Pierre Boulez (0)

Pierre Boulez (1925 Loire)
Prantsuse helilooja , dirigent , muusika -esseist. Euroopa avangardismi juhtfiguur, töötas 1950ndate alguseks välja serialistliku komp.tehnika.
Lapsena huvitus võrdselt muusikast ja matemaatikast. Õppis aasta Lyonis kõrgema matem .kursustel, et astuda tehnikaülikooli, kuid otsustas viimasel hetkel ümber ning astus 1942 Pariisis kons.-i. Ei saanud sisse klaveri erialale ning asus õppima komp., osales Messiaeni harmooniatundides ning paistis silma erakordselt andeka muusikaanalüüsijana.Tudengina mässas “romantismi- pohmeluse ” vastu, mida heliloojad- muusikud tema arvates põdesid, ning pidas ka paljusid modernistlikke heliloojaid liiga vähe radikaalseteks. Oli veendunud atonaalse muusika pooldaja ning lähtus põhijoontes Schönbergi dodekafoonilisest tehnikast, eriti aga Weberni hilisloomingust ja Messiaeni klaveripalast “Mode de valeurs et d’intensités”, ning oli üks serialismi väljaarendajatest. Heliloojana saavutas kuulsuse juba päris varaste teostega, eriti tänu Teisele klaverisonaadile (esiet. Darmstadti suvekursustel 1952, Yvonne Loriod). Darmstadt oli 1950ndatel Euroopa tähtsaim uue muusika keskus, sealsetel suvekursustel käis loenguid ja meistriklasse andmas omaaegne nüüdismuusika koorekiht.
Nn Darmstadti serialistlikku koolkonda kuulusid peale Boulezi veel sakslane Karlheinz Stockhausen (1928–2007) ja itaallane Luigi Nono (1924–90).
Dirigendina hinnatud nii 20. saj muusika (Debussy, Stravinski , Berg, Messiaen ) kui ka varasema muusika ( Haydn , Schubert, Wagner , Bruckner jt) juhatajana. On olnud BBC SO ja New Yorgi Filharmoonikute peadirigent , Wagneri-pidustuste muusikajuht Bayreuthis. 1954 asutas kontserdisarja “Domaine musical”, kus kõlas nüüdismuusika kõrval ka avangardse vaimuga vanamuusika . 1974 asutas president Georges Pompidou ettepanekul Pariisi Pompidou keskuses elektron­muusikastuudio IRCAM ( Institut de Recherche et Coordination Acoustique/ Musique ), mis tegutseb tänaseni ning on maailma juhtivaid muusika- ja akustikauuringute keskusi. Alates 1970ndaist on ka ise loonud elektroakustilist muusikat. 1976 asutas nüüdismuusika ans. “Ensemble InterContemporain”, mis on praegu üks maailma kuulsamaid.
Looming
1940ndate lõpus ja 1950ndail komponeeris lähtudes rangest (kohati ka totaalsest) serialismist – Esimene klaverisonaat, “Polyphonie X” 18 instr-le; esimene totaalselt serialistlik teos oli “ Struktuurid I” (1952) kahele klaverile, esiettekandel Pariisis mängisid Messiaen ja Boulez.
1950ndate teisest poolest alates viljeles vaba serialismi, st kasutab seeriaid ositi või on seeria lühem kui 12 nooti. Rohkem tõuseb esile kõlapeenus, tämbrinüansid. Tähtteoses “Meistrita haamer” (“Le Marteau sans maître” 1955; René Char ’i poeemidele) kontraaldile ja 6 instrumentalistile on seeria kasutus vabam, meloodiline stiil meenutab improvisatsiooni ja tämber on koosseisust tulenevalt üsna eksootiline.
Boulez kirjutas varasemaid teoseid korduvalt ümber, andes neile uusi vormilisi lahendusi – work in progress. Nt teosest “Pli selon pli” (1962, Mallarmé luulele, pealkiri tõlkimatu, ~ “volt voldi järel”) sopr. ja sümf.ork, tegi Boulez 30 aasta jooksul korduvalt uusi versioone.
Veel teoseid: “Messagesquisse” (1976, pealkiri tõlkimatu: sõnum+ eskiis ) soolotšellole ja 6 tšellole, “Notations” – algselt 12 klaveripala , 1978. a. 4-st esimesest teosed sümf.orkestrile, “Dérive” (1984, tõlk. kõrvalekalle) instr. ansamblile , “Mémoriale” (1985) flöödile ja 8 instr-le.
Boulez ise on sõnastanud oma muusika ideaali – organiseeritud deliirium. Ühelt poolt poeetilisus (Debussy, Messiaen), improv.laadsus, postekspressionistlik väljendus (Berg), teiselt poolt ratsionaalne komp.tehnika, ülim korrastatus kõigis teose komponentides. Need kaks aspekti on tihedalt seotud.
Tema muusikaline mõtlemine kulgeb lineaarselt, meloodiliselt. Meloodika on väga ornamenteeritud, sageli keerutab ühe noodi või nootide grupi ümber. Temaatiline materjal koosneb meloodilistest ‘rakukestest’ või ‘žestidest’ (sarnaselt hilise Weberniga). Muusikalise vormi tuletab sageli teose aluseks oleva luule vormist , vorm koosneb üldjuhul lõikudest, plokkidest (nagu Messiaenil). Nii kammer - kui ka orkestriteostes väärib tähelepanu efektne ja värvikas instrumentatsioon.