Kogu Vana-Egiptuse kujutava kunsti mälestistele on iseloomulik range ja tardunud pidulikkus. Skulptuuride kujutamises võib eristada kaht suurt gruppi. Esimesse kuuluvad vaaraode ja jumalate kujud. Need on pidulikud, suursugused tardunud. Tavaliselt kujutatakse neid istuvate või seisvatena. Teise grupi moodustavad lihtinimeste, teenijate figuurid. Neid kujutatakse vabamalt ja realistlikumalt, enamastimingit tööd tegevana. Egiptuse maali-ja reljeefikunsti nim. Pinnakunstiks, sest iseseisvaid maali polnud, ära värviti reljeefsed pinnad. Nn, Egiptuse poos. Nägu, jalad, alumine kehaosa ja käed profiilis ja õlad, silm-otsevaates.
pandi ka hieroglüüfe, et need täiendaksid kujutatut. Reljeefikunst Reljeefid katsid templite seinu, sambaid, obeliske, skulptuure ja tarbeesemeid. Valmistati ka seinamaale. Pinnakunsti kasutatakse seinamaali ja reljeefi üheaegse esinemise puhul. Pinnakunst Egiptuse ehitisi katsid värvilised reljeefid ja maalid. Egiptuse reljeef oli väga madal, sageli vaid kontuurid sisse süvendatud ning seetõttu nimetatakse seda koos seinamaaliga pinnakunstiks. Portreekunst Portreekunsti vallas on tuntuimaks egiptuse skulptuuri kaunim naiseportree Nofretete pea. Hieroglüüfid Algul oli kasutusel vaid piltkiri. Aja jooksul arenesid välja hieroglüüfid. Hieroglüüfe oli umbes 750 ja seetõttu oli nende õppimine pikk ja raske protsess. Osa oma tekstidest raiusid egiptlased kivisse. Sellised raidkirjad jutustasid vaaraode kuulsatest tegudest. Vähem tähtsaid tekste kirjutati papüürusele.
omandas suurema loomutruuduse. Sellest ajast on pärit ka Egiptuse kauneim naiseportree Nofrete pea. Kahjuks või õnneks see nii ei jäänud ning ranged kunstireeglid hakkasid jälle Egiptuse ajaloos rolli mängima. RELJEEFID JA MAALID Egiptuse ehitistel katsid kõikvõimalikke kohti (seinu, koridore, sambaid) värvilised reljeefid ja maalid. Egiptuse reljeef on väga madal, sageli vaid kontuurid sisse süvendatud, ning seetõttu nimetatakse seda koos seinamaalidega pinnakunstiks. RELJEEF JA MAAL Põhiliselt kujutati inimesi nn egiptuse poosis: Nägu külgvaates Silmad otse Õlad otse Jalad külgvaates Puudusid varjud ja heledalt tumedale üleminekud. Täname tähelepanu eest
astmele. Vana-Egiptuses kasutati laialdaselt süvistatud reljeefi, mille puhul figuurid olid pinna sisse süvendatud. Süvistatud reljeefi kõrval kasutati Vana-Egiptuses peamiselt madalreljeefi, sest lõunamaises päikesevalguses mõjuvad just selliste reljeefide puhul valguse ja varju vahekorrad kõige paremini. Reljeefkunsti ja maalikunsti peeti väga sarnaseks kuna Mõlemad on värvilised. Maali- ja reljeefkunsti nimetatakse ka pinnakunstiks. Selleks, et surnute hinged end hauakambris hästi tunneksid, kaeti nende seinad maalikunstiga, millel kujutati stseene kambriomaniku igapäevaelust jahiretki, lõbustusi, tantsijaid ja lauljaid, jumalaid, kes surnu hinge kaitsevad ning usutalitlusi. Egiptuse maalikunstnikud kujutasid inimesi kindla kaanoni alusel. Inimese jalad olid külgvaates, alates nabast pöördus ülakeha otsevaatesse ning pea oli taas külgvaates. Värvide puhul arvestati
neist oli puhtast kullast. Lisaks oli muumia nägu kaetud kuldse maskiga. Kui arheoloogid avasid hauakambri ukse, vaatas neile musta sakaali, surnutejumal Anubise kuju, mis oli hauda valvanud üle 3000 aasta. Egiptuse kujutav kunst on nagu arhitektuurgi suures osas seotud hauataguse elu kindlustamisega. Egiptuse maali- ja reljeefikunst on väga lähedased., reljeef ja maal moodustavad Egiptuses ühtse ala, mida võime nimetada pinnakunstiks. Mis puutub kujutamistiili ja kujutamisviisi, siis võime tähele panna mõningaid iseärasusi. Näiteks see, et valitsejaid kujutatakse ikka suurematena kui ametnikke, ametnikud on omakorda suuremad kui lihtinimesed. Kuningaid ja ametnikke kujutati seejuures ikkagi nn egiptuse poosis: nägu, jalad, alumine kehaosa ja käed profiilis, õlad ja silm otsevaates. See polnud tingitud oskamatusst, vaid hoopis soovist rõhutada kujutatava väärtust. Orje, sõjavange jne kujutati
süvendatud (süvendreljeef). Reljeefid olid tihti eredalt värvilised. Inimese- ja loomafiguuride vahel olid hieroglüüfid (piltkiri), mis seletasid ja täiendasid kujutatut. Enamasti näeme egiptuse reljeefidel inimest üsna ebaloomulikus poosis. Inimene on kujutatud pika sammuga astumas, jalad on nähtud ainult küljelt, rind otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm aga otsevaates. Lisaks levis ka seinamaal, mis reljeefikunstist pm vähe erines. Neid mõlemaid üheskoos nimetati pinnakunstiks. Echnaton (valitses 14.saj e.m.a) püüdis nõrgendada preesterkonna, eriti Amoni preestrite võimu. Ta rajas endale täiesti uue residentsi Tell el-Amarna. Uuendustele majanduselus, poliitikas ja usuelus kaasnesid ka uued jooned kunstis. Loobuti igasugustest jumalakujudest, seinamaalides ja reljeefides muutusid liigutused vabaks ja loomulikuks, kadus idealiseeriv hoiak, värvivalik muutus varjundirikkamaks. Parimateks näideteks on Echnatoni enda ja
· Lihtinimeste ja teenijate kujud. Neid kujutatakse vabamalt ja realistlikumalt, enamasti mingit tööd tegevana. Surmalaev. Laialt oli levinud uskumus, et surnuteriiki tuleb minna üle vee. Usuti, et hauda kaasa pandud laevamudelid kannavad surnud hauatagusesse ellu. Skupltuurid istuvast kirjutajast. Egiptuse maali- ja reljeefikunst on väga lähedased. Reljeef on madalreljeef ja enamasti värviline, seega reljeefi ja maali võib nimetada Egiptuse pinnakunstiks. Kuningaid ja ametnikke kujutatakse nn egiptuse poosis: nägu külgvaates, silm otse, õlad otse ja jalad külgvaates. Narmeri palett üks vanimaid mälestisi (u.3000 eKr.), 64 cm. Stseenid plaadi mõlemal küljel jutustavad lõunariigi võidust põhjariigi üle, kus steene tuleb lugeda nagu raamatut. Egiptuse hieroglüüfid. Kirja võib lugeda vasakult paremale, paremalt vasakule või ülevalt alla. Kuidas just, seda näitavad inimeste ja loomade asendid, nende peapööre.
juuksed mustad. Kujudel rõhutati jumalikkust. Nägudel valitses ühesugune ilme. Hiljem õpiti võtma surnutelt maske. Tekkis portreekunst. Kaunim naisportree Nofretete pea. Avastati Tutanhamoni, kust leiti Tutanhamoni kuldmask. Teise rühma kuuluvad väikeformaadilised teenijate kujud, mis pandi hauakambritesse. Maal egiptuse ehitistel katsid kõiki võimalikke kohti värvilised reljeefid ja maalid. Reljeef on madal, vaid kontuurilt sisse süvendatud seda nimetatakse pinnakunstiks. Figuuri kujutati ,,egiptuse poosis". Käsituslaad oli pinnaline ja inimesi asetati pildile tähtsuse järjekorras mida tähtsam, seda suurem. Naiste kuju oli graatsiline. Figuuride vahel olid selgitavad hieroglüüfid. Maalidel oli kompositsioon väga hea ning värvilahendused olid suurepärased. Kasutatud materjal "Inimene, ühiskond, kultuur I" Mait Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava http://wiki.zzz.ee/index.php/Egiptus http://www
Uue riigi perioodil oli kõige tähtsam templi ehitus. Egiptuse templi fassaad oli kitsamal küljel. Fassaad oli langus seintega kaks tiiba, mille vahel oli uks. Templi juurde viis Sfinkside allee, templi ees olid mastid, kus lehvisid lipud. Templi sees oli sammassaal ainult valitule mõeldud ruumid. Kuulsaimad templid on Luxor ja Karnak, Ramasseum. 12.09.14 Egiptuse kujutav kunst Maal ja reljeef on väga sarnased, nimelt reljeefid olid madalad, värvilised (kutsutakse pinnakunstiks). Perspektiivi ei tuntud. Kõige suuremalt kujutati vaaraosid. Ametnikud ja preestrid suuruselt järgmised ja siis lihtrahvas Valitsesid kindlad reeglid: Vaaraosid ja ülikuid kujutati egiptuse poosis. Lihtrahvas kujutati vabalt, skulptuuris oli kindel reeglistik. Vaaraosid ja ülikuid kujutati seisvates figuurides. Kõigepealt frontaliteedi põhimõttel Pea sirgelt püsti ja käed ripuvad külgedel või üks käsi rinnal. Kontraposti ei tuntud ja vasak jalg veidi ees
Lahingu seinamaale oli kujutatud alates Uuest Riigist. Eriti tuntud on Medumi mastabade hauakambrist leitud seinamaalid, mis olid tehtud ehk 8. saj. eKr. seinamaalidel on kujutatud ka jahiteemasid. Egiptuse kunstis kujutati inimeste tähtsust nende suurusega. Seinamaalid ja reljeefid olid sageli saadetud heroglüüf kirjaga, mis selgitasid pildil toimuvad. Kirjad võisid võtta kuni 1/4 pildist. Seinamaali ja seinal asuvat reljeefi võib nimetada ka PINNAKUNSTIKS. Keskmise Riigi aeg 2. at. algus on kunsti poolest vaene. Sel ajal kujunes välja egiptuse keel, elava keelena on ta tänapäeval välja surnud, kuid püha keelena on ta olemas. Seda keelt (kopti keel) on rääkinud Egiptuse kristlased. Uus kunstilise õitsengu aeg saabub uue riigi ajastul, eriti kunstiline aeg oli 14. saj. eKr, kui Egiptuses valitses suur reformaator, vaarao Ehnaton, kes viis pealinna Atamisse. Tema valitsemis aega nimetatakse Amarna ajastuks.
alates 30 eKr Rooma riigi periood. Egiptlaste ajaarvamine algas iga vaaraoga algusest peale. Egiptuse näol oli tegu suletud ühiskonnaga. Selle tõttu püsis kunst puutumatune aastatuhandeid. Asustus enamasti Niiluse orus. Pikk, aga kitsas territoorium. Niiluse üleujutused olid regulaarsed. § 7. Kujutav kunst. Maalija reljeefikunst olid väga lähedased, kuna egiptlased tegid väga madalat reljeefi. Reljeeof oli madal ja värviline ning tervikuna kutsutakse pinnakunstiks. Iseloomustab: selgus ja ülevaatlikkus, mida selgitatakse hieroglüüfidega. Valitses kindel väljakujunenud süsteem. Pinnakunstis perpektiivi ei tuntud. Valitsejaid kujutati kõige suuremana, siis ametnikud ja seejärel lihtinimesed. Kuningaid ja ametnikke kujutati tingimata Egiptuse poosis. Profiilis oli nägu, jalad ja alakeha, käed. Otsevaates ülakeha, õlad, silm. Plastikas eristatakse 2 gruppi: 1. vaaraod ja ülikud
massiivsed sambad. Karnaki tempel on ühenduses sfinkside alleega. Tempel: sissekäik, sammashoov (kuhu lasti ka tavainimesi) ja kinnised tagumised ruumid (ainult preestritele). Üldmulje templitest oli monotoonne, erkust lisasid sinu kaunistavad reljeefid ja hieroglüüfid. Ainus arhitektuurne lahendus oli sammas ja tala. KUJUTAV KUNST: Egiptuse maali- ja reljeefkunst on väga lähedased, kuna reljeef sel ajal on väga madal ja enamasti värviline. Neid võib üheselt nimetada pinnakunstiks. Iseloomulik on äärmine selgus ja ülevaatlikkus kujutistes. Tihedalt seotud hieroglüüfkirjaga piltkiri ju. Perspektiivi ei tunne Egiptuse kunst üldse. Plastikas nagu ka kirjas võib eristada kaht suurt gruppi: esimesse kuuluvad vaaraode ja ülikute portreekujud (tüüpide ja pooside valik on piiratud), teise grupi teenijate figuurid, mis ülikule hauda kaasa pandi (teostatud vabamalt, neis peegeldub tõeline elu)
Skulptuuride teise rühma kuuluvad teenijate ja orjade kujud. Need olid pandud hauakambrisse teenima surnut hauataguses elus. Tegu on reeglivabade ja väljendusrikaste väikeseformaadiliste kujukestega. Reljeef ja maal Egiptuse ehitistel katsid kõikvõimalikke kohti värvilised reljeefid ja maalid. Egiptuse reljeef oli väga madal, sageli vaid kontuurid sisse süvendatud, ning seetõttu nimetatakse seda koos seinamaaliga pinnakunstiks. Põhiliselt kujutati figuuri ,,egiptuse poosis": nägu külgvaates, silmad otse, õlad otse, jalad külgvaates. Puudusid varjud ja värvidel hele-tumeduse üleminekud. Niisamuti ei olnud nad ruumilised tagapool olevaid inimesi asetati lihtsalt ülemisse ritta. 21 EESTLASED Algus 10 215. aastat tagasi murdis hilisjääaegse Balti jääpaisjärve vesi endale väljapääsu ookeani praeguse Mälari järvistu kohalt Rootsis
Templiehituse kõrgaeg. Tempel oli äärmiselt lihtne, ei ühtegi akent. Peafassaad oli kitsamal küljel. Templi juurde viis sfinksidega (lõvi keha ja inimese pea) ääristatud tee. Sissekäigu ees oli mastide rida, kus lehvisid pikad ja peened lipud. Nende funktsioon kurjade vaimude peletamine. EGIPTUSE KUJUTAV KUNST Kunst on olnud pikka aega reeglite täpne järgimine. Hea kunstnik tegi seda võimalikult täpselt. Maali- ja reljeefikunst olid hästi sarnased. Kokku kutsutakse pinnakunstiks, kuna reljeef oli äärmiselt madal ja värviline. Reljeefi näide : ,,Linnujaht". Piltidega kõrvuti kasutati hieroglüüfe. Nende kirjutamise harjumuse tõttu oli arvatavasti ka väga detailiderohked pildid. Kindel reeglistik. Valitsejad ja tähtsamad tegelased suuremad, egiptuse poosis (pea, käed, keha alumine osa ja jalad olid profiilis. Otsevaade rindkere, silm.) Lihtrahva puhul see ei kehtinud. Perspektiivi ei kasutanud. Skulptuurikunst Valitsejad või ülikud. Pooside valik piiratud
Inimeste kujutamisel kujunes välja kindel kaanon mis kasutas kaugust küünarnukist pöidla tipuni. Erinevad vaaraode omadest, sest on elavamad, väiksemad, vahel puidust ja värvilised. Vahepeal on ka reljeefkunst, mis oli enamasti madalreljeef, sageli ka süvendreljeef. Mõjuvad valguse ja varju vahekorrad, värvilised. Inimese-ja loomafiguuride vahele tehti hieroglüüfe, mis selgitasid kujutatut. Levis ka seinamaal, mis erines eelmisest vähe. Neid mõlemat nimetatakse vanaegiptuse pinnakunstiks. Pinnakunstis levis samasugune üldistamine ja stiliseerimine ja vabafiguurides. Tähelepanelikult jälgiti eri tahvuste rasiilisi tunnuseid ja eripära. Egiptuse poosi kasutamine polnud tingitud oskamatusest, vaid soovist rõhutada erinevaid väärtusi. Vähemtähtsaid inimesi kujutati õigemini. Värvid ei olnud täpsed, aga kaunid. Inimfiguuride ümbrust märgiti mõne üksiku taimemotiiviga ja tagapool asuvad tegelased paigutati lihtsalt eespoolsete peade kohale
annaabi.ee 
