujunesid pika aja jooksul 9 planeeti: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto. Lisaks planeetidele liigub Päikesesüsteemis ka asteroide ja komeete. Asteroidid ja komeedid on jää- ja kivimikamakad, mis
) *sotsiaal g(majandus g.) *Teoreetilineg(kaartide analüüs). 2. Universum, galaktikad (ja Galaktika) ning Päikesesüsteem. Millised taevakehad on Päikesesüsteemis, kas neil on geograafilist tähtsust? - Universumi põhilisi struktuuriüksusi nimetatakse galaktikateks. Meie Päike kuulub hiigelsuurde tähesüsteemi, mida nimetatakse Galaktikaks e Linnuteeks. Päikesesüsteem taevakehade süsteem, mille moodustavad Päike, planeedid koos oma kaaslastega(kuudega), asteroidid, komeedid ja planeetidevaheline tolm ja gaas. Tekkis ~5 miljardit aastat tagasi iseenda raskuse mõjul kokkutõmbuvast gaasipilvest. 3. Päikesesüsteemi planeedid. Mille poolest erinevad ,,Maa tüüpi" planeedid ja nimeta need. -Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Strutn, Uraan, Neptuun. Maa-tüüpi planeedid e kiviplaneedid on need, mis koosnevad põhiliselt mineraalidest. Jupiteri sarnased planeedid on need, mis koosnevad põhiliselt gaasidest, kuid mille keskmeks võib olla mineraalne tuum
Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab üheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. Valisin selle teema, kuna tahtsin rohkem teada saada päikesesüsteemist. Leian, et tegemist on väga huvitava teemaga. Oma referaadis käsitlen planeetide ajalugu, liigitamist, nende olemust ja omadusi. -3- 1. KUIDAS LIIGITADA PLANEETE Meie päikesesüsteemi üheksat planeeti saab liigitada mitmel viisil. Tutvustan lähemalt 5 viisi. 1.1 Avastamise ajaloo järgi:
gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslastest ja rõngastest. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto), asteroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2. 26.Päike. Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 5 miljonit kelvinit) ja tuum (umbes 15,7 miljonit kelvinit).
annaabi.ee 
