õhtul: peiu sugulased kogunevad peiu koju , mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu toob kaasa: leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistutakse peiukodus sõiduks mõrsja koju. Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõuab mõrsja maja lähedusse siis tehakse peatus ja peiupoiss jookseb saaja lähenemisest teatama. Peiupoisile pakutakse õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui kõik olid joonud, algas saajarahva sissesõit. Õue värav peab olema suletud ja värava taga ootab vakarahvas. Algab vastastikune laulmine ning esitatakse küsimusi nagu: kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt
märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. · Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. · Pulmarongiga liitusid hiljem teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. · Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. · Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. · Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. · Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel.
Pulmakoti viimine püsis kaua elavas traditsioonis ja jääb elama ja elab praegugi. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad
päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses. Pulmapidu Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. 1. päeval: Pidulised ratsutasid müra ning kära ja kellade helide saatel peokohale. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, kihutas peiupoiss saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Pärast seda algas peokohale sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Pärast seda istuti lauda, juhul kui oli tegu suure suguvõsaga, tutvuti inimestega, luldi, joodi jne. Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust
Mõõgaema oli isamehe naine. Tema ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja omaksed aga mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud ja talle edasiandnud, algas saaja sissesõit. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast
Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju. Ilmselt vanem on tava saata mõrsja järele pulmaliste esindus: isamees ja peiu ning peiupoisid. Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Esimesed teated pulmade kohta märgivad pulmaliste ratsutamist. Ent 18. sajandist peale on ilmunud kirjeldustesse ka sõiduvahend - regi või saan. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutas aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõudis mõrsjamaja lähedusse, tehti peatus ja peiupoiss kihutas saaja lähenemisest teatama. Talle pakuti õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud , algas saaja sissesõit - pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad
Kaitseala suurus on 12 hektarit. Oletatavalt on Lehmja tammik üle 5000 aasta vanune. Looduskaitse all olev tammik on vana hiiekoht ja pühapaik. Lisaks iidsusele on tammiku näol tegemist väga liigirikka kooslusega, samuti on tammik peatus- või pesitsuspaigaks paljudele linnuliikidele. Siinse vanema põlvkonna tammede vanim elav tamm ,,Prohvet" on korbaproovide alusel 374- aastane. Rahvajuttude järgi tuntakse tammikus kolme, nimelist puud: Pruut, Peigmees ja Peiupoiss. Tammiku kohta teatakse muistendeid ja legende, mis väidavad üksmeelselt,et tegemist olla pulmalistega, kes ühel või teisel põhjusel tammedeks muudeti. Rahvajutud on inspireerinud mitmeid kirjamehi. Lisaks on avaldanud tammiku kohta uurimistöid ja artikleid. Ka praegusel ajal on seal hea käia Jaanitulel või sõpradega mängimas. Peale selle on tammikus võimalik korjata ka palju erinevaid lilli ja käija viinamäe tigusid vaatamas keda juba igalpool ei kohta
leivatükk murti pooleks-üks anti mõrsjale, teine peiule. Üle maa tuntakse ka sülepoisi (rüpepoisi, rüpelapse) kommet. Enamasti on see seotud esimese söömaajaga peiukodus, kohati ka tanutamise või põlletamisega. Komme oli järgmine: kui pulmalised pruudikodust peigmehe juurde läksid ja esimest korda laua taha istusid, siis toodi üks väike poisslaps ja pandi pruudi põlvele istuma. See pidi teda hüpitama, andis peigmehe kätte, see tegi niisama, selle järel pruuttüdruk, peiupoiss ja muud niisama. Seegi oli sigivust taotlev komme. Söömaajale järgnes uus etapp pulmakombestikus, nimelt peiukodu ja majapidamise tutvustamine mõrsjale. Peiu ema talutas miniat läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi ka kaevul või muul veevõtmiskohal. Igale poole, kuhu noorikut viidi, ja kõigele, mida talle näidati (nt. loomad), pidi minia andeid panema. Andeid pandi ka kohati tarbeesemetele (pada, luud jne.).
Iga kord pidid kaasas olema viinad, mistõttu öeldi, et kutsumisele läheb rohkem viina kui pulmas. Laulatus oli pulmadega nõrgalt seotud ja see ei käinud pulmakommete juurde. Ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis kui talle pulmas tanu pähe pandi. Vahel toimus laulatus nädal või paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatusele tuli vähe rahvast tavaliselt isegi mitte noorte vanemaid. Kohal olid vaid peigmehe poolt isamees ja peiupoiss ning pruudi poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Kirikusse mindi eraldi, tagasi aga koos. Pulm oli inimese elus kõige olulisem sündmus. See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt. Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa.
Hiljem on pulmarongiga liitunud teisedki pulmalised, ainult pulmavanemad jäid kindlasti koju. Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Sissesõitmisel algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk. Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine. Vanema tava järgi söövad sissesõitnud pulmalised enne teisi. Ka esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust.
sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks mängudes ja pulmanaljades, samuti oli tema see, kes pruudi varastas, kui peiupoiss valvsuse kaotas. Söömine Lauda istuti järgnevalt: pruut ja peigmees kõrvuti keset lauda, peiu kõrvale isamees oma naisega, pruudi kõrvale kaasanaine kood pruuttüdrukutega. Ülejäänud pulmalised istusid sinna, kuhu said. Lääne-Eestis oli noorpaaril kohustuseks süüa ühisest nõust ning kinnastatud käsi. Tavaliselt ei võinud noorpaar endale toitu ette tõsta seda tegid peiupoisid ja pruuttüdrukud. Noorpaari
sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks mängudes ja pulmanaljades, samuti oli tema see, kes pruudi varastas, kui peiupoiss valvsuse kaotas. 5 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk. 39. 7 Söömine Lauda istuti järgnevalt: pruut ja peigmees kõrvuti keset lauda, peiu kõrvale isamees oma naisega, pruudi kõrvale kaasanaine kood pruuttüdrukutega. Ülejäänud pulmalised istusid sinna, kuhu said. Lääne-Eestis oli noorpaaril kohustuseks süüa ühisest nõust ning kinnastatud käsi. Tavaliselt ei
10.01.2013) Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, siis sündisid lapsed tema nägu; ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm ; 10.01.2013) 2.2 Pulmad tänapäeval Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab
Tänapäeval on hoogu kogumas taas vanade kommete ennistamine ja nii mõnigi tegelane taas ellu kutsutud, kuigi isamees valitakse pigem kutseliste või harrastustegijate seast, kelle tegemisi pulmas juba teatakse. Põhirõhk ei ole mitte niivõrd kombestikul kui just lõbusaks tegemisel. Pulmatseremoonia oli omaette ettevalmistus. Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit, see oli sõit pruudi järele. Pulmakaravani moodustasid saajavanem, peiupoiss ja peigmees kõige ees ning pulma ametimehed ja pulmarongi saatjad nende järel. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siids laulu saatel üles otsima. Tagasisõit peigmehe juurde oli veelgi pidulikum ja kärarikkam. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Selliseid kombeid harrastatakse ka tänapäeva pulmas, kus tehakse päris põnevaid jõupingutusi
Kui tänapäeval on rahvarõivas erandlik nähtus, siis eelmisel sajandil kandis pulmarahvas veel tavakohast rahvarõivast ja pruudil oli see eriliselt külluslik ja kaunis. Määrava tähtsusega olid pulmas isamees ja kaasanaine koos peiupoiste ja pruuttüdrukutega. Üldlevinud vanema tava järgi sõitsid pruut ja peig kirikusse eraldi ja tagasi juba koos. Kirikusse sõideti kolme hobusega: isamees ja mõrsja, peigmees kaasnaisega ja kõige lõpus pruutneitsi ning peiupoiss. Pulmi peeti nii pruudi kui peigmehe kodus Pulmaliste arva ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni. Kui peiupoisi lärmakas saatjaskond mõrsjakoju jõudis, siis algas „kauplemine“, et 8 väravast sisse pääseda. See oli pikk tseremoonia, kus erinevais Eestimaa paigus oma kindlad tavad täita tuli. Peale seda võis alustada söömaajaga. Tähtis oli, et laual oleks leib, mis pidi
annaabi.ee 
