Keskkonnakeemia (0)

1. Happed ja alused ning nende dissotsiatsioonikonstandid.
2. Füüsikaline tasakaal (aururõhk, lenduvus ). Henry seadus.
3. Ainete lahustuvus ja n- oktanool /vesi jaotuskoefitsient.
4. Kirjeldage ja joonistage süsinikuringet.
5. Kirjeldage ja joonistage lämmastikuringet.
6. Kirjeldage ja joonistage fosforiringet.
7. Kirjeldage ja joonistage väävliringet.
8. Kirjeldage ja joonistage hapnikuringet.
9. Vee omadused, veering ja tähtsamad keemilised protsessid vesikeskkonnas .
10. Põhjavee teke ja keemiline koostis.
11. Millised on tähtsamad kvaliteedi näitajad?
12. Mis on eutrofikatsioon ja mis on selle põhjused?
13. Hapniku roll vesikeskkonnas.
14. Mis on püsivad orgaanilised ained (POP) ja nende põhilised keskkonnaomadused?
15. Radionukliidid ning nende roll keskkonna saastajatena.
16. Kust satuvad väliskeskkonda polüklooritud bifenüülid (PCB)? Mis on nende üldvalem ning olulised omadused keskkonna seisukohalt?
17. Nimetage atmosfääris olevaid “sfääre” ning tooge välja nende põhilised omadused.
18. Atmosfäärihapniku reaktsioonid. Illustreerige valemitega .
19. Atmosfäärilämmastiku reaktsioonid. Illustreerige valemitega.
20. Lämmastikoksiidid atmosfääris ning nende muundumised. Illustreerige valemitega.
21. Atmosfäärisüsihappegaas ja atmosfäärivesi.
22. Tahked osakesed (anorgaanilised, orgaanilised, radioaktiivsed) ning nende käitumine atmosfääris.
23. Kuidas satuvad atmosfääri vääveldioksiid ning väävelvesinik? Kuidas nad seal muunduvad?
24. Mis on fotokeemiline sudu ? Millised komponendid on vajalikud sudu tekkeks?
25. Illustreerige sudu tekke mehhanisme keemiliste võrranditega. Milles seisneb sudu kahjulik mõju?
26. Happevihmade teke ning mõju keskkonnale.
27. Kasvuhoonegaasid ning globaalne soojenemine.
28. Osoonikihi teke. Selle lagunemine antropogeensete mõjude toimel.
 hape on prootoni doonor ;  alus on prootoni aktseptor.
Happe ja aluse dissotsiatsioonikonstandid Erinevate hapete sama kontsentratsiooniga lahused võivad olla erineva pH-ga. Sellest võib järeldada, et H3O+ -ioonide kontsentratsioon on erinev ja mõned happed (nõrgad happed) deprotoneeruvad osaliselt. Nõrga happe lahuses on konjugeeritud hape ja alus tasakaalus. Äädikhape vesilahuse tasakaalu reaktsioon (6) on: CH3COOH (aq) + H2O(aq) ↔ H3O+ (aq) + CH3COO - (aq) (6) ja tasakaalukonstant on: 𝐾 = 𝑎𝐻3𝑂 + ∙ 𝑎𝐶𝐻3𝐶𝑂𝑂 − 𝑎𝐶𝐻3𝐶𝑂𝑂𝐻 ∙ 𝑎𝐻2𝑂 Kuna vaatleme lahjasid lahuseid ja vesi lahustina on peaaegu puhas, võime võtta tema aktiivsuseks ühe. Asendades lisaks lahuses olevate osakeste aktiivsused nende molaarsete kontsentratsioonide arvulise väärtustega, saame äädikhappe dissotsiatsioonikonstandi avaldise : 𝐾𝑎 = [𝐻3𝑂 +][𝐶𝐻3𝐶𝑂𝑂 −] [𝐶𝐻3𝐶𝑂𝑂𝐻]
Füüsikaline tasakaal (aururõhk, lenduvus) Aine aururõhk on tema auru rõhk tasakaaluolekus vedelfaasiga või tahke faasiga. Vedelikku, mille aururõhk on tavatemperaturil kõrge, nimetatakse lenduvaks. Lenduv orgaaniline ühend on EV Tööstusheite seaduse järgi orgaanilie ühend, mille aururõhk temperatuuril 293,15 K on vähemalt 0,01 KPa. Vedelike aururõhk oleneb sellest, kui vabalt saavad molekulid teiste molekulide toimeväljast lahkuda. Kõrgemal temperatuuril on molekulide energia suurem ning seega on ka tõenäosus molekulidevahelisi tõmbejõude ületada suurem. Järelikult võib eeldada, et vedeliku aururõhk kasvab koos temperatuuri tõusuga.
Henry seadus Enamik vees elavatest organismidest hingab vees lahutunud hapnikku. Kuna hapnik on mittepolaarne , siis lahustub ta vees väikeses koguses ning lahustuvus sõltub selle rõhust. On teada, et gaasi rõhk tekib tema molekulide põrgetest. Kui gaas jagab vedelikuga anumat, siis võivad gaasi molekulid sukelduda vedelikku, nagu meteoriidid langevad ookeani. Kuna põrgete arv rõhu tõusuga kasvab, siis sellest tulenevalt gaasi lahustuvus kasvab koos rõhu tõusuga. Kui gaas vedeliku kohal on tegelikult gaaside segu (näiteks õhk), siis sõltub iga komponendi lahustuvus tema osarõhust segus. Antud juhul gaaside segu teatud gaasi lahustuvus on võrdeline gaasi osarõhuga P. Seda seaduspärasust tunakse Henry seaduse nime all. Henry seadus kirjutatakse tavaliselt järgmisel kujul: s = kHP Konstant kH (Henry konstant) sõltub gaasist, lahustist ja temperatuurist. Kui vaadelda vedelik-gaas tasakaalu vedeliku poolest, siis kehtib nn Raoult ´i seadus, mis näitab, et lahusti aururõhk on võrdeline lahusti moolimurruga lahuses: P = xlahustiPpuhas kus P on lahusti aururõhk lahuse kohal, xlahusti on lahusti moolimurd ja Ppuhas on puhta lahusti aururõhk. Kui näiteks üheksa molekuli kümnest on lahusti molekulid, siis on lahuse aururõhk 9/10 puhta lahusti aururõhust.
Lahustuvus Lahustumise käigus tekkiva vastastikuse toime mõistmine aitab meil vastata mõnele praktilise küsimusele. Polaarne vedelik, näiteks vesi, sobib üldiselt ioonsete ja polaarsete ainete lahustamiseks ning mittepolaarsed vedelikud (näiteks heksaan , oktanool või tetraklooreteen, mida kasutatakse sageli keemilises puhastuses) on sageli paremad solvendid mittepolaarsete lahustamiseks. Kasulik on meeles pidada reeglit, et sarnane lahustub sarnases. 1900. a märkasid teadlased, et orgaaniliste ühendite akumuleerumise määr organismides on võrdeline nende lahustuvusega orgaanilistes solventides, kusjuures temperatuuri ja anorgaaniliste soolade lahustumise mõju aine jaotusele orgaaniline solvent -vesi süsteemis väheoluline. n-Oktanool/vesi jaotuskoefitsient KOW on enimkasutatav parameeter orgaaniliste ühendite jaotumise uurimisel. Tasakaalulekus on oktanool-vesi süstemis:  orgaanilises osas – 1 veemolekul iga 4 oktanooli molekuli kohta  veefaasis – 8 oktanooli molekuli 100000 vee molekuli kohta 𝐾𝑂𝑊 = 𝑃𝑂𝑊 = 𝐶𝑜𝑘𝑡𝑎𝑛𝑜𝑜𝑙𝑖𝑠 𝐶𝑣𝑒𝑒𝑠 Jaotuskoefitsiendi väärtus sõltub peamiselt aine lahustuvusest vees. Mida väisem lahustuvus, seda surem on KOW.
2.
3.
4. Kirjeldage ja joonistage süsinikuringet. Orgaaniline C on maapõues fossiilkütuste CxH2x ja kerogeenina. Anorgaaniline C - lubjakivi CaCO3; CaCO3*MgCO3 kujul. Vees lahustunud CO2 toimel muutub lubjakivi osalt lahustuvaks HCO3- iooniks , mis võib keemiliste reaktsioonide tulemusel tagastuda atmosfääri CO2-na või muunduda lahustumatuks anorgaaniliseks aineks. Naftakeemiatööstus toodab sünteetilisi C-ühendeid, ksenobioote, mis lagunevad biogeokeemilistes protsessides vaid osaliselt. Atmosfääri CO2 muundub fotosü-ks.
5. Kirjeldage ja joonistage lämmastikuringet. Lämmastik kulgeb keskkonna kõigis sfäärides. Molekulaarne N2 on stabiilne, selle lõhustamine ja sidumine anorgaanilisteks ühenditeks on energiamahukas . Looduses tekivad N-ühendid äikese mõjul ja biokeemiliselt mikroorganismide vahendusel. Atmosfäär on lämmastiku reservuaar, mis sisaldab 78% N2 ja N- oksiidide NOx jälgi. Biosfääris on lämmastik amino-vormis (NH2) proteiinidena. Hüdro- ja geosfääris on lahustunud lämmastik ioonsel kujul NO3- ja NH4+-na. Seotud orgaaniline lämmastik on surnud biomassis ja fossiilkütuste koostises. Antroposfäär toodab anorgaanilisi ja orgaanilisi N-ühendeid: NH3, HNO3 , NO, NO2, CO(NH2)2 ( karbamiid ) jt. N2 tagastub atmosfääri mikrobiaalse denitrifikatsiooni käigus.
6. Kirjeldage ja joonistage fosforiringet. Fosfor on tähtis endogeense ringega toitaine ökosüsteemis. Geosfääris on P vähelahustuvates apatiitides ja fosforiitides, biosfääris - geneetilise materjalina nukleiinhapetes. Taimedele on omastatavad vees lahustuvad P-ühendid (väetised). Biomassi mineralisatsioon toimub mikrobiaalselt. Antroposfääris töödeldakse geosfäärist ammutatud mineraalid vees lahustuvateks fosforväetisteks, organofosfaatideks jt ühenditeks. Fosforgaasid on keskkonnas ebapüsivad. Analoogselt väävliühenditega on fosforühendid - insektitsiidid, sõjagaasid jt eriti toksilised. Erinevalt teistest eelpool käsitletud ainetest puudub fosforil gaasiline faas. Seetõttu ei saa pinnavee äravooluga merre kandunud fosfor kuigi lihtsalt maismaale tagasi. mõningal määral saab seda tagasi näiteks kalatoiduliste loomade väljaheidetega (linnud näiteks), randa uhutud vetikatega. Õnneks sisaldavad paljud kivimid fosforit . Tuntumaid on näiteks apatiit ja fosforiit . Sellele vaatamata on fosfori defitsiit paljudes ökosüsteemides peamine produktsiooni limiteeriv tegur kuna fosfori vabanemine kivimitest on aeglane. Eriti tihti on fosfor limiteerivaks veeökosüsteemides. Taimedele on fosfor kättesaadav fosfaatioonina PO43-. Organismis jääb fosfor endiselt fosfaadi kujule ja esineb fosfaatrühmana nii nukleiinhapetes kui muudes ainetes. Loomad saavad oma fosfori taimedelt (ikka fosfaadina) ja sealt saavad selle lagundajad. Vabanevaks ühendiks on jälle fosfaat , mida kasutavad taas taimed. Sageli on fosfori ringe väga kiire ja enamus kättesaadavast fosfaadist on elusorganismide koosseisus . Korra vabanenult võetakse see kiiresti kasutusse taimede poolt.
7. Kirjeldage ja joonistage väävliringet. Väävel on oluline komponent mitmetes aminohapetes (tsüsteiin, metioniin ) Väävel esineb maakoores ehtsalt või vähelahustuvate mineraalidena ja lahustunud gaasina. Väävliringe on seotud hapnikuringega tekitades õhusaastet SO2 ja veesaastet SO42--ioonina. Tähtsamad ühendid on H2S (gaas), mineraalsed sulfiidid PbS jt, happevihma põhjustav H2SO4, proteiinides sisalduv seotud S. Väävliühendid on enamuses keskkonnaohtlikud ja toksilised ained. Atmosfääriväävel SO2, H2S, H2SO4 (piiskne), CS2, (CH3)2S on seotud teiste keskkonna sfääridega sulfaatidena või ehtsalt, mikrobiaalse metabolismi, biodegradatsiooni, oksüdatsiooni ja reduktsiooni teel. Sünteesitud S-ühendid on nt insektitsiidid.
8.
9.
10.
11.
12. Mis on eutrofikatsioon ja mis on selle põhjused? Termin “eutrofikatsioon” kirjeldab olukorda, kus veekogus on üleliigne vetikate kasv, mis tõsiselt halvendab ka veekogu seisundit. Eutrofikatsiooni esimeses staadiumis tekib veekogus taimede toitainete üleliig, mis põhjustab taimebiomassi suurt kasvu. Surnud biomass akumuleerub põhjasetetes, osaliselt laguneb ning seega vabanenud toitained – süsihapegaas, N-, K- ja P-ühendid – tagastuvad ringesse. Kui veekogu ei ole sügav, hakkavad kasvama veetaimed , kiirendades tahke aine akumuleerumist veekogus. Aegamööda tekib soo, mis lõpuks kasvab kinni kas rohumaaks või metsaks.
13. Hapniku roll vesikeskkonnas. Hapnik on vees elutähtis. Hapnikku kasutavad mikroorganismid orgaanilise aine oksü + O2 -> CO2 + H2O Mikroorganismid vajavad hapnikku ka lämmastiku biooksüdatsiooniks: NH4+ + O2 -> 2H+ + NO3- + H2O
14. Mis on püsivad orgaanilised ained (POP) ja nende põhilised keskkonnaomadused? Püsivad orgaanilised ained on halvasti biolagundatavad ning suunatuna heitvetega veekogudesse, satuvad ka joogivette. Püsivad orgaanilised ained on põhiliselt aromaatsed ning kloorisisaldavad süsivesinikud. Kuna nad ei allu biolagundamisele, võib neid veest kõrvaldada ainult keemiliste ning füüsikaliste meetoditega. POP-id on raskelt lagunevad ja pikaajaliselt keskkonnas püsivad kemikaalid. POP-id lahustuvad rasvas ja õlides, on lipofiilsed ja bioakumuleeruvad organismide rasvkoes , maksas, ajus, rinnapiimas ja munarebus . POP'idele on iseloomulik biomagnifikatsioon: kontsentratsiooni kasv toiduahelas. Esialgu madala kontsentratsiooniga, POP-id muutuvad toitumisahela tipus toksiliseks ja inimestele ohtlikuks. POP-id sisalduvad kõigis keskkonnasfäärides: õhus, pinnases, vees ja põhjamudas ning ohustavad enim veeorganisme. POP-id pärinevad: - tootmisharude toodangust nagu elektroonika - ja tuleohutuse seadmed , elektri- isolatsioon , ehitusmaterjalide segud (softener); - keemia-, tselluloosi- ja paberitööstusest; - söe- ja naftasaaduste põletus- ja töötlusprotsessidest; - sisalduvad eriotstarbelistes toksilistes biotsiidides.
15. Radionukliidid ning nende roll keskkonna saastajatena. Radionukliidid on raskete aatomite (näiteks uraani või plutooniumi) lõhustumise saadused ning nad võivad tekkida ka stabiilse aatomi ning neutroni vahelisel reaktsioonil. Radionukliidid emiteerivad ioniseerivat kiirgust - α- ja β-osakesi ning γ-kiirgust: Radiatsioon kahjustab kudesid ja verekomponente ning geneetilist materjali. Mõned radionukliidid on loodusliku päritoluga, mis leostuvad mineraalidest, kuid teised on pärit tuumarelva katsetamistest ning tuumaelektrijaamadest. Joogivee saaste on peamiselt seotud raadiumiga (Ra). Transuraani elementide mõju ookeanikeskkonnas kasvab, kuna need on väga toksilised ning pikaealised.
16. Kust satuvad väliskeskkonda polüklooritud bifenüülid (PCB)? Mis on nende üldvalem ning olulised omadused keskkonna seisukohalt? Nad võivad sisaldada 1 kuni 10 Cl-aatomit. PCB on termiliselt, keemiliselt ja bioloogiliselt äärmiselt püsivad, seetõttu kasutati neid trafode jahutusvedelikuna, asbesti ning puuvilla immutamiseks, epoksüvärvide lisanditena. PCB omaduste tõttu hakkas toimuma nende akumuleerumine keskkonnas. Nende lagundamiseks põletamisega on vaja rakendada erimeetmeid. Aeroobsed bakterid võivad lagundada PCB-d, mis sisaldavad 1 või 2 Cl-aatomit, kuid PCB sisaldavad oma molekulis keskmiselt 3,5 Cl. Kuigi 1980ndate aastate lõpus leiti, et anaeroobsed bakterid on võimelised põhjasetetes lagundama suurema Cl-sisaldusega PCB mono või dikloroü + H2O + 2Cl-PCB -> CO2 + 2H+ + 2Cl- + 2H-PCB Protsess toimub äärmiselt aeglaselt võrreldes mono- ning dikloro-PCB lagundamisega aeroobsete bakteritega , mis lõpuks võivad PCB lagundada anorgaaniliseks klooriks, süsihappegaasiks ning veeks.
17. Nimetage atmosfääris olevaid “sfääre” ning tooge välja nende põhilised omadused. Atmosfäär jaotatakse temperatuuri ja tiheduse järgi, mis on tingitud füüsikalistest ja fotokeemilistest protsessidest, troposfääriks, stratosfääriks, mesosfääriks ja termosfääriks. Atmosfääri maa lähedane püsiva koostisega kiht troposfäär ulatub 10-16 km kõrgusele Maa pinnast. Troposfääri ülemise kihi tropopausi madalaim temperatuur on - 56°C, mis põhjustab veeauru sublimatsiooni ja jääkristallide teket. Veeauru hulk troposfääris on varieeruv . Stratosfääri temperatuur tõuseb kuni -2°C, tingituna osoonikihi võimest absorbeerida soojenemist põhjustavat UV-kiirgust. Osooni kontsentratsioon kihi keskel ulatub kuni 10 ppm. Mesosfääris on kiirgust neelavate osakeste kontsentratsioon madal, mistõttu temperatuur kihis langeb kuni - 92°C ca 85 km kõrgusel. Maapinnast kuni 500 km kõrgusele ulatuvas termosfääris tõuseb temperatuur lühilainelise 18. Atmosfäärihapniku põhilised reaktsioonid. Illustreerige valemitega. Hapnik on vajalik energiatootmisprotsessideks ning fossiilkütuste põletamiseks: CH4 (maagaas) + O2 -> CO2 + H2O Hapnik pöördub tagasi atmosfääri roheliste taimede fotosünteesi käigus: CO2 + H2O + hv-> + O2. Atomaarne hapnik O tekib fotokeemilisel reaktsioonil ning on termosfääris püsiv: O2 + hv-> O + O Hapnikioon O+ võib tekkida UV-kiirguse toimel: O + hv-> O+ + e- ; O+ domineerib ionosfääris ning võib reageerida molekulaarhapnikuga või lämmastikuga positiivsete ioonide tekkega: O + + O2 ->O2 + + O O + + N2 -> NO+ + N O2+ ionosfääris võib tekkida UV-kiirguse (17-103 nm) või madala energiaga röntgenkiirguse toimel: O2 + hv-> O2 + + evõi sellisel reaktsioonil: N2 + +O2  N2 +O2 + Osoon O3 kaitseb elusolendeid tapva UV-kiirguse eest. See tekib hapnikust UV-kiirguse toimel: O2 + hv-> O +O Osoon on termodünaamiliselt ebapüsiv ning laguneb kiiresti: 2O3-> 3O2 Stratosfääri osoon laguneb reageerides atomaarhapnikuga, hüdroksüülradikaalidega ning NOga:
19. Atmosfäärilämmastiku reaktsioonid. Illustreerige valemitega. Lämmastiku sisaldus atmosfääris on 78%. Väikse osa lämmastikku seovad välk ning põlemisprotsessid. Erinevalt hapnikust ei dissotsieeru lämmastik kergelt UV-kiirguse toimel, kuigi kõrgustel üle 100 km tekib atomaarne lämmastik fotokeemiliselt: N2+hv->N +N Aromaarne lämmastik võib tekkida ka: Ionosfääris domineerib lämmastikoksiidist (NO) tekkiv NO+- ioon . Ionosfääri madalamas osas (50-85 km) tekib NO+ ioonisatsioonkiirguse toimel: NO + hv->NO+ +eKosmosekiirguse toimel tekivad seal ka N2+ - ioonid : N2 + hv -> N2 ++ ePõhiline atmosfääri saastaja NO2 võib fotokeemiliselt kergelt dissotsieeruda: NO2+ hv-> NO + O
20. Lämmastikoksiidid atmosfääris ning nende muundumised. Illustreerige valemitega. Tavaliselt on atmosfääris kolm lämmastikoksiidi: dilämmastik(mono) oksiid - N2O; lämmastikoksiid –NO; lämmastikdioksiid - NO2. N2O – “ naerugaas ” tekib mikrobioloogilistes protsessides ning esineb mittesaastatud atmosfääris kontsentratsioonis ca 0,3 ppm. See gaas on suhteliselt inertne ning nähtavasti ei mängi erilist rolli atmosfääri alumistes kihtides. Selle kontsentratsioon kahaneb kiiresti kõrguse kasvuga tänu fotokeemilistele reaktsioonidele : Lõhnatu lämmastikoksiid (NO) ning punakas-pruunikas lämmastikdioksiid NO2 on tähtsad õhu saastajad. Üldiselt väljendatakse neid NOx-na. NOx tekib nii loodusprotsessides – välk, bioloogilised protsessid kui ka saasteallikatest. NOx tekib peamiselt fossiilkütuste põletamisel. NO tekib sisepõlemismootorites: Põletamisel kõrgetel temperatuuridel tekivad hapniku ja lämmastiku aatomid : kus M on suure energiaga keha, mis omab piisavalt energiat, et lõhkuda O2 ja N2-molekulide keemilist sidet
21.
22.
23. Kuidas satuvad atmosfääri vääveldioksiid ning väävelvesinik? Kuidas nad seal muunduvad? Väävel on peamiselt SO2, SO3, H2S ja sulfaatvormis. Antropogeenne tegevus lisab aastas atmosfääri ca 100 mln t väävlit, millest suurim osa on pärit kivisöe põletamisest. Bioloogilised protsessid ning vulkaanide pursked lisavad sellele aastas veel kuni 1 mln t. Väävelvesinik muundub atmosfääris kiiresti vääveldioksiidiks: Vääveldioksiidi reaktsioone atmosfääris mõjutavad mitmesugused faktorid : temperatuur, niiskus, valguse intensiivsus, osakeste pinnaomadused jm. Atmosfääris võib SO2 osaleda: fotokeemilistes reaktsioonides; fotokeemilistes ning keemilistes reaktsioonides, eriti alkeenidega; keemilistes protsessides veetilkades, eriti kui seal sisalduvad metallide soolad ning ammoonium; tahkedel osakestel kulgevates reaktsioonides. Lämmastikoksiidide ja süsivesinike juuresolekul suureneb tublisti atmosfääri SO2 oksüdatsiooni kiirus. SO2 oksüdatsiooni kiirus võib ulatuda kuni 5-10% tunnis.
24+25. Millised komponendid on vajalikud fotokeemilise sudu tekkeks? Illustreerige sudu tekke mehhanisme keemiliste võrranditega. Milles seisneb sudu kahjulik mõju? Fotokeemilise sudu tekkeks on vaja kolme komponenti: UV-kiirgus; süsivesinikud; ja lämmastikoksiidid. Reaktsioonivõimeliste süsivesinike ning lämmastikoksiidide allikaks on sõiduautode ning veokite sisepõlemismootorid. Kõrgetel temperatuuridel ning rõhu all bensiini mittetäielikul põletamisel keemilistes reaktsioonides tekkinud kõrvalproduktide seas on suure reaktsioonivõimetega ühendeid. NO, NO2, osooni ning süsivesinike kontsentratsioonide muutuseid päeva jooksul võib seletada järgmiste reaktsioonivõrranditega: 1. Primaarsed fotokeemilised reaktsioonid, mille käigus tekib atomaarne hapnik: 2. Atomaarne O reageerib molekulaarsega, andes osooni: O + O2 + M -> O3 + M M - mingi kolmas molekul (tavaliselt O2 või N2), mis absorbeerib reaktsiooni käigus eraldunud energiat. Ilma selle aineta (M) laguneks osoon kiiresti O2-ks ja O-ks. Järgnevalt reageerib osoon NO-ga, andes NO2: O3 + NO ->NO2 + O2 3. Süsivesinikest tekivad orgaanilised vabad radikaalid: O + R -> R°+ teised saadused O3 + RH -> R°+ ja/või teised saadused. 4. Ahelreaktsiooni arenemise, hargnemise ja katkemise reaktsioonid on väga erinevad, näiteks järgmised: NO + ROO° -> NO2 + ja/või teised saadused NO2 + R°-> saadused (näiteks PAN)
26. Happevihmade teke ning mõju keskkonnale. Kui sademetes esinevad tugevamad happed kui lahustunud CO2, võib rääkida happevihmast. Kuid tegemist on ka teiste happeliste sademetega – uduga, lumega jt. Happevihma komponendid on põhiliselt HNO3 ja H2SO4, mis pärinevad happelistest gaasidest –SO2-st ja NOx-st. Põhiküsimus on: millal nimetada vihma happeliseks ? Tavalise, puhta loodusliku vihma pH = 5,7 (CO2 lahustumise tõttu õhu niiskuses). Kui pH Happevihm võib tekkida otse HCl ning väävelhappe hägust. Aga enamus sellest pärineb happelistest gaasidest: Happevihmade leviala on mõnesajast kilomeetrist kuni tuhandete kilomeetriteni. Happevihmade kahjulikud efektid on järgmised: otsene fütotoksilisus, mis on tingitud hapete kõrgendatud kontsentratsioonidest fütotoksilisus, mis pärineb happelistest gaasidest, eriti SO2 ning NOx-st; kaudne fütotoksilisus, näiteks Al3+ vabastamine pinnasest; tundlike metsade hävimine; järvede hapestumine ning sellega kaasnevad efektid järvede taimedele ning loomadele; korrosioon. Eriti tundlik on lubjakivi: nähtavuse halvenemine, mis on tingitud sulfaatide aerosoolidest ning nende aerosoolide mõjust pilvede optilistele ning füüsikalistele omadustele.
27.
28. Osoonikihi teke. Selle lagunemine antropogeensete mõjude toimel. Maakera kaitsev osoon tekib stratosfääris. O2 absorbeerib päikese UV-kiirgust lainepikkusel 220-330 nm. Osoon tekib atmosfääris hapnikust: O2 + hv-> O + O O + O2 + M -> O3 + M ning laguneb fotodissotsiatsiooniga: O3 + hv -> O2 + O või reaktsioonide seerias, mille üldvalem on: O+O3->2O2 Kuna osoon absorbeerib tugevalt 220-330 nm vahemikus, kaitseb see ohtliku UV-B-kiirguse eest (290 nm