Referaat: Päikesesüsteem ja selle tekkimine (0)

Referaat.
Päikesesüsteem ja selle tekkimine
Sisukord:
Lk.3 Päikesesüsteem
Lk.3 Päikesesüsteemi teke
Lk.4 Päikesesüsteemi koostis
Lk.4 Päikesesüsteemi mudel
Lk.5 Päikesesüsteemi objektide loend
Lk.6 Kasutatud kirjandus
Päikesesüsteem
Päikesesüsteem koosneb Päikesest ning sellega seotud objektidest ja nähtustest, sealhulgas planeet Maa, millel me elame. Tegemist on kõige paremini tuntud näitega planeedisüsteemist, mis üldjuhul koosneb ühest või mitmest tähest ning nendega gravitatsiooniliselt seotud ainest ( planeedid , meteoorkehad, tolm, gaas ).
Päike
Päikesesüsteemi teke
Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus 4,6 miljardit aastat tagasi supernoova plahvatusest järgi jäänud gaasi ja tolmupilvest. Tegemist oli normaalse tähetekke protsessiga, mis tekitas ka Päikese enda, ja mitte millegi erilisega (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrge), nagu kunagi usuti . Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi- ja tolmupilve gravitatsiooniline kollaps, mille tulemusena tekkis tiheneva ja pöörlemise tõttu lapikuks muutuva gaasipilve keskele prototäht. Kui prototäht tõmbus niivõrd kokku, et tema keskmes tõusid temperatuur ja tihedus termotuumareaktsioonide algamiseks piisavalt kõrgeks, süttis prototäht tähena – Päikesena.
Gaasipilve kollapsi käigus koondusid ketta tasandisse raskematest elementidest koosnevad ühendid, mis esinesid põhiliselt tolmu kujul. Edasisel suhteliselt kiirel tolmuosakeste kleepumise ning kuhjumise ajajärgul tekkisid suuremad ainekogumid, mis üksteisega põrgates moodustasid aja jooksul praegu tuntud planeedid. Päikese ja planeetide tekkimisest üle jäänud tahke aine on jäänud Päikesesüsteemi tolmu ja väikekehadena, gaas aga puhutud Päikese kiirguse ja päikesetuulte poolt kaugetesse Päikesesüsteemi välisosadesse.
Päikesesüsteemi ja teiste kosmiliste objektide päritoluga tegeleb kosmogoonia .
Kepleri supernoova

Päikesesüsteemi koostis

Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning on gravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni ja temperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgusena. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja.
Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus , Maa, Marss, Jupiter, Saturn , Uraan ja Neptuun ) ning nende kaaslastest ja rõngastest. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto ), asteroidid, komeedid , Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2
Kääbusplaneet Pluto ja tema kuu Charon

Päikesesüsteemi mudel

Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei saanud nad selle loomusest ja ehitusest aru. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi liikuvalt Maalt vaadatuna peetigi nende tegelikeks liikumisteks ümber Maa, mida arvati paigal seisvat. Peale selle ei ole paljud Päikesesüsteemi objektid ja nähtused palja silmaga vaadeldavad. Nõnda nõudis adekvaatne arusaamine Päikesesüsteemist teoreetilisi ja tehnilisi saavutusi.
Kõige esimene ja põhjapanevam neist saavutustest oli Mikołaj Koperniku teooria, Päikesesüsteemi heliotsentrilise mudel, mille järgi kõik planeedid liiguvad ümber Päikese ringikujulistel orbiitidel. Juba sõna "Päikesesüsteem" ise eeldab niisugust vaateviisi. Ent kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest. Teiseks suuremaks saavutuseks on Kepleri seaduste formuleerimine (planeedid liiguvad mööda ellipsikujulisi orbiite ) ja Isaac Newtoni gravitatsiooniteooria kasutuselevõtt, mis võimaldas juba väga täpselt arvutada planeetide asukohti taevas. Tähtede märkimisväärse aastaparallaksi puudumine (tingitud Maa liikumisest orbiidil) näitas, et nad asuvad väga kaugel. Kui 19. sajandi teisel veerandil mõõdeti esimest korda tähtede kaugused ( Struve – Veega kaugus, Bessel – 61 Cygni kaugus), tehti sellest järeldus, et tegemist võib olla Päikese-taoliste objektidega, mille ümber võivad tiirelda ka planeedid.
Päikesesüsteemi planeedid ja Kuu. Planeedid ei ole kujutatud samas mõõtkavas.

Päikesesüsteemi objektide loend

• Tsentraalne keha - Päike
  
• Päikesesüsteemi suured kehad - planeedid:
  
  • Merkuur
    
  • Veenus
    
  • Maa
    
  • Marss
    
  • Jupiter
    
  • Saturn
    
  • Uraan
    
  • Neptuun
    
• Päikesesüsteemi veidi väiksemad kehad - kääbusplaneedid:
  
  • Pluuto
    
  • Ceres
    
  • Eris
    
  • Haumea
    
  • Makemake
    
• Päikesesüsteemi väikekehad
  
  • asteroidid
    
  • komeedid
    
  • meteoorkehad
    
  • kosmiline tolm
    

Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCstee m
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCsteem#P.C3.A4ikeses.C3.BCsteemi_teke
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCsteem#P.C3.A4ikeses.C3.BCsteemi_koostis
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCsteem#P.C3.A4ikeses.C3.BCsteemi_mudel
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCsteemi_objektide_loend