juurduda. 27.04.2016 Marje Kask 69 Taimede jagamine 27.04.2016 Marje Kask 70 Põõsaste jagamine 27.04.2016 Marje Kask 71 Jagatud põõsa tagasilõikamine 27.04.2016 Marje Kask 72 Pistokstega paljundamine · Pistokstega paljundatakse enamasti tugevakasvulisi heitlehiseid puittaimi, mis annavad pikki üheaastasi võrseid. · Pistoksad lõigatakse viimase aasta hästi arenenud ja täielikult puitunud, sirgetest okstest. · Pistoks on ilma lehtedeta pistik, seega neid tehakse hilissügisel, pärast lehtede langemist, talvel või varakevadel, mil oksad on puhkeolekus. Talvel lõigata pistoksi ainult sula ilmaga. Mahlade liikumise ajal lõigatud oksad juurduvad halvasti. · Pistokstega paljundamine: https://www.youtube.com/watch?v=XOXLjA8Sk2w 27.04.2016 Marje Kask 73
istutada kas kasvatuspeenrale või konteinerisse. Pistikud, millel juured moodustuvad alles sügiseks, on soovitatav jätta talvituma juurdumiskeskkonda ning välja istutada alles järgmisel kevadel. Suure tõenäosusega vajavad sellised pistikud talvekatet. 3.2. Lehtpuude ja –põõsaste paljundamine puitunud pistokstega ehk talipistikutega. Pistokstega paljundatakse enamasti tugeva kasvulisi ilu- ja marja- põõsaid, mis annavad küllalt pikki üheaastasi võrseid. Pistoksad lõigatakse noortest hästi arenenud ja täielikult puitunud sirgetest ning tervetest võrsetest pärast lehtede langemist, mil võrsed on puhkeolekus - sügisel. On ka liike, millel juurduvad enne lehtede langemist lõigatud pistikud (nt punane sõstar). Sel juhul tuleb lehed ettevaatlikult eemaldada ning pistikud kohe pärast lõikamist ka istutada. Mõningaid liike saab paljundada edukalt ka juurepistikutega. Talvel lõigata pistoksi ainult sula ilmaga
Mittesuguline paljunemine- pärilik inf ühelt vanemalt Eoseline eoste e. Spooride kaudu (seened, samblad, sõnajalad) Vegetatiivne pooldumine - bakterid, ainuraksed pungumine - pämseened, hüdra sibulatega - tulp, sibul, liilia võrsikutega - mustsõstar, tikker võsunditega - maasikas juurevõsud - lepp, vaarikas mugulatega - kartul risoomidega - orashein, piparmünt pistoksad - mustsõstar, paju Tähtsus: võimaldab lühikese ajaga saada arvuka geneetiliselt ühesuguseid järglasi Suguline paljunemine Munarakk e. Ovolüüt (haploidne kromosoomistik) seemenrakk e.spermatosoid (haploidne kromosoomistik) Sügoot e. Viljastatud munarakk (diploidne kromosoomistik) Kehaväline viljastamine -kala, kahepaikne, küpseb vähe sugurakke kehasisene viljastamine - roomaja, lind, imetaja, küpseb palju sugurakku
Istikute kulu pinnaühikule ja maksumus Istutusskeem 1.5 m x 0.75 m Leida istikute kulu 1 ha-le ja ridade arv! Paljundusvõtted Vegetatiivsel paljundamisel saadakse emataimega sarnane ja ühtlane istutusmaterjal. Kultuurmustikate puhul on mitmeid vegetatiivse paljundamise võimalusi. Paljundamine pistokstega kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest võib pistoksi lõigata hilissügisest varakevadeni. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskes turbas või liivas kilekotti või niiskesse riidesse pakituna 1-5 °C juures. Oluline on teha pistoksad enne pungade puhkemist, sest hilisemad juurduvad halvasti. Pistoksi lõigatakse teravate aiakääride või noaga, kusjuures alumine lõige tehakse veidi kaldu punga alt ja ülemine lõige risti oksast ja mustikaliigist, kuid sellel peab olema vähemalt 3-4 punga. Liiga lühikesed pistoksad on väikese toitainete varuga ning vähem
raku membraanid ja kestad tekib 2 tütarrakku. Moodustunud tütarrakud on geneetiliselt sarnased emarakud. Eoseline paljunemine: taime- ja seeneriigis (loomariigis ka). Seentel eosed kübara alla või eoskandjates. Taimedel eoskupras (samblad) või lehe allküljel (sõnajalg). Pungumine: vähe levinud. nt pärmseened, hüdraloomad, õisloomad (korallid). Vegetatiivne paljunemine: kõige levinum, peamiselt taimeriigis. a) varre abil nt pistikud (nartsiss) ja pistoksad (roos), võrsikud (mustsõstar), võsundid (maasikas, maa-alused varred (kartul, sibul) b) juure abil nt juure võsud (ploom, kirss), juure tüki abil (mädarõigas) c) lehe abil nt aasjürilill, kalanhoe, pegoonia. Mittesugulise paljunemise eelised: 1)lühikese ajaga palju järglasi 2)uus organism saab alguse ühest vanemorganismist 3)uuel organismil säilib vanemorganismi geneetiline info Suguline paljunemine: toimub 1 organismi vahendusel. Toimub seemne- ja munaraku ühinemine, mille
1 Vegetatiivseks paljunemiseks läheb vaja ainult ühte vanemorganimis. See siis pooldub ja tekib uus tütarrakk. Pungumisel DNA kahekordistub ning tekib tütarrakk, mis on istik, mille mulda panemisel hakkab kasvama uus taim. Vegetatiivselt saavad inimesed taimi paljundada ja toimub looduses ka omal käel. Vegetatiivne paljunemine on evolutsiooniliselt vanim paljunemisviis. Kõige levinum on vegetatiivselt paljundamine varre abil: rohtsed pistikud, puitunud pistoksad, võrsikud, võsundid, maa-alused varred. Rohtsed pistikud võetakse taime kõige nooremast osast ning neid on keerukam elus hoida. Need on aga kõige suurema juurte moodustamis võimega. Mida noorem on pistik, seda suurem on võime moodustada lisajuuri. Kuigi võrsetipud kasvavad kogu kasvuperioodi jooksul edasi, võetakse tohtsed pistikud enamasti kevadel, mil vegetatiivne kasv on kõige kiirem. Pistikuga paljundamisel tuleb lõigata pistik, mis on kuni 10cm. See tuleb panna mulda,
Seemiktaimel on kaks esivanemat, mille omadused kombineeruvad igas järglases uuel viisil. Seemnelisel paljundamisel ei pärandu sordi täpsed omadused, küll aga liigiomadused. Vegetatiivne ehk taimeosadega. Ainult 1 esivanem millele ta pärilikult sarnaneb. Nii paljundatakse viljapuid ja põõsaid. Eeliseks on et jõuavad viljakandeikka ennem kui seemiktaimed. Erinevad vegetatiivpaljundus võtted · Jagamine ( võsundaimedega, juurevõsudega) · Pistikutega ( pistoksad, haljaspistikud) · Pookimine (oksastamiseks, silmastamiseks) Jagamine : Juurevõsudega- tekivad juurtele olevatest lisapungadest nt . vaarikas Võsunditega- maasisesed ja maapealsed tekivad juurekaelal olevatest pungadest. Maapealsega paljundatakse maasikat Maasisesega paljundatakse kibuvitsa , sirelit Pistikutega paljundamine Pistik on emataimest eraldatud osa Eristatakse pistoksa ja haljaspistik
1. Mittesuguline uus organism pärineb ühelt vanemalt, see tähendab, et muutlikkuse aste on väike ja järglased on vanematega geneetiliselt identsed 1)Eoseline paljunemine- seened(pärmseen), samblad(palusammal), sõnajalgtaimed [osjad(põldosi), kollad(karukold), sõnajalad(laanesõnajalg)] ja osa protiste 2)Vegetatiivne- saab lühikese ajaga palju järglasi, kasutatakse kultuurtaimede oaljundamisel säiluvad sorditunnused. * pistoksad(sabiina kadakas, roos) *pistik(elupuu) *juurevõsund(vaarikas, sanglepp) *varrevõsund(aedmaasikas)*mugul(kartul) *sibul(tulp, küülauk) *pungumine(pärm, järvekäsn, varshüdra) *pooldumine(amööb, tuberkuloosikepike, kingloom) *seeneniidid *risoom(Iiris) * rakis(puna- ja pruunvetikad, samblikud) Suguline õistaimedel, sõnajalgtaimedel, sammaldel, vetikatel, selgroogsed loomad, ümarusidel, paelussidel, rõngusussidel, limustel 2
mustikataimede uuendamisele oma peenramaal. Kultuurmustika paljundamine pistokstega Pistokstega paljundamisel saavad uued mustikapõõsad ,,valmis" alles kahe aasta pärast ning seega on tegu suhteliselt aeganõudva paljundusviisiga, samuti ei sobi see juhul, kui puudub köetav kasvuhoone. Pistokstega paljundamisel kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest võib pistoksi lõigata hilissügisest varakevadeni. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskes turbas või niiskesse riidesse pakituna varakevadeni 1-5 kraadi juures. Oluline on, et neil poleks pungi, muidu juurduvad nad halvasti. Eesti oludes pannakse kultuurmustikas juurduma küttega kasvuhoonesse kastidesse. Pistoksad juurduvad vähemalt kaks kuud ja sellel ajal ei tohi neid väetada. Sobivaks temperatuuriks on 20-25 kraadi ja õhuniiskus 95%. Väetamist alustatakse
hoolitseda, et põõsas oleks lumega kaetud (Hansaplant). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° - -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed (Sander 2009). Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem (Neeva aed). Haljaspistikute hooldus Kareda deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist. Anum peab pidevalt niiske olema. Niisutamiseks kasutada kastmist ja piserdamist (Sander 2009).
Generatiivse paljundamise puhul soovitatakse seemned sügisel külvipeenrasse külvata (Fine Gardening Magazine 2016). Enne külvi soovitatakse seemneid 2-3 tundi kuumas vees leotada ning seejärel kahekuuline külm stratifikatsioon läbi viia (Ageeta OÜ veebileht 2016). Avamaale istutatakse üheaastased taimed. Edasise hoolduse puhul on oluline regulaarne kobestamine ja pealtväetamine. Kastmist ja talvekatet vajavad ainult noored taimed. Poolpuitunud pistoksad võetakse suvel, juurepistikud talvel (Fine Gardening Magazine veebileht 2016). Kuna taim annab rohkesti juurevõsu, võib see metsistuda (Roht 2007). Oht on suurem just juurte vigastamisel. Selleks on oluline juurevõsusid regulaarselt tagasi võtta (Fine Gardening Magazine veebileht 2016). Seda tehakse tavaliselt siis, kui taim on puhkeolekus. Harilikku äädikapuud on soovitatav iga kevad väetada (70g/m2), et varre ja õite kasvu edendada. Kuivadel perioodidel tuleks taimi ka kasta
3) Okstega: sõstraliigid, paju, remmelgas 4) Võsunditega ( - uus taim on lähtetaimega algselt seotud pika jätkega) : maasikad, hanijalg, rohtliilia. 5) Lehtedega: begoonia, aas-jürilill 6) Sigitaimedega ( - uued taimed moodustuvad vahetult lähtetaimega) : kaktused, kalanhoe, erandina maksasamblad. Taimede vegetatiivset paljunemist ei tohi segamini ajada vegetatiivse paljundamisega. Paljundamise liigid: nt. pookimine, silmastamine, juurepistikud, pistoksad, lehtedega. Vegetatiivne paljunemine loomariigis lähtuvalt hulkraksusest 1) Pooldumine poolduvad ja moodustuvad hulkraksed struktuurid. Nt. ainuõõssetele, erinevad ussid nt. lameussid, ripsussid, rõngussid. 2) Pungumine mõlemad organismid on hulkraksed. Nt. hüdrad 3) Fragmentatsioon vanem organismi keha jaguneb iseeneslikult mitmeks osaks ja igast osast areneb uus organism. Nt. okasnahksete hõimkond: meritähed ja merisiilikud.
siis talvel panna põõsa ümber kerge talvekate. Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° kuni -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed.Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem Haljaspistikute hooldus Kauni deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist. Anum peab pidevalt niiske olema. Niisutamiseks kasutada kastmist ja piserdamist.
kasutamine. Oksatükkidega paljunemisest on välja arendatud pistikute ja pistokstega paljundamine (pistik on rohtne, pistoks on tehtud lehed langetanud, puitunud oksast). (võimalusel mingi sellise paljunduskasti demostreerimine). Sellise paljundamise puhul tuleb enamasti piirata vee kadu - õhu niiskus peab olema ligi 100%. Pistikuid on hea juurutada kasvuhoones, kile all, aga mõne üksiku pistiku tegemisel ka lihtsalt klaaspurgi all. Mõnede taimede pistoksad juurduvad vahel ka kuivemas õhus - näiteks paju või papli oksatükid, mis sageli juurduvad igasuguse katteta niiskes pinnases. 46 Pinnas, kus pistikuid või pistoksi juurutada, peab olema niiske ja samaaegselt õhurikas, juurdumist kiirendab pinnase soojus. Seetõttu on väga hea juurutada turba ja liiva segus - turvas seob väga palju vett, jäädes ikka õhuliseks, liiv annab tihedust
Oksatükkidega paljunemisest on välja arendatud pistikute ja pistokstega paljundamine (pistik on rohtne, pistoks on tehtud lehed langetanud, puitunud oksast). (võimalusel mingi sellise paljunduskasti demostreerimine). Sellise paljundamise puhul tuleb enamasti piirata vee kadu - õhu niiskus peab olema ligi 100%. Pistikuid on hea juurutada kasvuhoones, kile all, aga mõne üksiku pistiku tegemisel ka lihtsalt klaaspurgi all. Mõnede taimede pistoksad juurduvad vahel ka kuivemas õhus - näiteks paju või papli oksatükid, mis sageli juurduvad igasuguse katteta niiskes pinnases. Pinnas, kus pistikuid või pistoksi juurutada, peab olema niiske ja samaaegselt õhurikas, juurdumist kiirendab pinnase soojus. Seetõttu on väga hea juurutada turba ja liiva segus - turvas seob väga palju vett, jäädes ikka õhuliseks, liiv annab tihedust pinnasele (ainult turvas on liiga kohev, ei puutu piisavalt kokku juurduva taime osaga,
Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmakraadidega -20° - -30° C võib külmuda deutsia lumepiirini, kuid kasvatab 43 kiiresti noored võrsed (Sander 2009). Välistatud pole siiski taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem (Neeva aed). Haljaspistikute hooldus Kareda deutsia paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega, ka sorte paljundatakse nii. Kuna deutsia on hea juurduja, siis võib pista pistoksad otse kergesse liivakasse mulda, kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Antud segu panna suuremasse potti, see kaevata maa sisse, et ta külgedelt ei soojeneks ega kuivaks. Pistikud torgata anumasse natuke kaldu ja nii, et lehed omavahel kokku ei puutuks, lähelabasid võib eelnevalt veidi kärpida, et vähendada vee aurumist. Anum peab pidevalt niiske olema. Niisutamiseks kasutada kastmist ja piserdamist (Sander 2009).
talvekate või hoolitseda, et põõsas oleks korralikult lumega kaetud (Hansaplant). Külmakaitseks võiks kasutada varjukatet või kuuseoksi. Külmadel talvedel võib deutsia külmuda lumepiirini, kuid kasvatab kiiresti noored võrsed. Sellele vaatamata pole välistatud taime hukkumine. Peale külma talve on õisi vähem (Neeva aed). 4.7.5. Paljundamine Taime paljundamist tehakse enamasti haljaspistikutega. Kuna Kare deutsia on hea juurduja siis võib pistoksad torgata otse peenrasse, kus on kerge liivakas muld. Kindlam on aga segada kerge õhurikas ning vett siduv juurdumissegu neutraalsest turbast ja jämedast liivast. Segu tuleks panna suuremasse potti ning see kaevata maa sisse, et külgedelt ei soojeneks ja kuivaks. Pistikud tuleb torgata anumasse natuke kaldu ja nõnda, et lehed omavahel kokku ei puutuks. Anum peab olema pidevalt niiske (Sander 2009). 4.8. Forsythia suspense Värdforsüütia 4.8.1. Kirjeldus
200 liiki Uus-Guineas. Ülejäänud Aasia osaks jääb veel ligikaudu 100, peamiselt suvehalja rododendroniliigi koduks olla. Ameerika manner on rododendroniliikide mõttes päris vaene. Lisaks meile kõigile hästituntud ja laialt kasutatud igihaljale katavba rododendronile (R. catawbiense) on seal kasvamas veel üks igihaljas ja 17 suvehaljast liiki. Austraalias kasvab vaid üks liik. Paljundatakse seemnetega, vegetatiivselt juurduvad pistikud ja pistoksad üsna aeglaselt, samuti poogitakse. Rododendronid on olulised põõsad haljastuses, praeguseks võib öelda, et meie oludes on kasvatada võimalik umbes 150 liiki ja samuti umbes 150 sorti rododendroneid. Sortide valik on väga suur, on aretatud kaugelt üle 10000 rododendronisordi. Rododendronid kasvavad enamasti hapus, huumusrikkas mullas. Männimetsa alune muld sobib rododendronite kasvatamiseks hästi, sest mulla happesus on paras ja enamus igihaljaid
annaabi.ee 
