Põhjasõja järel oli RAHVAHARIDUS kehval järjel. Alles sajandi teisel poolel 26. septembril Kuressaare ja 10. oktoobril Tallinna. Balti aadelkond sõlmis PIETISMI peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema hakkasid võimukandjad haridusele suuremat tähelepanu pöörama. Venemaaga KAPITULATSIOONILEPING, mis säilitasid nende eesõigused. läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning 1765.aastal võttis Liivimaa maapäev vastu Zimmermanni koolikorralduse Põhjasõja lõpetas 10. septembril 1721 sõlmitud UUSIKAUPUNKI rahu. teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. RATSIONALISM kava. Selle järgi tuli igasse mõisa rajada talurahvakool. Eestimaal olid
ülistas pühadust ja vagadust, taotles inimeste enesetäiustamist ja ligimesearmastust. Ka kuningas Christian VI oli pietismi kaasatud. Suleti mitmeks aastaks teatrid, keelati maskeraadid, karistati karmilt kõiki, kes pühapäeval kirikusse ei ilmunud. Valgustatud absolutism 18.sajandil levisid valgustuslikud ideed. Nendele aitas kaasa kodanluse osatähtsuse ning haritlaskonna kasv ühiskonnas. Mingil määral oli valgustus vastukaaluks kiriklikule pietismile. Eriti populaarseks said need ideed, kus arvati, et valgustatud valitseja peab läbi viima reforme oma alamate elu parandamiseks. Kuningas Fredrik V valitsusajal (1746- 1766) kujunes kõrgemate riigiametnike rühmitus, kes pooldas talurahva vabastamist ja reforme. Kuna nad ei tahtnud minna aadlikega tülli, siis tegudeni ei jõutud. Uus olukord kujunes, kui valitsema sai nõrgamõistuslik Christian VII. Tegelikult valitses sel ajal riiki tema ihuarsti Johann Friedrich Struensee
) tekkisid? 1783. Eestimaa kubermangule lisandus Paldiski maakond Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast lõunapolne osa, mis 1784. sai nimeks Võrumaa. Miks ja millal kinnitati Browne nn positiivsed määrused? Nende sisu (põhipunktid)? Selgita: pietism, hernuutlus, ratsionalism, kindralkuberner? Pietism- protestantlik vabadusliikumine, Pietismi peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. Eestlaste hulgas leidis pietism laiemat kõlapinda 18. sajandil, kui hernhuutlased jõudsid Eestisse, kuigi juba oma eluajal oli Johann Arndt kirjavahetuses pastor Johannes Knopiusega Niguliste kirikust. Hernuutlus- on protestantlik äratusliikumine Ratsionalism- tunnetusteoreetiline suund, mille järgi kõik tõelised teadmised pärinevad mõistuse enese omadustest
Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800. Tallinn 1999, 141. 4 Aire Võsa. Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele: kolm palvekirja aastatest 1845-1846. Ajalooline Ajakiri nr (), 242. 5 Otto Webermann. Pietismus und Brüdergemeine. Baltische Kirchengeschite. Göttigen 1956, 150. hernhuutlikud võhikjutlustajad.6 Hoolimata sellest, et vennastekoguduste liikumine levis pietistide poolt ettevalmistatud pinnasel, oli sellel mitmeid pietismist erinevaid jooni. Esiteks vastupidiselt pietismile ei pidanud hernhuutlased sügavat teoloogilist haridust oluliseks, väites, et ka Kristuse apostlid ei olnud mingit usuteaduskonda lõpetanud, vaid lihtsad käsitöölised. Teiseks oli vennastekoguduste liikumisel niipalju erijooni, et neil oli pietistidest raskem luterlikesse raamidesse mahtuda.7 Vennastekoguduste esimesed saadikud, eesotsas Chriastian Davidiga jõudsid Liivimaale 1729. aastal. Siia saabunud Hernhuti vennad asusid õppima kohalikku keelt ja läbi
professorid. Nimekaim Liivimaa kindralsuperintendendiks sai Johann Fischer. Ta tegeles koolihariduse edendamise, rahvakirjanduse väljaandmise ja Liivimaa kiriku organisatoorne kindlustamine. Luteri kiriku rolli suurenemine pidi aitama kaasa ka Eestimaa ja Liivimaa rootsistamisele. Sellega seoses oli ka igasuguste teistesse usuvooludesse ja sektidesse eitav suhtumine. Püüti vastu seista ka siia levinud usuvooludele. Näiteks pietismile, mis levis siia Saksamaalt. Rootsi ajal muutus luteri usk valitsevaks usuks Eestis. Kiriku taastamisele aitas kaasa ka kannatanud kirikuhoonete taastamine ja uute rajamine. Paranes ka pastorite haridustase. Rootsi aja lõpuks oli enamus kirikuõpetajatest ülikooli haridusega ja olid võimelised pidama jutlusi eesti keeles. Kõik see tõi kiriku lähemale ka talupojale. Koguduse majandusasjadega tegeles maarahva hulgast valitud vöörmündrid, kes valiti maarahva seast. Võitlus väärusuga:
levisid taas muinasusu kombed. Soovida jäid ka pastorite kõlblus ja haridus. Liivimaal oli takistanud luteri levikut Poola võim, kes pooldas katoliiklust. Nagu ka Eestimaal loodi ka Liivimaal luterlik kirikuvalitsus konsistoorium. Vaimulikkonna eesotsas seisis kindralsuperintendent. Nimekaim Liivimaa kindralsuperintendent oli Johann Fischer, kes edendas kooliharidust, andis välja rahvakirjandust. Siinne luteri kirik püüdis vastu seista ka erinevatele usuvooludele, eriti aga pietismile. Võideldi ka teiste väärusunditega. Hävitati muinasusu ohverdamispaiku ja hakati läbi viima nõiaprotsesse. Kindralsuperintendent Samson avaldas juhendi, kuidas nõida ära tunda oma nõia välimäärajas. Üheks näiteks oli veeproov, milles inimene seoti kinni ja visati vette, süütu inimene pidi põhja vajuma. Karistuseks oli tavaliselt tuleriidal põletamine, hiljem mõõgaga tapmine, siis häbiposti panemine ja peksmine.
sajandi teisel poolel ja seostub Eestisse jõudnud valgustusideedega. Valgustusajastu tähtsamatest kujudest väärivad eriti märkimist Torma pastor Johann Georg Eisen (von Schwarzenberg), Laiuse pastor Heinrich Johann von Jannau, Tartu justiitsbürgermeister ja ajalooline Friedrich Konrad Gadebusch, Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (Lisa 5), publitsist Johann Christop Petri ja publitsist ning kirjanik Garlieb Helwig Merkel (Lisa 6). Nemad ja nende mõttekaaslased esindasid pietismile oponeerivat ratsionalismi. 19. sajandi algul jätkasid ratsionalistide suunda kõige tegusamalt Lüganuse, Viru-Nigula ja Äksi pastor, eesti päritoluga Otto Wilhelm Masing ning Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenpläter (Vahtre, 2000). Neid nimesid tuntakse, sest nad on kuulsamad estofiilid. Nende liikumine väljendus aga 19. sajandi esimesel poolel eesti keele ja rahvakultuuri vastu kasvavas huvis. Rosenpläter soovis, et mitte ainult pastorid, vaid kõik eestlaste keskel elavad ja nendega
muutus. Esialgu oli see Rootsi aja "inerts" veel see, aga jaa jooksul olukord muutus. Eritisellega, kui Põhjasõja järel pandi ametisse palju uusi pastoreid(mõned enist olid juba pietistlike teadmistega). Kõrgaeg balti provintsides kuni 18 saj keskpaigani (alates 1724, kui juhtv vaimulik eestimaa konsirtoriumis oli pabtist). Liivimaa konsistooriumis läks juhtiv võib pietisti kätte 1736 ja edaspiidi pietism valdab usuvool nii pastorite kui kirikuvalitsuse poolt. Rüütelkonna vaade pietismile oli neutraalne või pigem positiivne 8pietismi pastorid olid kohusetundlikud jne). Üldistavalt võib öelda, et pietismis oluline sügavam usu isiklik tunnetamine, mitte väline vormi täitmine. Pietismile omane klubilaadne usuringide tegevus, kus siis pastori eestvedamisel tegeletakse igast usuteemadega. Samuti oli oluline piibli lugemine originaalis, mis eeldab sügavaid teadmisi heebrea keeles ja kreeka keeles. Pietism seega
Hallest tuleb palju misjonäre, kes lähevad laia maailma ja hakkavad pietistlikku voolu levitama. Pietismi võtab omaks 18. sajandil ka Eestisse jõudnud vennastekoguduste liikumine. Vennastekoguduse ühisosaks on tugeva osadussideme teadvustamine oma ligimestega. Tähtsal kohal on vennaste võrdsus ja palvetunnid. Kõik rügavad ühtmoodi alandlikkuses, armulauda hakatakse nimetama armastus söömaajaks. Tegeldakse ka koos laulmisega, sest usutakse, et laul tuleb inimese südamest. Pietismile järgneb 18. sajandil valgustusajastu. Filosoof Immanuel Kant on öelnud, et see oli ajastu, mil inimkond vabanes oma alaealisusest. Hakati kahtlema religioossetes printsiipides, kirikus ja seisuslikes autoriteetides ning hakati enam väärtustama ratsionaalselt mõtlemist, demokraatiat ja inimõigusi. Valgustusajastuga käis koos linnastumine ja kiire tehniline progress, linnainimestel kadus side kirikuga. Erinevalt reformatsiooni minevikuihalusest vaatas valgustusaeg tulevikku
järjekindla progressi Erinev hoiak religiooni katoliku ja protestantlike maade valgustuses. katoliiklikes maades- valgustus suunatud kiriku vastu, kuni katoliiklike vaimulike pilkamiseni välja protsestlikes maades- vastupidi. Teoloogiline ratsionalism, vaimulikud on valgustuse läbiviijad. Pietistid ja valgustajad. Pietismi peamine eesmärk oli uuenenud inimene. Inimene pidi uuenema läbi intensiivse suhte Jeesusega. Pietismile on omane individuaalsus ning teadmine inimliku eksistentsi raskusest ja lõhestatusest. tähtsamad valgustajad: Hobbes, Locke, Voltaire, Montesque, Rousseau, Herder. Friedrich II Suur, Joseph II Habsburg, Katariina II, Gustav III Saksa valgustusideoloogia lähtus peamiselt pietismist( luterliku kiriku sees kujunenud voolust, mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust.) ( 17. sajandi lõpp & 18. sajandi algus )
17. F. R. Kreutzwaldi looming. Eepos ,,Kalevipoeg" ja rahvusliku ideoloogia väljakujunemine. Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882) Virumaal Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa poeg, õppis Rakvere saksakeelses koolis, Tallinna kreiskoolis, 1826. aastal astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetades asus Võrru tööle linnaarstiks (1833-1877). jumalakartlikust kodust, saksakeelsest- ja meelsest põhiharidusest hoolimata ei kujunenud temast pietismile kuulekat ja leplikku inimest. Maailmavaadet mõjutas valgustus, ratsionalism, rahvaluule, meditsiin, loodusfilosoofilised tõekspidamised. Kirjanduslike vaadete kujunemisel oluline rahvaluule, aga samuti saksa klassikute looming, ÕES-i tegevus. Kultuurilooliselt olulised säilinud kirjavahetused Wiedemanniga, Peterburi akadeemikutega, ÕES-i liikmetega, Lönnroti jt Soome kirjameestega, Faehlmanni, Köleri, Hurda, Jakobsoni, Koidulaga.
tunnetamine. Hakkasid tegutsema usuringid, mida korraldas pastor. Pietism eeldab kõrgemat haridust. Pietism levis pastorite, aadli ning linnade kodanike seas. Halle Ülikool- Tähtsaim pietistide keskus, kust saadi parimat haridust pastoritele. Tänu pietistlikute pastoritele peale Põhja sõda toimus kiireareng kõikides kirikuvaldkondades. Vennastekogudusliikumine: Hernhuutlus (Herrnhut'i kohanimejärgi) ehk vennastekogudusliikumine. Sarnane oli pietismile. Usuline inviduaalsus. Erinevus: õpetuse poolest oli lihtsam ja rahvapärasem. Õpetuse suunalt oli seotud Jeesus Kristusega. Arusaadav ja mõistetav vähese haridusega inimestele. Levis kõikides ühiskonna kihtides: aadliseisuses, pastorite seas, linnas ja talupoegade seas. Peeti kõiki liikmeid vendadeks ja õdedeks vaatamata sellele, et tegemist oli kas aadliga või talupojaga. Levis mitmel pool Eesti alal, olulisemad keskused: Kagu-Eesti (Urvaste kihelkond), Saaremaa, Tallinn
Iseenesest see õpetus oli hakanud levima juba 17. sajandi viimasel veerandil. Kirikuvooluna hakkab meie maale 17. sajandi lõpul siiski jõudma. Esimeseks aktivistiks Johann Fische. Selle suuna rajaja oli Philipp Jakob Spener, võttis kasutusele ka pietismi (vagaduse) mõiste. 18. sajandil vagaduseõpetus hakkab levima tänu sellele, et vene võimud ei tunne selle voolu vastu huvi. Paljuski raskes 18. sajandi algusel olukorras on pietismile siin ka soodne pinnas. Olude paranedes sumbud, 1740. aastatest räägitakse, et pietism on asendunud teoloogilise ratsionalismiga. Speneri jaoks oli probleem selles, et olemaks hea usklik, ei piisa vaid pühapäeviti kirikus käimisest, vaid inimene peaks iga päev Piiblit lugema jne. Pietistid hakkavad korraldama piiblitunde. Põhiline on see, et kõik inimeste kõhklused saaks seletatud. Usutunnet tuleb igatepidi elavdada. 18
annaabi.ee 
