Paekivi (0)

Paekivi on meie maa tähtsaim kiviliik. Ta moodustab siin paksude kihtidena aluspinna. paemurdudes on paekivi kihiline ehitus selgesti näha, samuti on huvitav meie põhjarannikul paekihte vaadelda. Paekivi pole nii kõva kui kvarts , teda saab noaga purustada. ta ei lahustu vees, kuid lahustub äädikas, mille mõjul temas süsihappegaas eraldub. Paekivi on mitut liiki, neist on tähtsamad harilik paas ( lubjakivi ), kriit ja marmor .
     Harilik paas koosneb väikestest tihedalt kokkuliitunud terakestest. Ta on suuremalt jaolt halli värvi, kuid leidub ka kollakaid ja valgeid paekive. Paekivis võib juba palja silmaga karbikodasid kivististe näol tähele panna: need on endiste mereloomade jäänused, mis ühes muude ainetega merepõhja on langenud. Nii on neis paikades, kus praegu paas päevavalgele ilmub, maakera teatud ajaloojärgul olnud meri.
    Meie maal on paas tähtis ehitusmaterjalina. Niisama tähtis on paas ehk lubjakivi sideainena ehituste juures: temast valmistatakse müürilupja ja krohvi. Selleks otstarbeks põletatakse lubjakivi isesugustes ahjudes. Kõrges kuumuses eraldub paekivist süsihappegaas, järele jääb põletatud ehk kustutamata lubi. Kui kustutamata lubja peale vett valada, siis neelab ta vett ja läheb nii soojaks , et üks osa veest auruks muutub; seejuures laguneb kivi valgeks puruks, mida kustutatud lubjaks nimetatakse. Kui kustutatud lubjale vette lisada, muutub ta valgeks, piimjaks vedelikuks, nn. lubjapiimaks. Seismisel settivad lubjaosakesed põhja ja sette peale jääb puhas lubjavesi.
     Ehituste juures segatakse põletatud lupja veega. Lubjapiimaga lubjatakse seinu. Müürilubja ja krohvi valmistamiseks segatakse kustutatud lupja vee ja liivaga , nii, et tekib veniv taigen . Seda pannakse ehituskivide vahele sideaineks. Osa õhus olevast süsihappegaasist ühineb kustutamata lubjaga , nii moodustub uuesti kindel lubjakivi. See ühinemine toimub väga aeglaselt, seepärast ongi vanad müürid kindlamad kui uued. Veealuste ehituste jaoks tarvitatakse savi ja lubja segu, mida kutsutakse tsemendiks.
Paasi on kasutatud iidsetest aegadest saadik kalmete, hoonete ja kindlustuste rajamisel ning paest on ka suurem osa riigi tähtsamatest arhitektuurimälestistest, sealhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna vanalinn
Paas on hõlpsasti töödeldav ning aegade jooksul on sellest valmistatud kauneid skulptuure. Viimasel ajal leiab paas edukalt kasutamist hoonete sise- ja välisviimistluses ning isegi ehete valmistamisel.
Alates 4. maist 1992 on paas Eesti rahvuskivi .