Pirita kloostri analüüs (0)

Pirita klooster
Keskaegsest Pirita kloostrist on tänapäevani säilinud ainult varemed, aga tema kõrval seisab kaasaegne kloostrihoone 21.sajandist. Vanast kloostrist on säilinud kõige paremini kloostrikiriku lääneviil ja müürid, nunnade ja munkade eluruumid on osaliselt veel välja kaevamata. Tänapäeval on näha põhiliselt nunnade osa, mis jääb kirikust põhja poole, täpsemalt siiski vaid vanu alusmüüre ja mõningaid keldriruume. Kirikuhoonest lõunaddr ehk jõe poole jäid munkade eluruumid, kuid seda osa täiesti välja kaevata ilmselt ei õnnestu, kuna sinna on rajatud tee ja ehitatud ka maju 20.sajandi alguses.
Traditsiooniliselt peetakse kiriku sisspühitsemise aastaks 1436 ja koostri häving sai alguse Liivi sõja ajal (1558-1583) kui Tallinna piirasid kaks korda Vene väed, linna aga kaitsesid rootslased koos linnakodanike ja maakaitseväega. Pirita kloostri rajamine oli osa suuremast liikumisest Euroopas, millele pani aluse püha Birgitta , rootslanna, kelle elu ja tegevus suuremalt osalt möödus Roomas. Ta rajas Pühima Lunastaja Ordu ehk lühidalt öeldes birgitiinide ordu ja asutas kloostreid paljudes maades.
Pirita klooster ja kirik ehitati vastavalt ordu reeglitele, eeskujuks emaklooster Vadstenas Kesk-Rootsis. 14-15.sajandi domineerivaks arhitektuuristiilis nii Eestis kui ka laiemalt Euroopas oli gootika . See on kõrgustesse pürgiv, kitsaste kõrgete aknaavadega ja teravatipuliste ukseavadega. Säiliniud kirikuhoone neli seina ja lääneviil annavad meile hea ettekujutuse selle hoone suurusest . Hoone võlve kandsid võimsad sambad, millest on näha nüüd vaid poole meetri kõrgused alumised osad. Sambad olid kaheksatahulised, mida nimetatakse piilariteks, ja peaaegu ühemeetrise diameetriga. Sammaste jämedusest hoolimata võib kujutada ette, et need jätsid siiski väga saleda mulje, kuna kirik ise on mõõtmetelt suur ja väga kõrge. Täpsemalt 56 meetrit pikk ja 24 meetrit lai, võlvide kõrgus oli 15 meetrit. Lääneviilus on muide näha ka üks auk, mille on jätnud 2.maailmasõja ajal Nõukodgude ristlejalt Kirov tulistatud mürsk. See tekitas suure augu müüri, aga viil ise jäi püsima. Imestama paneb ka, et viil ei ole üldse viltu vajunud vaid seisab täiesti loodis, seda oma ligi 600 aastasest vanusest hoolimata. Tollased ehitusmeistrid on heaks eeskujuks ka tänapäevastele.
Kahjuks on kirik ajahambast puretud, aga siiski annavad need varemed aimu kui võimas see kirik oli. Lemmik osa kloostri juures on võlvi käigud põhja poolsel küljel. Mulle oleks see ehitis ka meeldinud. Kui klooster oleks täies mahus alles oleks see kindlasti üks Eesti suurimaid vaatamis väärusi.
Martin Väinsalu