BT I Sissejuhatus Maailmas süvenevad globaalprobleemid . Need ei mõjuta enam üksikuid inimgruppe ja ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad nad oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine. Osoonikiht on kaitseekraan, mis neelab suure osa elusloodusele ohtlikust ultravioletkiirgusest. Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta
OSOONIKIHI HÕRENEMINE Osoon (O3) ehk trihapnik on iseloomuliku terava lõhnaga sinakas, suhteliselt ebapüsiv gaas. Osoon on väga tugevalt oksüdeeriv ja kiirestilagunev aine . Osoonikiht ehk osonosfäär ümbritseb Maad 10-50 km kõrgusel. Osonosfäär tekkis 300-500 milj. aastat tagasi hapniku tootvate bakterite, fotosünteesi, päikese (ultraviolett) ja kosmilise (lühilainelise) kiirguse toimel. Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni.Suurim osoonisisaldus on 20-26 km kõrgusel. Osoonikihi tähtsus seisneb selles, et ta neelab Päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja infrapunast kiirgus, olles seega kasvuhoonegaas.
Eesti Maaülikool Põllumajandus ja keskkonnakaitse instituut Referaat Eesti osa osoonikihi hõrenemises, probleemid ja tagajärjed Tartu 2008 Sisukord: 1.Osoon ja osoonikiht.....................................................................................................3 2.Osoonikihi hõrenemise põhjustajad ja tagajärjed........................................................3 3.Osoonikihi hõrenemine maailmas...............................................................................4 4.Osoonikihi hõrenemine Eestis.....................................................................................5 5.Osoonikihi ja seda kahjustavate ühendite seire Eestis
mõjutavate tegurite kohta.1 Osoonikihi talvine hõrenemine Antarktika kohal, mida nimetatakse osooniauguks, leiab aset alates 1970ndate lõpust. Teadlased märkasid stratosfääri osooni hulga olulist vähenemist Antarktika kohal 1980ndate aastate alguses. 2 Kõige suuremad osooniaugud esinevad Antarktikas, kus tuuled tekitavad õhukeeriseid ning aitavad osoonikihti lagundavatel ainetel atmosfääris püsida. Külmutusseadmetest ja lahustitest pärinevad kloori, fluori ja broomi sisaldavad süsivesinikud lõhuvad atmosfääri ülakihtidesse jõudes kolmest hapniku aatomist koosnevaid osoonimolekule. Lõunapoolkeral ongi osooni hulga vähenemise mõju kõige tuntavam ning seal elavad inimesed saavad kõige rohkem nahka ja silmi ohustavat UV-kiirgust.3 1 http://staff.ttu.ee/~eessaar/osoon/osoon_sisu.html 2 http://www.klab.ee/o3/osoonikiht/auk/ 3 http://www.novaator.ee/ET/kliima/kas_maa_osoonikiht_taastub/ Osoon Osoon on hapniku allotroopne vorm trihapnik
OSOONIKIHI HÕRENEMINE Aastaga vähenes osooniauk 30% http://www.epl.ee/uudised/402646 Osoonikiht Osoonist moodustuv kiht, kaitseb Maad Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolett- kiirguse eest. Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile. O-O2-O3 Osoonikiht Osoon ja osoonikiht.. Osoon (kreeka keeles ozün - lõhnav ehk trihapnik ) on hapniku allotroopne modifikatsioon O3 Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni Suurim osooni kontsentratsioon on 20-26 km kõrgusel, kõrgemal kui 60 km leidub teda väga vähe kogu atmosfääris olev osoon moodustaks normaaltingimustel maapinnale kokku kogutuna 3-5 mm paksuse kihi. Üldist osoonikihi kohta Osoon on hapniku allotroofne modifikatsioon. Ta tekib siis, kui hapnikust juhtida läbi
OSOONIKIHI HÕRENEMINE LIINA VIROLAINEN KEILA KOOL 3.11.2014 Osoon (O3) on mürgine, ebameeldiva lõhnaga, atmosfääris harvaesinev gaas. Osooni leidub nii Maa ülemises atmosfääris (stratosfääris) kui ka alumises kihis. Osoon tekib stratosfääris loomulikul teel ning takistab kahjuliku UV-kiirguse jõudmist Maa pinnale, kus see võib kahjustada inimesi ja ökosüsteeme. Õhu koostises oleva hapniku (O2) molekul koosneb vaid kahest hapnikuaatomist, kuid osoonimolekulis on neid kolm (trihapnik). Osoonimolekulid tekivad fotokeemilise reaktsiooni tulemusena. Kuigi osoon paikneb väikestes kogustes terves atmosfääris alates maapinnast kuni umbes 95 kilomeetrini, paikneb enamik osooni (ca 90%) stratosfääris, mis asub 10–50 km kõrgusel maapinnast. Meie laiuskraadil on osooni kõige rohkem 20–22 km kõrgusel. Maapinnalähedase kihi (troposfääri) piiridesse mahub umbes
SISSEJUHATUS Osoon on kaitsekiht mis kaitseb elusloodust ohtliku ultravioletkiirguste eest. Osoon koosneb hapnikust (O3) ja asub stratosfääris. 1970-80ndatel täheldati osooni vähenemist atmosfääris, eriti polaaraladel nn. osooniaugud seda põhjustas stratosfääri saastumine osooni lagundavate freoonide ja lämmastikoksiididega. Osooniaugud ohustavad nii keskkonda kui ka inimeste tervist, sest seetõttu jõuab Maale suuremal hulgal ultraviolettkiirgust. Osoonikihi säilimiseks on oluliselt piiratud aerosoolide kasutust ja külmikutes kasutatakse osooni mittelõhkuvaid ühendeid.
Gümnaasium Freoonide osalus osoonikihi lagunemisel Referaat Juhendaja 2015 SISUKORD 1Freoonid ja osoonikiht.....................................................................................................3 1.1Freoonid....................................................................................................................3 1.2Osoon........................................................................................................................3 1.3Osoonikiht................................................................................................................3
........................................................................... 8 2 Sissejuhatus Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon.Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli.Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänudki ookeanide sügavamatesse kihtidesse.Osoonikiht ei koosne peamiselt osoonist. Osooni kontsentratsioon on seal lihtsalt kõrgem kui mujal: umbes üks sajast tuhandest osoonikihi molekulist on osooni molekul.
OSOONIAUGUD Referaat SISUKORD SISSEJUHATUS Osoon on kolmest hapniku aatomist koosnev molekul. Atmosfääri alumistes kihtides on osoon ohtlik saastaja, olles sudu ja happevihmade üks koostisosa. Keskmiselt 30 km kõrgusel maapinnast stratosfääris moodustuvad osoonimolekulid ultraviolettkiirguse (UV) toimel, tekkinud osoonikiht kaitseb atmosfääri alumisi kihte UV-kiirguse eest. Kaitsev toime seisneb tema võimes neelata UV- kiirgust. Möödunud sajandi jooksul on kerkinud esile globaalse olulisusega probleem osoonikihi hõrenemine inimtegevuse tõttu paisatud keemiliste elementide tulemusel. Osoonikihi hõrenemine võib endaga kaasa tuua osooniaukude kujunemise, kus keemilised elemendid lagundavad osooni molekuli hapniku molekuliks ja üksikuks vabaks radikaaliks.
.....................3 Üldiseloomustus......................................................................3 Avastamine..............................................................................3 Saamine...................................................................................3 Omadused................................................................................3 Kasutamine..........................................................................3-4 Osoon ja Osoonikiht................................................................4 Kokkuvõte...............................................................................4 Allikad.............................................................................................5 Hapnik Hapnik on üks levinumaid elemente maal. Atmosfääris on hapnikku umbes 21% ja seda
ruumala (V), ainehulk(n). · Olekufunktsioon- funktsioon, mis sõltub ainult süsteemi olekust, olekuparameetritest, mitte aga selle oleku saavutamise teedest. U = Uprod Ureag U - siseenergia, isokooriline reaktsiooni soojusefekt (V=const) H entalpia, isobaariline soojusefekt (P=const) S entroopia G - Gibbsi energia G = H TS · Redoksreaktsioon keemiline reaktsioon, mille juures elektronid lähevad üle redutseerijalt oksüdeerijale ning esimese oksüdatsiooniaste suureneb, teise oma samal ajal väheneb. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone nim. redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub. (oksüdatsiooniaste kasvab). Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija ( Nt. Vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaationi suhtes redutseerija).
Kooli nimi Osooniaugud Klass Nimi Õpetaja: Nimi Koht Osoonikiht Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli. Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänudki ookeanide sügavamatesse kihtidesse. Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Osoonikiht ei koosne peamiselt osoonist
Osoon ja osooniaugud Katrin Olhovikov Mis on osoon? Normaaltingimustes on osoon sinakas gaas, mis neelab punast valgust ja ultraviolettkiirgust. Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääris keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Tõsiseks ohuks osoonikihile on keemilised ühendid, mille koondnimeks on freoonid. Freoonide toimel võib moodustuda niinimetatud osooniauk. Mis on osooniauk?
Globaalsed kliimamuutused Kasvuhooneefekt Osoon Aune Altmets, MSc Euroakadeemia Keskkonnakaitse teaduskond Olulisemad teemad: Kliimamuutuste olemus ja põhjused. Kliimamuutused geoloogilises ajaloos. Kliimamuutuste mõju erinevatel laiuskraadidel. Kasvuhooneefekti olemus ja peamised kasvuhoonegaasid. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja Kyoto lepe. Osoon ja osooniekraan. Osooniauk Antarktika kohal ja selle tekkemehhanism. Kliima on ikka ja alati muutunud. Seda põhjustavad erinevad globaalsed protsessid. Kliimasüsteem nagu teised suured looduslikud süsteemid on isereguleeruv ja rakendab oma stabiilsuse säilitamiseks mitmesuguseid tagasisidesid ja kompenseerivaid mehhanisme. Infot kliima kohta Maa geoloogilises ajaloos on võimalik saada: 1) jää puursüdamikest hapniku ja vesiniku isotoopkoostis
näisid ohutud, nende valmistamine soodne ja kasutamine mugav. Kuid pärast pikaaegset kasutusolekut on teadlased jõudnud järeldusele, et kemikaalid kahjustavad looduslikke protsesse ning tekitavad inimorganismile kahju. Osoon Osoon koosneb kolmest hapniku aatomist. Päikese ultraviolettkiirgus lagundab osoonimolekulid aatomiteks, mis seejärel ühinevad teiste hapnikumolekulidega jälle osooniks. Atmosfääris toimuvate protsesside käigus laguneb ja tekib osoon kergesti. Osoon on ebastabiilne gaas ja teda kahjustavad ja lagundavad eelkõige lämmastikku, vesinikku ja kloori sisaldavad keemilised ühendid. Osoonikiht Osoon moodustab Maa ümber efektiivse kaitsekilbi, mis on õrn ja kergesti purustatav. See paikneb 20 kuni 50 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hõreda kihina. Osoonikiht absorbeerib suurema osa kosmosest tulevast ultraviolettkiirgusest ega lase sellel jõuda maapinnale, kus see võiks kahjustada kõiki eluvorme
Õhku paisatuna tõusevad nad tasapisi atmosfääri kõrgematesse kihtidesse. Osoonirikas atmosfäärikiht kaitseb loodust kalkide UV kiirte eest. See sama UV-kiirgus lõhub freooni molekuli radikaalideks. Moodustunud radikaalid osutuvad osooni lagunemise katalüsaatoriks. Freoonide tootmine algas 1931. aastal ja kasvas pidevalt, kuni hakati täheldama osoonikihi hõrenemist ning polaaralade kohal levivate looduslike osooniaukude laienemist. Uurimised näitavad, et kui osoonikiht 1% jagu nõrgeneb, tingib see ultraviolettkiirguse intensivistumise maapinnal 2% võrra, see omakorda tõstab nahavähki haigestumise tõenäousust 4%. Hõrenemist põhjustavad veel ka kloor ja broomi sisaldavad süsivesikud. Neid ühendeid kasutatakse palju: konditsioneerides, vahutekitajatena, polüuretaani tootmisel, lahustitena, värvide ja lakkide valmistamisel, puhastuslahustina, tulekustutites ja veel paljuski muus. Kord
Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. "Tegu on õrna ja kergesti purustatava kihiga, mille täielikul kadumisel steriliseerib päikesekiirgus maapinna, hävitades sellelt kõik elava, sest just see kõige peenem atmosfääris asuvatest filtritest peegeldab tagasi kuni 99% Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse," märkis Laius. Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suurem on kahju, mida ta võib põhjustada kõigele elavale, ning seda paremini neelab teda osoonikiht. Suhteliselt lühikese lainepikkusega ultraviolettkiirgus, mida tuntakse UV-C nime all, on surmavalt kahjulik kõigele elavale, kuid õnneks praktiliselt täies ulatuses neelatud ja tagasipeegeldatud osoonikihis. Pikema lainepikkusega ultraviolettkiirgus, UV-A on suhteliselt kahjutu ning peaaegu täielikult osoonikihi poolt läbi lastav
Kauemaaegsel puhta hapniku sissehingamisel tekivad bronhiit ja nägemishäired. Õhust kõrgema hapnikusisaldusega hingamissegusid kasutatakse aga kopsu- või südamepuudulikkust põhjustavate haiguse korral, samuti vingumürgituse puhul, et parandada kudede hapnikuga varustatust. Kõik rakud saavad oma elutegevuseks vajaliku energia toitainete oksüdeerimisreaktsioonidest. Hapniku redutseerimine veeks on organismi energiaga varustav reaktsioon: O2 + 2H2 ® 2H2O Inimene kasutab suurel hulgal hapnikku oma majanduslikus tegevuses, eelkõige erinevate kütuste põletamiseks tööstuses ja transpordis. Hapnikku kasutatakse ka keevitamisel, gaasi-ja plasmalõikusel, kuumutamisel, jootmisel, õgvendamisel ja karastamisel. Samuti kasutatakse erinevate metallide valmistamisel, reovete bioloogilisel puhastusel, tselluloosi valgendamisel ja klaasitootmise uutes tehnoloogiates.
langeb kuni - 92°C ca 85 km kõrgusel. Maapinnast kuni 500 km kõrgusele ulatuvas termosfääris tõuseb temperatuur lühilainelise < 200 nm kiirguse mõjul, päikesekiirgust neelavate osakeste puudumise tõttu, kuni 1200oC-ni. 11. Nimetage põhilised radikaalid, mis osalevad keemilistes muundumistes troposfääris. Illustreerige valemitega. Tooge ühe reaktsiooni võrrand iga radikaali kohta. Vaba radikaal on paardumata elektronidega aatom ning molekul. Kõige tähtsam radikaal on hüdroksüülradikaal. See võib tekkida hüdroksüülradikaal võib suurematel kõrgustel tekkida vee fotolüüsi tagajärjel: Kõige sagedamini eemalduvad hüdroksüülradikaalid troposfäärist reageerides metaaniga või süsinikoksiidiga: Metüülradikaal reageerib hapnikuga suure reaktsioonivõimega metüülperoksüülradikaali moodustamisega: Vesinikaatom reageerib hapnikuga ning moodustub hüdroperoksüülradikaal:
...........................................................................3 2. Hapniku avastamine..............................................................................4 3. Hapniku üldiseloomustus......................................................................5 4. Hapniku omadused................................................................................6 5. Hapniku kasutamine.............................................................................7 6. Osoon ja osoonikiht...............................................................................8 7. Hapnik ja loodusrikkus vajab kaitset..................................................9 8. Millal ilmus maale hapnik...................................................................10 9. Kokkuvõte.............................................................................................11 Sissejuhatus
Hapnikku kasutavad hingamiseks kõik aeroobsed elusorganismid. Ta osaleb ka teistes looduslikes oksüdatsioonireaktsioonides: kõdunemis-, mädanemis- ja põlemisprotsessides, mille tulemusel eralduvad atmosfääri fotosünteesireaktsioonis kasutatav süsinikdioksiid ja veeaur. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapnik on värvitu, lõhnata, maitseta õhust raskem gaas.Hapniku tarvitatakse keemia-, metallurgia-, jm tööstusts, meditsiinis jm. Hapnikku leidub väga paljudes ühendites (näiteks oksiidid, happed, alused, soolad, aga ka paljud orgaanilised ühendid). Lihtainena esineb hapnik kahe allotroopse teisendina: dihapnik ja trihapnik ehk osoon. Hapniku üldiseloomustus Hapnik, O, Oxygenium- keemiliste elementide perioodilisusüsteemji 6 rühma element,
.................................................................lk. 7 Kasutatud kirjandus.....................................................lk. 8 2 Hapniku üldtutvustus Hapniku sümbol on O. Ladinakeelne nimetus oxygenium. Keemiliste elementide perioodilisussüsteemi VI rühma element, mittemetall. Järjekorranumber 8 ja aatommass 15,9994. Hapnikul on kaks allotroopset esinemisvormi dihapnik O2 ehk tavaline hapnik ja trihapnik O3 ehk osoon. Dihapnik on normaaltingimustel lõhnata ja värvita gaas, lahustub vähesel määral vees ja ühineb peaaegu kõikide elementidega moodustades oksiide. Hapniku oksüdatsiooniastmed ühendeis on -II ja -I. Looduses on hapnikku elementidest kõige rohkem. Teda tarvitatakse keemia- ja metallurgiatööstustes, meditsiinis, vedelat hapnikku lõhkeainete valmistamisel. (ENE 3) Hapniku avastamine Hapniku avastamist takistasid tema iseloomulikud omadused : värvuseta, lõhnata ja maitseta gaas.
Heli poolt tekitatavat rõhkude vahet nimetatakse helirõhuks ja heli poolt ajaühikus läbi laine levimise suunaga risti oleva pinnaühiku kantavatenergiat helienergia tiheduseks ehk (füüsikaliseks) helitugevuseks (helivaljus). Kuulmisaistingu tekitab õhus või vees leviva elastsuslaine poolt kuulmekilele avaldatav rõhk. Kuuldepiirkonda piirab madalate energiate poolt kõrva tundlikkus (kuuldelävi) ja kõrgete poolt valulävi, millest suurema rõhu toimel tekib valuaisting. 5. osoonikiht Osoonikiht (ka osoonikilp, osooniekraan) on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon. Osoon tekib atmosfääris ultraviolettkiirguse mõjul. Osooni molekuli tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli.
Päikese kiirgusspektri liigid: otsene- ja Max Planck 1900a. hüpotees et elektromagnetilised lained kiirguvad ja neelduvad lõpliku suurusega energiakoguste ehk Atmosfääri koostis- N2 78%, O2 20,95, Ar 0,93, H20 0,5-4. Gaasid ja lisandid. Osoonikiht on keskmiselt 1555 km kõrgusel asuv stratosfääri energiakvantide kaupa. w,T=w2/42c2*w/ew/kT-1 . Wieni nihkeseadus musta keha maksimaalse kiirguse lainepikkus on kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon.Osoonikiht kaitseb Maa organisme pöördvõrdeline selle temperatuuriga. Wieni nihkeseadus seob omavahel keha temperaturi ja kiirgusspektri maksimumile vastava ultraviolettkiirguse eest
28. Osoonikihi teke. Selle lagunemine antropogeensete mõjude toimel. hape on prootoni doonor; alus on prootoni aktseptor. Happe ja aluse dissotsiatsioonikonstandid Erinevate hapete sama kontsentratsiooniga lahused võivad olla erineva pH-ga. Sellest võib järeldada, et H3O+ -ioonide kontsentratsioon on erinev ja mõned happed (nõrgad happed) deprotoneeruvad osaliselt. Nõrga happe lahuses on konjugeeritud hape ja alus tasakaalus. Äädikhape vesilahuse tasakaalu reaktsioon (6) on: CH3COOH(aq) + H2O(aq) H3O+ (aq) + CH3COO- (aq) (6) ja tasakaalukonstant on: = 3 + 3 - 3 2 Kuna vaatleme lahjasid lahuseid ja vesi lahustina on peaaegu puhas, võime võtta tema aktiivsuseks ühe. Asendades lisaks lahuses olevate osakeste aktiivsused nende molaarsete kontsentratsioonide arvulise väärtustega, saame äädikhappe dissotsiatsioonikonstandi avaldise: = [3 +] [3 -] [3] Füüsikaline tasakaal (aururõhk, lenduvus) Aine aururõhk on tema auru rõhk
ATMOSFÄÄR 16. teab üldjoontes atmosfääri koostist ja kirjeldab joonise abil atmosfääri ehitust; Atmosfäär Maad ümbritsev õhukiht Troposfäär atmosfääri kõige alumine, 10-15 km paksune kiht, kus leiavad aset peamised ilmastikunähtused Atmosfääri koostises esineb mitmeid gaase, milliste molekulid neelavad infrapunast kiirgust. Tuntumad neist gaasidest on veeaur, süsinikdioksiid (süsihappegaas) CO2, metaan CH4, naerugaas N2O ja ka maalähedane osoon O3. Õhkkonna kihid Troposfäär See on 0 kuni 10-16 kilomeetri kõrgusel ning see on see, mida me hingame. Troposfäär on tihe ja niiskust tulvil atmosfäärikiht.. Kõige soojem on selles kihis maapinna ligidal, kõrguse kasvades temperatuur langeb kuni -70 kraadini. Stratosfäär See paikneb 10-16 kuni 50 kilomeetri kõrgusel. Seal paikneb suur osa osoonist. Osoonikiht neelab peaaegu kogu Päikese kahjuliku ultraviolettkiirguse. Seetõttu soojeneb seal õhk +4 kraadini. Mesosfäär
"Kasvuhoonegaaside" (lisaks CO2-le olulisematele veel näiteks metaan ja lämmastikoksiidid) kontsentratsiooni suurenemisel atmosfääris ei pääse Maalt tulev pikalaineline soojuskiirgus maailmaruumi ja jääb atmosfääri soojendama. Seda vaatamata sellele, et CO2 kontsentratsioon atmosfääris on vaid 0,03%. Peamiselt fossiilsete kütuste (nagu nafta ja süsi) suurenevast põletamisest tingituna on CO2 kontsentratsioon viimase 100 aasta jooksul kasvanud 17%. Nii stabiilse üksuse kohta nagu atmosfäär on see väga järsk muutus. Teaduslikult on tõestatud Maa keskmise õhutemperatuuri tõus 0,5° võrra viimase 100 aasta jooksul. Rohkem ja vähem pessimistlikumatele stsenaariumidele lisaks on ka teadlasi, kelle väiteil on õhutemperatuur Maa atmosfääris langemas ja on oodata hoopis globaalset kliima jahenemist, nn. väikest jääaega. CO2 praeguse kontsentratsiooni ennustatav kahekordistumine järgmise sajandi
"Kasvuhoonegaaside" (lisaks CO2-le olulisematele veel näiteks metaan ja lämmastikoksiidid) kontsentratsiooni suurenemisel atmosfääris ei pääse Maalt tulev pikalaineline soojuskiirgus maailmaruumi ja jääb atmosfääri soojendama. Seda vaatamata sellele, et CO2 kontsentratsioon atmosfääris on vaid 0,03%. Peamiselt fossiilsete kütuste (nagu nafta ja süsi) suurenevast põletamisest tingituna on CO2 kontsentratsioon viimase 100 aasta jooksul kasvanud 17%. Nii stabiilse üksuse kohta nagu atmosfäär on see väga järsk muutus. Teaduslikult on tõestatud Maa keskmise õhutemperatuuri tõus 0,5° võrra viimase 100 aasta jooksul. Rohkem ja vähem pessimistlikumatele stsenaariumidele lisaks on ka teadlasi, kelle väiteil on õhutemperatuur Maa atmosfääris langemas ja on oodata hoopis globaalset kliima jahenemist, nn. väikest jääaega. CO2 praeguse kontsentratsiooni ennustatav kahekordistumine järgmise sajandi keskpaigaks võib tõsta keskmist õhutemperatuuri Maal 1,5 kuni
Võrdelisusteguriks on Henry konstant, mis sõltub gaasi iseloomust ja temperatuurist, ei sõltu gaasi üldhulgast ega osarõhust. Gaaside lahustumine on eksotermiline protsess (soojus eraldub), seetõttu temperatuuri tõstmisel gaaside lahustuvus väheneb. Rõhu tõstmine suurendab gaaside lahustumist vees. Hapniku lahustumine vees, küllastuskontsentratsioonid. Hapnik lahustub vees. Küllastuskontsentratsiooniks nimetatakse tasakaalu atmosfääriõhu ja vee vahel. CO2 lahustumine vees ja reaktsioon veega. Õhu saastumisega seotud peamised probleemid. 1. Inimeste tervist ja ökosüsteeme kahjustavad saasteained PM, NO, SO4, PAH, raskmetallid. 2. Osoonikihti kahandavad ained klorofluorosüsinikud ehk freoonid, NOx. 3. Kliimamuutused kasvuhoonegaasid CO2, CH4, fluorosüsivesinikud, N2O jt. Happevihmad (happesademed), tekkepõhjused, peamised saasteained ja nende allikad Eestis, happevihmade mõju keskkonnas.
Samas soovib iga inimene juua puhast vett ja hingata puhast õhku, mis suurlinnades on muutunud juba peaaegu võimatuks. Üheks selliseks näiteks on Jaapanis nn. "hapnikupurgid" - et nautida ja hingata puhast õhku, tuleb selle eest ka maksta - varem oli see "luksus" tasuta kõigile kättesaadav. Globaalne soojenemine Kasvuhoonenähtus on looduses tavaline ilming kui seda poleks, oleks maakera keskmine õhutemperatuur mitte +15 °C vaid -18°C Nn. kasvuhooneefekt atmosfäär laseb läbi lühilainelist päikesekiirgust, kuid neelab planeedi pinnalt kiirgavat pikalainelist kiirgust (nn. kasvuhoonegaasid töötavad nagu kasvuhoone klaas lasevad läbi Päikeselt tuleva kiirguse, kuid takistavad soojuse tagasipeegeldumist). Tähtsamad kasvuhoonegaasid on: veeaur (H2O), süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), CFC-ühendid (freoon, broom, kloor) ja troposfääri osoon. Süsinikdioksiidi peamiseks allikaks (87%) on energiatööstus, mis kasutab
Atmosfäär 1. Atmosfääri tähtsus Õhku vajavad kõik elus organismid hingamiseks, taimed fotosünteesiks. Inimene suudab õhuta olla vaid minuteid. Atmosfäär reguleerib maakera soojus-ja niiskusreziimi. Kui õhku poleks, oleks ööpäevane temp kõikumine väga suur. Täna atmosfäärile(kasvuhooneefektile) on Maa keskmine temp 15 kraadi, ilma atmosfäärita oleks see -18 kraadi. Atmosfäär transpordib energiat ning ühtlustab temperatuuri Maal. Transpordib õhuniiskust ookeanide kohalt mandrite kohale, tekitades sademeid. Täna atmosfäärile ei jõua maale kogu päiksekiirgus, mis oleks elavatele organismidele kahjuli või isegi surmav. ( ultraviolettkiirgus ning gammakiirgus) Atmosfäär kaitseb Maad väiksemate meteoriitide eest, mis põlevad atmosfääris ära ja ei jõua maapinnale, kus tekitaksid suuri purustusi.
..27 Ekvatoriaalsed Kelvini ja Rossby lained......................................................................28 Happevihmad...................................................................................................................29 Kasvuhooneefekt.............................................................................................................31 Millised on kasvuhoonegaasid?...................................................................................32 Osoon ja osoonikiht.........................................................................................................34 Mis on osoon ?.............................................................................................................34 Mis on osoonikiht ?......................................................................................................34 Osoonikihi kahanemine...................................................................................................36 Osooniauk.......
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
