EESTI NSV VALITSEMINE Nõukogude võimustruktuur -nõukogude võimu taastamine algas Punaarmee sissetuniga 1944 -peale Punaarmeed tulid operatiivgrupid uue võimu esimesed taastajad -kõrgemad võimuorganid koondusid Võrru, Tallinn oli sakslaste käes, hiljem Tallinna -juhtiv koht EKP (allus Moskva korraldustele) / seadusandlik võim ENSV Ülemnõukogu / täidesaatev võim ENSV valitsus / linnades ja maakondades kohalikud parteikomiteed Kohalik võimueliit ja nomenklatuur -võimueliit - Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader: juunikommunistid / Eesti laskurkorpuse veteranid / Venemaa eestlased / muulased -kommunistid olid parteiametnikud (töötasid juhtivatel kohtadel partei- ja riigivõimuorganistes / ettevõtetes / kolhoosides / sovhoosides) -iseloomulik oli parteikaadrite pidev puhastamine 1940 haripunktis võitlus nn kodaniku natsionalismiga
Koolimajad Elamuehitus (Asuniku)Talud Kuhu lähevad riigiasutused? Maareform – sakslased jäävad ilma oma sissetulekuallikatest, varad antakse eestlastele, müüvad oma linnapaleed maha Eesti riigile Liivimaa rüütelkond u 160 pere Eestimaa rüütelkond u 130 peret Saaremaa rüütelkond u 25 pere Rüütelkonna hoone on administratiivhoone, kus kanti nn puhtatõulised aadlid matriklisse. Eesti riik saatis rüütelkonnad laiali. Nõukogude aeg Masselamuehitus Parteikomiteed Kinod – kino oli kontroliitud vs teater Kolhoosid ja sovhoosid, sundkollektiviseerimine. 60-80 ehitasid palju ja parimad arhitektuuritellijad Uus Eesti aeg Villa Kinnisvaraküla Autopoed Hüpermarket – käid ja ostad Tornbüroo Veekeskus – vabaaja kultuuri teke Kavandajad tsaariajal (probleemiks see, et eestis arhitekte ei õpeta) Baltisakslased(Paremad riiast) - Eestimaa, liivimaa(Riia – arhitektid tehnikumist) ja kuramaa kubermang Venelased Peterburist – Bubõr ja Vassiljev
Kuna tegemist oli töörahva parteiga, siis üritati partei liikmete hulgas säilitada teatavat sotsiaalset proportsiooni- kuipalju töölisi, kolhoosnikke ja muid. ENSV Ülemnõukogu ja selle Presiidium nimeliselt kõrgeima võimuorganiga mingit sisulist tähtsust ei oma(nb!Käbini pagendamine) ENSV Ministrite Nõukogu täidesaatev organ, ülesandeks majandus-ja ühiskonnaelu operatiivne juhtimine Kohalikus elus mängisid rolli maakondade ja suuremate linnade parteikomiteed ning Rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteed. Formaalsed valimised toimusid ENSV Ülemnõukogusse ning rajoonide, linnade, alevite ja külanõukogude Rahvasaadikute nõukogudesse, kusjuures ühes valimisringkonnas oli vaid üks kandidaat, kes esindas nn Kommunistide ja parteitute blokki. Aasta-aastalt ametlikud tulemused- valimas käis alati 99,99% valijatest ning neist hääletas poolt 99,99%. Võimude lahususe printsiip sisuliselt puudus. Täidesaatva aparaadi ja
ENSV sõjajärgsed aastad: poliitilised olud ja massireparatsioonid. 1944 inkorporeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu. Nõukogulik võimustruktuur. Eesti NSv kõrgemad võimuorganid koondusid esialgu Võrru. Juhtiv koht oli kommunitslikul parteil. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liimeskond kiiresti kasvama. Parteikaadrit iseloomustas madal haridustase. Linnades, valdades ja maakondades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed. 1941. aastast juhtis EKP-d Nikolai Karotamm. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946. aastani rahvakomissariaatidest ja teistest keskasutustest. ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli aastatel 1940- 1951 Arnold Veimer. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast Johannes Vares- Barbarus. Tema järlane Eduard Päll. Territoorium ja haldusjaotus.
aasta suvel. Eestisse tulid Nõukogude tagalas moodustatud operatiivgrupid, kes hakkasid võimu taastama. Koondusid esilagu Võrru, 1944 sügisel Tallinna (sakslased). Võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus: juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kes allus Moskvale, vormiliselt oli kõrgeimaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Linnades, maakondades ja valdades teostasid poliitikat kohalikud parteikomiteed. Kohalik võimueliit ja nomenklatuur Eesti NSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader koosnes peamiselt juunikommunistidest, Eesti laskurkorpuse veteranidest, Venemaa eestlastest ja muulastest. Moskva toetas eelkõige enda saadetud kaadrit ja kohalikus võimuvõitluses jäi kohalik kaader alla ja pidi 1950. aastate alguses loovutama oma positsioonid. Enamik tolleaegseid kommuniste olid parteiametnikud. Alguses, 1950.
kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, õigemini parteibürokraatial. Liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud juhtnööridest ja korraldustest. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitis Eesti NSV valitsusjuhil (Rahvakomssaride Nõukogu, 1946. aastast Ministrite Nõukogu esimees), kelleks oli 1944- 1951 Arnold Veimer. Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium - ei omanud reaalset võimu
Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP, aastani 1952 EK(b)P) liikmeskonna moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm, kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel. 1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud. 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks,
moodustasid sõja lõpul suures osas eri tasandite parteifunktsionäärid ning riigi- ja kohalike võimuorganite ametnikud. Sõjajärgsetel aastatel hakkas partei liikmeskond 4 kiiresti kasvama. 1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide võrk. EK(b)P-d juhtis sisuliselt 1941. a. alates Nikolai Karotamm, kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alles 1944. a. sügisel. 1901. a. Pärnus sündinud Karotamm oli 1925. a. lahkunud Hollandisse ja seal kommunistlikkus parteisse astunud. 1926. aastal sõitis ta Leningradi kongressile ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. a. juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe
1951. a. oli juba 18500 liiget. Parteiliigetel oli madal haridustase. EK(b)Pd juhtis põhimõtteliselt 1941. aastast Nikolai Karotamm, aga ametlikult alles 1944. aasta sügisest. *1925 astus Karotamm Hollandis kommunistlikku parteisse, 1926 läks NSVL ja jäi sinna elama. 1940 juunis suunati ta Eestisse ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks ning septembris sai temast EK(b)P Keskkomitee teine sekretär. *Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika toetajateks kohalikud parteikomiteed ja tihenev parteiorganisatsioonide võrk. *ENSV valitsus koosnes 1946. aastani rahvakomissariaatidest, siis ministeeriumidest ja teistest keskasutustest. *ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli 1940-1951 ,,juunikommunist" Arnold Veimer. *Natuke aega püsis eestis oma sõjavägi Eesti Laskurkorpus. *Liiduvabariigi kõrgeim seadusandlik võimuorgan oli ENSV Ülemnõukogu oma Presiidiumiga, mis ei omanud reaalset võimu. Uus ülemnõukogu koosseis valiti 1947 veebruaris. ENSV
Eestis toimuv otsustati edaspidi Moskvas. Eesti NSV Eesti NSV võimustruktuur oli samasugune kui NSV Liidus, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil, kuigi vormiliselt oli kõrgemaks seadusandlikuks organiks ENSV Ülemnõukogu ja täidesaatvaks organiks ENSV valitsus. Liiduvabariigi kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud korraldustest. Linnades, maakondades ja valdades teostasid kommunistliku partei poliitikat kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteialgorganisatsioonide võrk. · Eestimaa kommunistlik partei (EKP) Partei juhiks oli esimene sekretär, kelle eestvedamisel käis iga nädal koos EKP keskkomitee büroo, kus arutati liiduvabariigi haldamisega seotud küsimusi. Keskkomitee büroo oligi tegelik võimukese liiduvabariigis, seal arutati läbi ja otsustati suur osa kohalikke küsimusi. Partei juhid: 1944-1950 Nikolai Karotamm
(Lauk 2007). Perestroika ja glasnosti aeg 1980. aastate keskel oli paljudele nagu paisu tagant pääsemine. Tsensuurivalitsus hakkas ohtu tajuma juba 1986 kõik partei, nõukogude- ja komsomoliorganite ametialased dokumendid kästi järsku akti alusel hävitada. 1987 vabastati lasteajakirjandus eeltsensuurist. Seejärel said väljaanded ennistada oma nimesid (Sakala 1988, seejärel Viru Sõna, Läänlane, Saarte Hääl, Pärnu Postimees) kusjuures algatajaiks olid kohalikud rajooni parteikomiteed, mitte EKP. Teisitiütlevat perioodikat hakkas ilmuma infolehtede nime all, sest infolehed olid eeltsensuurist vabastatud lootuses, et need jagavad kitsast erialast infot. See kasvas ideoloogiasekretäridel üle pea! 1989. a keskpaigaks oli luba antud 285 infolehe väljaandmiseks! Eeltsensuurist vabastamist hakkasid toimetused ise nõudma. Järeltsensuur läks EKP KK ideoloogiasekretäri kätte. Tsensoreid hakati koondama. Tsensuuriamet pakkus
juunil käskkirja, mis kohustas liiduvabariikide julgeolekuorganeid 24 tunni jooksul organiseerima 100-200 mehelised hävituspataljonid. Ülesanne: Metsavendade ja teiste rahvavaenlaste vastu võitlemine, mis on vaadeldud kui sõjakuritegu. Nad piinasid ja tapsid vangilangenud metsavendi, võtsid pantvangi metsavendade perekonnaliikmeid, tapsid metsavendade abistamises kahtlustavaid tsiviilelanikke, põletasid talusid, röövisid. Mõne kuuga kaotas elu 2000 inimest. Eestis: Kohalikud parteikomiteed ja nõukogude asutused hakkasid juba sõja esimestel päevadel looma relvastatud kaitsesalku ja hävituspataljone. Eestis moodustati 18 territoriaalset hävituspataljoni. Pakutav liikmete arv on 3 000-10 000. Rekvisitsioonid: Algasid transpordivahendite sundvõtmisest Punaarmee tarbeks. Rekvireeriti sõjaväele sobilikud hobused, autobussid, veo- ja sõiduautod, jalg- ja mootorrattad. Talurahvalt sunniviisiliselt võeti ära toiduaineid.
kuni tippu, NLKP KK ja Presiidium pidi vähemalt veerandi võrra uuenema 5 a jooksul. Uuenemine polnud enamikule parteiaparaadist vastuvõetav. On ka üks põhjuseid, miks H üsna kergelt maha võeti. Parteiaparaadi uuendamine oli selgelt väga tervemõistuslik idee, ellurakendamine NL tingimustes polnud võimalik. 1962 tuli tal mõte jagada parteiorganite juhtimine kaheks- eraldi parteiorganisatsioonid on tööstuses ja eraldi põllumajanduses. Tähendas, et igas liiduvabariigis loodi kaks parteikomiteed- tööstuse ja põllumajanduse komiteed. Täpselt polegi aru saadud, miks ta sellisele mõttele tuli. Kui võtta kasvõi rajooni tasand, on selge, et pole võimalik üheselt vahet teha tööstuse ja põllumajanduse juhtimisel- toob igapäevaelus kaasa mõttetut dubleerimist, möödarääkimisi, sekeldusi jne, bürokraatia kasvu jne. Mingil moel see plaan tööle ei rakendunud. Kasu asemel sai endale palju vaenlasi juurde
4,2 milj tonni vilja. Riiklik plaan täideti ja ületati kuhjaga. Asi sellega ei piirdunud. Samal ajal kui viljavarumissalgad käisid ringi, tugevdati kampaaniat sundimaks talurahvast ühinema kollektiivmajanditesse. Neid oli propageeritud sõja ajal, nüüd hakati taas riikliku sunnimehhanismiga sundima ühinema. Viljavarumiskampaania käigus ei rünnatud mitte vaid talurahvast, vaid ka vastavate piirkondade juhtivtegelasi- kohalikud nõukogud, parteikomiteed, julgeolekustruktuurid, kohtuasutused, mille juhid võeti maha, halvemal juhul tagandati kogu parteikomitee jne, asendati täiesti uute tegelastega. Oli selge, et karistati teraviljaplaanide mitte täitmise eest- uued võimumehed üritasid teha kõik, et neid ei tabaks sama saatus. Tänu sellisele juhtide välja vahetamisele muutusid 1928 algul rakendatud erakorralised meetmed tavapärasteks. Püsis nii sund ühineda kollektiivmajanditesse kui ka oht, et vajadusel riik
annaabi.ee 
