Rahvastik 17. saj. keskel langus-120-140 000 18. saj. alguses langus -170 inimest 000 Tõus-sisemigratsioon, migratsioon, Saj. lõpus pool miljonit sündivuse kasv Eestlasi 95% . Langus-Suur Nälg, suri 70-75000 Eestlased, baltisakslased, Põhjasõda rannarootslased, peipsivenelased jt Absolutism Karl XI aegne reduktsioon Peeter I Katariina II asehalduskorra Luterluse kindlustamine punktid 1. 2. 3.
Eesti Teises maailmasõjas Baasideleping, juunipööre ja anneksioon 23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jaotati omavahel ära ka Ida- Euroopa, Eesti anti NSVL-le. Peagi puhkenud Teises maailmasõjas esineski NSVL Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale idast kallale. Eesti koos teiste Balti riikidega kuulutas end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kuskilt leida, otsustas Eesti nõudmised vastu võtta ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi...
algasid ka arreteerimised. 40. aastate lõpus toimus märgatav pööre stalinismi poole, mis oli tingitud nii tugevnevast stalinismist NLis kui ka NL positsioonide tugevnemisest Eestis. Alanud stalinismilainega kaasnes ka muulaste massiline vool Eestisse ning üha ägenev propaganda. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Stalinistlik venestuspoliitika hõlmas eriti kultuuri, loomeinimesed langesid rünnaku alla, kritiseeriti haridussüsteemi ja hävitati õpikuid. 1946. teeb enesetapu Johannes Vares-Barbarus (võib olla ka pol. mõrv). Majanduslikult valitakse edasiseks suunaks suurtööstuse arendamine Eestis. Põllumajanduses riigistati veel maid. 1947. aastaks kosus põllumajandus löökidest, kuid juba 1946. aastal oli suund võetud kolhooside loomisele. 47 aasta lõpuks oli kolhoose 5, 48
või identifitseeruda mõne suurema inimkooslusega Etniline - konkreetse rahvusrühmaga seoses olev Etniline vähemus ehk rahvusvähemus - väljaspool oma riiki elav kogukond Põlisrahvas ehk põhirahvus - rahvusgrupp, keselab oma ajaloolisel territooriumil ja kes juhib ühiskonnakorraldust Põlisvähemus - antud riigis aastasadu või on veelgi põlisemad kui domineeriva ehk valitseva põhirahvuse esindajad, nt setud, peipsivenelased jt Immigratsioonivähemus - riiki tulnud võrdlemisi hiljuti või ainult mõned inimpõlved agasi Integratsioon ehk lõimumine - vähemused säilitavad oma kultuurilise omapära ja keele, põlisrahvas toetab Assimilatsioon ehk kultuuriline ühtesulandumine - võetakse omaks põlisrahva kultuur, kombed, tavad, keeled ja ajalookäsitlus, neist saab osa põlisrahvusest multikultuurilisus - elab rohkem kui ühe rahvuse ja kultuuri esindajaid ning
alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus sinna ümber. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni,
Eestisse elama asujaid majanduslikult. • Sisserännust hoolimata jäid eestlased püsima. Pärast sõdade lõppu algas Eestis pikk rahulik ajajärk, mille käigus hakkas eestlaste rahvaarv kiiresti kasvama. Rajati uusi perekondi, vaba maad ja talusid oli palju. Sündimus oli kõrge. Juba aastks 1695 elas Eestis üle 350 000 inimese. • Sisserännanutest osa hakkas aja jooksul rääkima eesti keelt, mõnedest said aga vähemusrahvused – rannarootslased, peipsivenelased jne. Kaubandus • Liivi sõda ja Rootsi aja algus tõi kaasa Vana-Liivimaa kaupmeeste täieliku laostumise. • Keskajal olid vana-Liivimaa kaupmehed sõltunud täielikult Hansa Liidust ning kauplemisest Venemaaga. Rootsi vallutused tähendasid aga, et Venemaa hakkas kauplema Euroopaga läbi Poola ja Kuramaa. Ka avastasid inglased veetee Arhangelskisse, mis samuti vähendas kaubandust Venemaaga.
Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Eestlaste jaoks polnud sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn.juunikommunistid (Hans
· Vähemusrahvuseks nimetatakse riigis elavat rahvusgruppi, keda on alla poole selle riigi rahvastikust. Tavaliselt on riigis vähemusrahvuste määramiseks ja nimetamiseks mingi seadus, mis määrab ära selle riigi vähemusrahvused. · Paljudes riikides on kadumisohus olevate vähemusrahvuste keele ja kultuuri kaitseks loodud eraldi tingimused. · Eesti ajaloolised vähemusrahvused on olnud sakslased (baltisakslased), venelased (eestivenelased, peipsivenelased), rannarootslased, juudid, mustlased ja tatarlased. · Rahvusvähemuseks nimetatakse rahvusrühma, kellel on riigi põhirahvusest erinev rahvuskuuluvus, religioon, keel või kultuur. 7.2. Rahvastiku sooline ja vanuseline jaotus: · Kui 20.saj oli maailma rahvastikust rääkides oluliseks märksõnaks demograafiline plahvatus (e rahvaarvu kiire kasv), siis 21.saj hakkab eeskätt Euroopa arenenud
aastal, vaid põgenesid peaaegu kõik Rootsi. Eesti jäi ilma mõnetuhandelisest põliselanike rühmast. Enam pole lootust, et nad tagasi pöörduksid. XVII sajandil hakkas Venemaalt Peipsi põhja ja läänerannikule saabuma tagakiusatud vanausulisi venelasi. Nad ehitasid oma külad viljatutele rannaliivadele, hakkasid püüdma järvest kala ja õppisid kasvatama köögivilja, eriti sibulat. Nõnda tekkis teine etniliselt erinev põlisrahvastiku rühm - peipsivenelased. Kui Eesti ala 1710. aastal liideti Venemaaga, olid nad juba piisavalt juurdunud, et veel kuhugi põgeneda, pealegi jäi Eesti ala halduslikult erinevaks ja vanausulisi siin taga ei kiusatud. Pikapeale ilmus peipsivenelaste hulka ka nn. õigeusklikke venelasi, rühma arvukus kasvas. Kuid omaette etnosena jäid nemadki püsima vaid rannakülades, sisemaale asunud peipsivenelased eestistusid. Peipsivenelased elavad suurte küladena, millest Kallastet peetakse ametlikult isegi linnaks
nimetatud ka Suureks Näljaks. Eestis võis sellesse surra umbes 70 000 inimest ehk ligi veerand elanikkonnast. Rootsi ametnikud, kes olukorda pärast nälja lõppu hindasid, leidsid, et Eestis kulub näljast taastumiseks umbes 2030 aastat, kuid seda aega ei olnud, sest juba kolme aasta pärast puhkes Põhjasõda. Sel ajajärgul võisid Eesti alale asuda ka kolmas ajalooline vähemusrahvus, vanausulistest peipsivenelased, kuid nende saabumisajaga on mitmeid probleeme ja viimasel ajal peetakse tõenäolisemaks, et nad tulid suurematel hulkadel siia alles pärast Põhjasõda. · Põhjasõda 1700. aasta sügisel ründasid Peeter I juhitud Vene väed Narvat ja asusid seda piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa
tegelasi, kes panid aluse Välis-Eesti liikumisele, mis taotles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Edasi tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. Lisaks eestlastele põgenesid Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajaloolsiseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Stalini aeg: Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli ENSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Kommunistlik valitsus
Nõukogude ajal Toila rajatud nigela kalatehase asemele on nüüd ehitatud uus ja korralik. Ida-Virumaa lõunaosa on hõredasti asustatud ja teestatud ja seal pole ühtki linna ega isegi mitte suurt maa- asulat. Piirkonna teenindus- ja ärikeskuseks on vaid pisike Iisaku alevik. Küll paikneb selles piirkonnas suurim Estonia kaevandus ja kui põlevkivienergeetika Eestis säilitatakse, tuleb sinna rajada uus kaevandus. Peipsi põhjarannikul püüavad peipsivenelased kala, kuid neid on siia vähe jäänud ja jääjadki peamiselt vanainimesed. Nõukogude ajal muutus see riba põlevkivilinnade ja seejärel peterburglaste suvituspiirkonnaks. Nüüd pole neid suvilaid ega kaunist liivaranda enam kellelegi vaja, ainult Eesti riik tarvitab neid piirivalve majutamiseks ja koolitamiseks, samuti põgenike majutamiseks. Siiski näib, et Peipsi-äärne puhkemajandus hakkab pikapeale taastuma: Kesk-Eestisse kuuluvad regioonid on omavahel üpris sarnased
tulenevaist arusaamatusist) • Keelebarjäär • Privaatsuse puudumise võimalus 3.3 Etnograafiliste andmete kasulikkus Annab meile teadmisi teistest kultuuridest, avardab silmaringi. 18 Peatükk 4 Etnograafia II. Lühiülevaade eesti etnoloogiateadusest • Tegeldakse peamiselt ühe rahva — eestlaste — kultuuriga. Vahel siiski ka ran- narootslased, peipsivenelased. • Uuritakse, mida inimesed teevad, mida mõtlevad, milliseid asju valmistavad ja kasutavad. • Vaimse kultuuri vallas on enam uuritud – rahvaluule – rahvausund, sellega seonduvad – rahvamuusika, – tants, – kombestik. 4.1 Eellugu 19. saj. estofiilid — suurem huvi eesti rahva vastu. Palju kirjalikke allikaid pärineb ka varasemast ajast. 4.1.1 Varasemad kroonikad ja reisikirjad
1850–1914. Ärkamisaeg Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega ...
annaabi.ee 
