50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-11-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Sw0rdmast3r
Õppematerjali autor
" ütles ta ehmunult. "Aga mida siis?" küsisin nördinult. "Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!" ütles Stiiv-Maikel. Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat. "Tere! Kas keegi kodus ka on?" küsis Helen. "Jah, on küll!" ütlesin närviliselt. "Lapsed peavad mängust välja jääma!" sosistasin Stiiv-Maikelile. "Kuidas teil koolis läks?" küsis Stiiv-Maikel. "Hästi!" hüüdsid nad kui ühest suust. "Mul oli täna superhea päev!" kriiskas Helen õhinal. "Oota, las ma räägin enne!" ütles Stiiven, kui Helen tahtis hakata rääkima. "Ei mina," "Mina", "mina", "mina" karjusid Helen ja Stiiven läbisegi. "Aitab!" käratasin neile vihaselt. "Palun rääkige ükshaaval! Kui Helen on 15 ja Stiiven 14, siis las Stiiven alustab!" ütlesin rangelt. "Hea küll!" ütles Stiiven võidukalt ja hakkas rääkima. Täna tuli meie kooli uus tüdruk ja ta on nii kena ja tal on nii ilusad silmad ka
hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
» «Jah on.» Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Tambet uuesti: «Kas lossihärra lapsed on ka lahked?» «On küll. Kuid ei ole ikka nii, kui meie oleme.» Kui nad kõdu ligidale jõudsid, küsis Jaanus: «Kas lubad mind kõrviga mõnikord ka üksinda välja?» «Kuhu sa siis temaga tahad minna?» «Metsa -- muidu sõitma.» «Vahel lossi kah?» «Eks vahel sinna kah.» «Noh, eks ma siis luba.» 25 IV Tambet lubas ja Jaanus sõitis sagedasti, viimaks peaaegu iga päev lossi lõbutsema ja õppima. Laste vahel kasvas suur sõprus -- nooruse sõprus, mis kõige kauemini kestab, aga kord rikutud, harva jälle paraneb. Ja rikkumine on kerge. Jaanus oli viieteistkümne-aastaseks saanud. Ühel suvepäeval istus ta oma täku selga -- ta oli endise kõrvi asemele viieteistkümnendaks sünnipäevaks kena halli täku kingitüseks,saanud -- ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist ratsalist vastu junkur Oodo ja preili Emiilia
sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. · Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see pikardlaste ega burgundlaste kallaletung * ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja -tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega
ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.» Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas: «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene inimene igal pool näha,» arvas Andres. Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus. II Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda. Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna üleaedseid vaatama. Et aga saunarahvas kinnitas, Tagapere Pearu olevat
Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti -- see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid