Leviala Pihlakad kasvavad kogu Euroopas ja Aasias ning PõhjaAmeerikas . Kirjeldus *Võib kasvada kuni 15 m kõrguseks *Lehed näevad välja võrdlemisi saare lehtede moodi * Lehepungad on kohevad ja karvased * Pihlakal on suuredliitlehed, mis koosnevad 11 23 lehekesest * Noored lehed on karvased, vanad lehed siledad ja paljad * Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas * Õitel on tugev eriline lõhn * Õies on emakatümbritsev õiepõhi arenenudõietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas * Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on
PIHLAKAS ehk pihelgas, pihlak, pihl või pihlapuu. Kui teaduslikult täpne olla, siis pihlakal ei ole marju, tema viljad on nagu väiksed õunad ja botaanikud nimetavad neid õunviljadeks. Eesti esineb 3 liiki pihlakaid. Pooppuu ehk Rootsi pihlakas kasvab läänesaartel ja looduskaitsealune tuhkpihlaks ainult Saaremaa lääneosas. Harilik pihlakas on tavaline ja temast ongi järgnev jutt. Pihlakas kasvab väikese puu või põõsana siin ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis
Harilik pihlakas on putuktolmleja. Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest. Vili on marjataoline õunvili, mille värvus on punane või oranz ning mis valmib septembris. Harilik pihlakas on külmakindel, küllaltki valgusnõudlik, kuid mullastiku suhtes vähenõudev. Ta on küllaltki levinud alusmetsa liik. Kuna harilikul pihlakal on õunapuudega ühilduvad haigused ja kahjurid, siis ei soovitata taime kasvatada õunapuuaias. Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest. (Harilik pihlakas ... 2009) 1. 2. 3. 4. 1.võrsed, 2. õitsev võrse, 3.pihlakakobar, 4. lehed 5 1
Kasekäsn ehk must pässik esineb üldisemalt kasepuudel, aga võib kohata ka teistel puudel nagu leppadel, pihlakatel ja tammepuudel. Pässik moodustab elevates puudes musta, ebamäärase kujuga lõhkise käsna ehk pakurin. Mis on siis ühist käsnal ja tervisel? Musta pässiku poolt on põhjustatud kasekasvaja, puu murdumine ja lõpuks kuivamine. Sagedamini võib leida pargi- või alleepuudel. Käsna leidub kõikjal Eestis, parasiteerib enamasti kaskedel aga ka pihlakal ja lepal. Enamasti parkides ja puisniitudel kasvavate puude tüvedel. Taelikulaadsete sugukonnast. Suurus mõnest sentimeetrist kuni poole meetrini. Väliskujult ebakorrapärane, ebaühtlane, suuremate ja väiksemate lõhedega, krobeline, tume- roostepruuni värvi. Murdumisel laguneb väline kiht kergesti tükkideks. Seeneliha on väga kõva, pruun, marmorimustriline. See on seene steriilne moodustis, mis areneb puidu kõige kahjustatumal kohal, kust puu murdub hiljem tuule käes väga kergesti
Üks isassugurakkudest viljastab munaraku, teine ühineb lootekoti keskraku ehk teistuumaga. Seda protsessi nimetatakse kaheliviljastumiseks. Viljastunud munarakust (2n) ehk sügoodist areneb idu. Spermiumiga ühinenud keskrakust (3n) kujuneb seemne toitekude. Kaheliviljastumise järgselt areneb sigimikus paiknev seemnealge seemneks. Sigimik koos seemnetega moodustab vilja. Mõnedel liikidel osaleb vilja moodustumises lisaks sigimikule ka õiepõhi(näiteks õunvili harilikul pihlakal). Vili kaitseb seemneid ja aitab kaasa nende levikule. Kui seemned satuvad soodsatesse arengutingimustesse, siis nad hakkavad idanema. Idu arenguks kasutatakse seemne toitekoes olevaid varuaineid. Kasutatud kirjandus õistaimedest Aher, S. Huulhein. Tallinn, Valgus, 1984. Eesti punane raamat. Ohustatud seened, taimed ja loomad. Tartu, 1998. Eichwald, K. Eesti NSV floora, X kd. Tallinn, Valgus, 1966Eichwald, K., Eilart, J. jt. Eesti NSV floora, IV kd. Tallinn, Valgus, 1969. Eichwald, K
Sigimik koos seemnetega moodustab vilja. Mõnedel liikidel osaleb vilja moodustumises lisaks sigimikule ka õiepõhi (näiteks õunvili harilikul pihlakal). Vili kaitseb seemneid ja aitab kaasa nende levikule. Kui seemned satuvad soodsatesse arengutingimustesse, siis nad hakkavad idanema. Idu arenguks kasutatakse seemne
- anisotoomne-tütarharud on erineva suurusega -dihhopodiaalne-tütarrakud on oluliselt erineva suurusega, nii et üksteisele järgnevad tütarharud loovad siksakiliselt kasvava peatelje *Kõrgematel taimedel esineb peamiselt monopodiaalne või sümpodiaalne hargnemistüüp. Monopodiaalne-peatelg jätkab pidevat kasvu. Teise järgu teljed tekivad peatelje külgpungadest allapool ladvapunga. Esineb nt kuusel,männil,kadakal, tammel , pihlakal. Sümpodiaalne- peatelg lõpetab teatud vanuses kasvu ja selle tipu ligidal olev külgharu pöördub ülespoole, võttes sellise asendi nagu oleks ta peatelje jätk, sama kordub ka kolmanda järgu teljega . lõpuks tekib sümpodiaalne vars mis meenutab peatelge. Sümpodiaalne hargnemine jagatakse: -Monohaasne- kasvu lõpetanud ladvapunga all kavab edasi üks teise järgu telg, mis asendab peatelge -Dihaasne- kasvu lõpetanud ladvapungalt sirguvad kahelt poolt teise järgu teljed.
ka mingite faktide teadmise osas võib minna endine abikaasa, lisaks küsib kohus alaealise lapse põlvnemise tuvastamise avalduse korral arvamust ka kohaliku omavalitsuse asutuselt s.o. eestkosteasutuselt ( TsMS § 580 lg.3). Seega vastus on jah , kuigi võib olla, et endine abikaasa ei puutu eriti asjasse. 7. Agne Pihlakas esitas hagi Vello Pihlaka vastu elatise nõudes nende kahele alaealisele lapsele kuus 2000 krooni nõudes. Kohtus selgus, et Vello Pihlakal on esimesest abielust veel üks alaealine laps, kellele ta maksab juba elatist 700 krooni kuus Kes on asjast osavõtvad isikud? Osavõtvad isikud on: 1) hageja- Agne Pihlakas või lapsed, kui märkida ema nende seaduslikuks esindajaks, aga kuna elatis PerekS § 60, § 70 alusel mõistetakse välja vanema kasuks, siis levinud praktikas hagejaks pandud ikka vanem, mitte laps, kelle huvides hagi esitatud. 2) Kostja- Vello Pihlakas. Eelmisest abielust laps aga tema ema käesolevasse
mõõtmetega. Must pässik Puutüvele jooned segamini valgete vöötidega. Edasi tekivad ebakorrapärase kujuga mügarikud. värvub puit pruuniks ja 3. faasis laguneb Pole poore. Välispind must, ebatasane, kuubikutes. Lõhedes tekivad seenekiled. lõhedega. Liha on tumepruun, kõva, Vahel eluspuu surnud harudel. Rangelt ei ebaühtlaste heledate ja tumedate tsoonidega. kahjusta elusrakke.st maltspuitu ei puutu. Esineb kasel, vahel pihlakal ja lepal. Tekitab Kuusel tekitab südamemädanikku, männil südame mädanikku. Puit värvub valkjas pindmist mädanikku. Tuletael kollakaks, puidus tekivad heledamad ja kabjakujuline, ülakülg konsentriliselt tumedamad laigud. Elus ja mädanenud vaoline, enamasti hall, vahel ka pruun. puidu piiril on tumedad triibud. Puit muutub Kaetud paksu koorega. Seeneliha on vatjas, pehmeks ja laguneb piki aastarõngaid
Luu e. Kivi), mida katab tavaliselt võrdlemisi paks ja lihakas vahekest, kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljad on kirsil, ploomil, toomingal. Marjataolised Mitmeseemnelised luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jt. Õunvili on lihakas paljuseemneline sünkarpne vili ja koosneb samuti kolmest kihist. Seesmise kihi moodustavad siin seemnekambrite seinad. Viljad seesmist osa nimetatakse südamikuks. Vilja ülamisse otsa jääb kuivanud õietupp. Õunvili on õunapuul, pihlakal, aroonial, ebaküdoonial jt. Koguluuvili areneb ühe õie mitmest liitumata emakast ja asetseb kumeral õiepõhjal. Niisugune on vaarika vili. Ka maasika vili on koguvili, mille moodustamisest võtab osa mahlakas paisunud õiepõhi. Vilja pinnal asetsevad seemnised. ( Pogen O. ( 1977) Meie marjad ) 2. Marjade liigid 2.1 Aedmaasikas Maasikas on maailma armastatuim ja enim kultiveeritud marjataim ning tema kohta on ka palju huvitavat kirjutada
Horticultural Society veebileht 2016). 11. Sorbus aucuparia - Harilik pihlakas 11.1 Lühikirjeldus Harilik pihlakas (ladina k. Sorbus aucuparia) kuulub roosõieliste (ladina k. Rosaceae) sugukonda. Kasvab mitmetüvelise põõsana või puuna ning on kergesti kasvatatav. Harilik pihlakas kasvab enamasti 4-10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 m. Tüve läbimõõt kuni 40 m. Kevadel rohkeõielised suured õisikud, sügisel oranzikad õunviljad. Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas. Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Õitseb mai- ja juunikuudel, marjad valmivad septembris ja oktoobris
HARILIK PIHLAKAS (Sorbus aucuparia) Joonis 6. Harilik pihlakas. http://lasnamaekunstitunnid.blogspot.com.ee/2015/09/1dabimaterjalpihlakas.html Iseloomustus Harilik pihlakas kuulub roosõieliste (Rosaceae) sugukonda. Kasvab mitmetüvelise põõsana või puuna ning on kergesti kasvatatav. Harilik pihlakas kasvab enamasti 4-10 meetri kõrguseks. Eesti kõrgeimad pihlakad ulatuvad isegi 20 m. Tüve läbimõõt kuni 40 m. Kevadel rohkeõielised suured õisikud, sügisel oranzikad õunviljad. Pihlakal on valged pisikesed õied, mis on koondunud suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas. Õitel on tugev eriline lõhn. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas. Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranžiks ja siis erepunaseks. Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Vili sisaldab 8% suhkrut: fruktoosi, glükoosi, sorboosi, sahharoosi. Õitseb mai- ja juunikuudel, marjad valmivad septembris ja oktoobris.
kutsuta" (Heintalu 2006b: 141). Pihlakat kasutasid slaavlased peamiselt rahvameditsiinis. Selle kaudu suhtlesid posijad mustade jõududega. Pihlakast vits kaitses inimest kuradi eest. Novgorodskaja piirkonnas riputatu pihlaka vitsad leinamaja uksele, et koolnu koju tagasi ei tuleks. Samal ajal eksisteeris mõnedel aladel usk, et pihlakat ei saa maha raiuda, kuna seal sees võib elada ära neetud surnud naise hing ( 2002: 419). Eesti esivanemate uskumustes oli pihlakal omalaadne tõrje- ja alistamismaagia jõud. Pihlakast tehtud keppi kasutati karjaskäimisel, et hunte karjast eemal hoida. Paljude funktsioonide kohaselt oli pihlakas vikerkaarega sarnane ilmapuu, mis sidus Ilmasid (Heintalu 2006a: 310). Mänd oli iidsest ajast eesti heraldikas looduse omapära ja metsarohkusi tähistav puu. Isegi tänapäeval sümboliseerib see igavikku, tugevust ja püsivust. Igihalja puuna sümboliseerib ta surematust
alumises osas valget südamemädanikku. Enim kahjustab kaski, leppasid ja pajusid. Kuna viljakehad püsivad puutüvedel aastakümneid, võivad nad omandada suuri mõõtmeid. Viljakeha pealt pruun kuni must ja kinnitub tüvele poolringja kübarana. Väga tavaline liik, esineb nii elavatel kui surnud tüvedel, kändudel ja lamavatel tüvedel aastaringselt. Must pässik (Inonotus obliquus) on rahvasuus tuntud ka kasekäsna nime all. Kasetüvedel (harva lepal või pihlakal) arenevad mitmeaastased ebakorrapärase kujuga mügarlikud moodustised (steriilne arengustaadium), millede välispind on must ja ebatasane. Seenliha sisemine osa on aga väga kõva, kõvem kui puit, milles vahelduvad kõvemad ja pehmemad osad. Põhjustab nakatunud puude südamemädanikku. Mädanik areneb üsna kiiresti ja sageli hukkuvad nakatunud puud tuulemurru tõttu. Viljakehad arenevad tavaliselt surnud puutüvedel, on korkjas ja liibunud, mõne millimeetri paksune
annaabi.ee 
