Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Päev kiviajas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sarved, odad, tükk, hommikul, horisondil, onnist, jahile, minekuks, vöö, andsin, saime, tükki, pihta, piinad, külla, kalale, parajad, hakkasime, peredele, lõkke, metsast, hakkasin, kasutasin, lastud, kuuseoksteSõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline.
Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis vibutada; ja nii edasi ja nii edasi, tund tunni järel. Ja kui saabus pärastlõuna, ujus Tom, hommikune vaene vilets poiss, sõna tõsises mõttes külluses. Tal oli peale eelmainitud esemete kaksteist marmorkuuli, üks parmupilli poolik, tükike sinist pudeliklaasi, mille läbi võis vaadata, lõngapool, võti, mis ühtki lukku ei ava- 20 nud, tükk kriiti, klaasist karavinikork, üks tinasõdur, paar konnapoega, kuus paukkompvekki, ühe silmaga kassipoeg, vasest ukselink, koera kaelarihm -- ainult ilma koerata, noapea, neli apelsinikoore tükki ja lagunenud aknaraam. Ta oli veetnud aega väga lõbusasti ja jõude suures seltskonnas ja plank oli kolmekordselt värvitud! Kui värv poleks otsa lõppenud, siis oleks ta kõik poisid linnakeses pankrotti viinud. Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine
» «Teisel korrusel, minu naise toas, kus ta haavu seotakse.» «Kas ta kompsud ja kott on tema juures? Kas ta on oma vammuse seljast võtnud?» «Seda küll, aga kõik on veel all köögis. Aga kui see hull noormees on teil jalus ...» «Kindlasti. Ta põhjustab teie võõrastemajas niisugust pahandust, et peletab kõik korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!» «Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?» «Te teadsite seda juba enne, sest ma andsin käsu saduldada mu hobune. Kas mu käsku pole veel täidetud?» «On küll. Nagu Teie Ekstsellents võib näha, on hobune suure värava all täiesti sõiduvalmis.» «Tubli, tehke siis, mis ma ütlesin.» «Tohoo!» lausus peremees endamisi. «Kas ta pelgab seda poisikest?» Tundmatu käskiv pilk katkestas peremehe mõtted. Ta kummardas alandlikult ja läks välja. «See veidrik ei tohi näha mileedit,» jätkas tundmatu. «Ta peab iga hetk siia jõudma; ta ongi juba hiljaks jäänud
Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!» Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud. «Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes. «Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ara tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini ratsa sõitma. Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!» «Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,» seletas Emmi, kes ka oli kohale jõudnud. «Mis seal kahelda?» naeris Oodo. «Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja kohtumõistjaks.» «Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!» mõnitas Jaanus. «Teised ei mõista kohut ega midagi
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand, kes lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.» «Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille. Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult -- see tõestab vana tõde, mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama panna on kinnitada, et etendus kohe algab. Kuid skolaar Joannes ei maganud. «Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus
Ikka küsida, ikka küsida. Küsida võib ikka. Siin on rubla hõbedat, rohkem ärge makske. Ütelge, härra Maurus ei käskinud rohkem maksa. Sellestki on liiga, muist tooge tagasi. Tingige! Inemine peab ikka tingima; mis inemine see on, kes ei tingi. Teie olete suurem ja targem, teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa," pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. ,,Kui puudu peaks tulema, siis on veel see paberirubla, mis ma teile ülal andsin. Nüüd minge! Ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad." Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste parved. Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer
annaabi.ee 
