PERESTROIKA ALGUS. 1985. aastaks oli Nõukogude ühiskonna välispoliitiline, majanduslik ja sisepoliitiline ummikseis ilmne. Gorbatsov seadis põhiülesandeks kiirendada NSV Liidu majanduslikku arengut ühiskonna täiustamise nn. perestroika (ümberkujundamise) teel. Ümberkujundused pidid olema majanduslikku laadi. Poliitilistest ümberkujundustest tollal veel ei räägitud. Uuendati Nõukogude juhtkonda, valiti partei uued juhtorganid, vahetati välja enam kui 40% oblastite parteikomiteede esimestest sekretäridest ja uuendati ka sõjaväejuhtkonda. NSV Liidu ladvikus suurenes tehnokraatide mõju, keda võis iseloomustada kui majandusega seotud parteitegelasi. AVALIKUSTAMINE. 1986. a. hakkas perestroika kõrval maad võtma ka üha süvenev avalikustamine ehk glasnost. Lõdvenes tsensuur, inimestele hakati rääkima tõtt ja avaldama tõepäraseid fakte Nõukogudemaa ajaloost. Olulist osa hakkasid nüüd etendama ajakirjandus ja televisioon.
Esialgu käis jutt vaid majanduslikest ümberkorraldustest. NB! Tuleb silmas pidada, et kõik uuendused pidid toimuma sotsialistliku korra raames. Gorbatsovi eesmärk polnud mitte kunagi NSV Liidu lõhkumine ega sotsialismi kaotamine! Ühel hetkel sündmused lihtsalt väljusid tema kontrolli alt ja läksid oma loogilist rada, milleks olid eeldused ammu küpsenud. Aprillipleenumi järel NSV Liidu juhtkond uuenes tugevalt (lisaks vahetati välja oblastite parteikomiteede sekretärid, sõjaväe juhtkond). Ministrite Nõukogu esimeheks sai Nikolai Rõzkov, välisministriks Eduard Sevardnadze. 1986 hakkas perestroika kõrval kõlama teine märksõna glasnost ehk avalikustamine. See tähendas, et seni kiivalt igasugust vähegi negatiivset infot varjanud nõukogude võim hakkas rahvale rääkima probleemidest kuritegevusest, majandusraskustest jne. Vähenes (veel ei lõppenud!) ajaloo moonutamine. Sellega seoses tõusis TV, raadio, ajakirjanduse tähtsus
määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Arnold Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis. Volinike ülesandeks oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSVL MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist. Volinikud pidi aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viia, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et väljasaatmisse vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused ,,KK liikmete instr", ,,50 kõnelejat (instr.)." ja ,,kõnelejate instrueerimine". EK(b)P KK ja Eesti
Kuna seniste reformidega polnud õnnestunud majanduslikust ummikust väljuda, otsustas Gorbatsov alustada ulatuslikumaid poliitilisi reforme, eesmärgiga nõrgendada uuendustele vastu töötavat parteiaparaati. 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX konverentsil surus Gorbatsov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise, mitme kan- didaadiga valimised uude esindusorganisse - Rahvasaadikute Kongressi - ning kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogude pädevusse. 1989. aasta märtsis toimunud Rahvasaadikute Kongressi valimised polnud siiski päris vabad: poliitilised erakonnad olid keelatud ning kolmandiku kongressi koosseisust määras NLKP. Sellele vaatamata pääses kongressi liikmeks arvukalt opositsioonilise suuna poliitikuid ning Gorbatsovi üllatuseks selgus, et paljud rahvasaadikud ei taha sotsialismi mitte reformida, vaid lammutada. Samal ajal kasvas riigis segadus
Tsensuuri lõdvendati, võis hakata rääkima keskkonnaprobleemidest ning Stalini kuritegudest. Glasnost suurendas massiteabevahendite rolli ühiskonnas. · 1988. Juunis toimunud NLKP XIX Konverentsil surus Gorbatsov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise, mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse Rahvasaadikute Kongressi ning kohalike küsimuste admise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogude pädevusse · 1989. Märtsis toimunud Rahvasaadikute valimistel olid siiski poliitilised erakonnad keelatud ning kolmandiku kongressi koosseisust määras NLKP. ! Paljud rahvasaadikud ei taha sotsialismi mitte reformida, vaid lammutada! · Majandusraskused kasvasid. Gorbatsov lõi uuenduste tulemuste ees ka ise kartma. 1989. A lõpust hakkas ta toetama tagurlikke jõude. Tema püüd säilitada käsumajandus
Varsti hõlmas perestroika ka muid valdkondi, nagu liberaliseerimine, demokratiseerimine. Senised äärmiselt ranged tsensuurireeglid pehmenesid ning hakati rääkima riigis toimunud katastroofidest, õnnetustest ja kuritegevuse tõelisest ulatusest. See oli suur samm NSVL jaoks, sest ennem ei tohtinud isegi vabalt sõna võtta ja kõik õnnetused hoiti rangelt sa Aprillipleenumi järel 1985.a.NSV Liidu juhtkond uuenes tugevalt (lisaks vahetati välja oblastite parteikomiteede sekretärid, sõjaväe juhtkond). Ministrite Nõukogu esimeheks sai Nikolai Rõskov, välisministriks Eduard Zevardnadze. 1986 hakkas perestroika kõrval kõlama teine märksõna glasnost ehk avalikustamine. See tähendas, et seni kiivalt igasugust vähegi negatiivset infot varjanud nõukogude võim hakkas rahvale rääkima probleemidest, kuritegevusest, majandusraskustest jne. Vähenes (veel ei lõppenud!) ajaloo moonutamine. Sellega seoses tõusis TV, raadio, ajakirjanduse tähtsus.
glasnost ehk avalikustamine, mis pidi tähistama Kremli juhtide senisest suurema valmisolekut tõtt kuulata ja kõnelda. 1986 Aastal oli Ukrainas suur katastroof Tsernobõli aatomielektrijaamas. Rahvas vihane, et seda püüti maha vaikida. 1988. aasta juunis surus Gorbatsov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise, mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse Rahvasaadikute Kongressi ning kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogu pädevusse. Majandusraskused süvenesid ning rahva rahulolematus kasvas. Oma uuenduste tulemuste ees lõi kartma Gorbatsov ise, kes 1989. aasta lõpust alates hakkas toetama tagurlikke jõude. Gorbatsovi poliitika tähtis osa oli suhete parandamine lääneriikide, eeskätt USA-ga. Pärast Gorbatsovi ametisse astumist katkestati keskmaarakettide paigaldamine NSV Liidu Euroopa osadesse ning peatati tuumarelvakatsetused
Aprillipleenumile järgnenud aasta vältel uuenes Nõukogude juhtkond rohkem kui kunagi varem viimaste aastakümnete jooksul. Uueks välisministriks nimetati Eduard Sevardnadze. Poliitbüroo täienes juba aprillipleenumil ja omandas üsna uue ilme pärast NLKP XXVII kongressi veebruaris 1986 kui valiti partei uued juhtorganid. Vaheldumine ei piirdunud üksnes tippudega - 1985. aasta lõpuks oli välja vahetatud enam kui 40% oblastite parteikomiteede esimestest sekretäridest. Sõjaväejuhtkonna uuenemine oli suurim pärast Teist maailmasõda. Juhtkonnas tehtud ümberpaigutuste ja uute isikute edutamise tulemusena omandasid riigi ladvikus suurema mõju need, keda Läänes nimetati tehnokraatideks ja keda võis iseloomustada kui majandusega seotud parteitegelasi. Need omakorda jagunesid reformaatoriteks ja tagurlasteks. 1986. aastal hakkas perestroika kõrval ühe rohkem kõlama veel üks märksõna: glasnost ehk avalikustamine
glasnost suurendas massiteabevahendite rolli ühiskonnas, juhatades sisse pol elu liberaliseerimise avalikustamine tõi ilmsiks esimesed vastuolud riigi juhtkonnas: ulatuslikumad pol reformid, eesmärgiga nõrgendada uuendustele vastutöötavat parteiaparaati 1988 – presidentaalne valimissüsteem, mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse - Rahvasaadikute Kongressi – ja kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogude pädevusse 1989. toimunud Rahvasaadikute Kongressi valimised polnud päris vabad: pol erakonnad keelatud, 1/3 koosseisust määras NLKP, sellele vaatamata pääses liikmeks arvukalt opositsioonilise suuna poliitikuid samal ajal segadus – vana käsumaj lagunes, turumaj-le ei suudetud üle minna, rahva rahulolematus kasvas ka Gorbatšov ise lõi uuenduste ees kartma, hakkas toetama tagurlikke jõude
Ligatsov) ja radikaalide (B. Jeltsin) kriitika b) Presidentaalne valitsemissüsteem (alates 1988): · riigipeaks (ÜP esimeheks) valiti M. Gorbatsov, kel olid suuremad volitused riigiasjade juhtimisel · 1989 valitu uus kõrgem riigivõimuorgan Rahvasaadikute Kongress esimesed mitmekandidaadilised valimised pärast 1917.a. · Kongress valis ÜN, mis omakorda I NSVL presidendi M. Gorbatsovi c) 1989 valiti kohalikud võimuorganid nõukogud, mis pidid parteikomiteede asemel otsustama kohalikke küsimusi d) 1990 seadustati mitmeparteisüsteem NLKP kaotas oma privileegid ja juhtrolli ühiskonnas 3. Perestroika välispoliitikas elluviijaks välisministriks saanud Eduard Shevardnadze (hilisem Gruusia president, kukutati 2004) a) Suhete parandamine lääneriikidega ja desarmeerimine: · 1986 tippkohtumine Reykjavikis Gorbatsov ja Reagan · 1987 kesk- ja lähimaa tuumarakettide likvideerimise leping
Kuna seniste reformidega polnud õnnestunud majanduslikust ummikust väljuda, otsustas Gorbatsov alustada ulatuslikumaid poliitilisi reforme, eesmärgiga nõrgendada uuendustele vastu töötavat parteiaparaati. 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX konverentsil surus Gorbatsov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise, mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse Rahvasaadikute Kongressi ning kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogude pädevusse. 1989. aasta märtsis toimunud Rahvasaadikute Kongressi valimised polnud siiski päris vabad: poliitilised erakonnad olid keelatud ning kolmandiku kongressi koosseisust määreas NLKP. Sellele vaatamata pääses kongressi liikmeks arvukalt opositsioonilise suuna poliitikuid ning Gorbatsovi üllatuseks selgus, et paljud rahvasaadikud ei taha sotsialismi mitte reformida, vaid lammutada. Samal ajal kasvas riigis segadus
20.sajandi ajaloosündmuste ümberhindamist. Kuna algatatud reformid oodatud tulemusi ei andnud, otsustas Gorbatsov alustada ulatuslikumaid poliitilisi reforme, eesmärgiga nõrgendada uuendustele vastu töötavat parteiaparaati. 1988 surus G läbi kava, mis nägi ette presidentaalse valimissüsteemi kehtestamise, mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse Rahvasaadikute kongressi ning kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogude kätte. Kõik need muudatused ei täitnud oma eesmärke ja 1989 aastal hakkas G oma reforme ise kartma ning asus tagurlasi toetama. USA survel tegi G järelandmisi inimõiguste küsimuses. Vabastati enamik poliitvange, ning lubati NSV Liidust väljaränne. Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine Poola. 1988-89 tabas Poolat ulatuslik streikide laine, mis halvas kogu majanduse. Streikide lõpetamiseks oli diktaator
I nimekirja kuulusid rahvakomissariaatide juhid (ministrid), rahvakomissariaatide tippametnikud, KK aparaadi töötajad (KK liikmed on pol eliit, kes valit parteikongressil, tema tegutsemiseks oli vaja ametnike armeed, kes tegeleksid eluvaldkondadega, aparaat koosnes kümnetest osakondadest). II nimekiri puudutas vähemtähtsaid töötajaid KK-s ja Rahvakomissariaadis, ka tehaste jne juhtkonda. III nimekiri puudutas kohalike parteide juhte, kubermangude, suuremate linnade, oblastite parteikomiteede juhte. Nomenklatuuri sattunud määrati partei kõrgeimate liikmete hulka, lisaks inimesed, kes kord juba määrati nomenklatuursesse ametisse, jäid kuni elu lõpuni nomenklatuuri alles. Kui toime ei tulnud, nimetati mõnele teisele nomenklatuursele ametikohale. Nomenklatuursete ametitega käisid kaasas ka maj heaoluhoovad, alates kõrgemast palgast, lisaks kupongid, mille alusel oli võimalik osta defitsiitseid kaupu, võimalus pretendeerida tavalisest suuremale ja paremale elupinnale
annaabi.ee 
