Osoon (0)

Osoon kaitseb meid kõrvetava päikese eest
Elu Maal ei saa kesta ilma atmosfääri ehk maakera ümbritseva õhkkonnata. Aegade jooksul on atmosfääri koostis muutunud, kuid enamasti nii aeglaselt, et elusloodus on suutnud muutustega kohaneda.
Nüüdseks aga oleme jõudnud selleni , et maavarade kasutamine, keerulised tootmisprotsessid , transport ja ulatuslik fossiilsete kütuste tarbimine on atmosfääri koostist kiiresti muutmas. Ühe abinõuna võitlemisel atmosfäärimuutuste vastu soovitavad teadlased kaitsta maakera ümbritsevat osoonikihti.
Mis on osoon ja miks seda vaja on?
Osoon on oma olemuselt hapnik, koosnedes kolmest aatomist tavalise kahe asemel. Elusorganismidele on osoon kahjulik, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Osoonil on terav lõhn, mida mõnikord tunneb äikese ajal ja töötavate elektrimootorite läheduses.
Osoon tekib, laguneb ja taastekib atmosfääris ultraviolettkiirguse (UV) toimel. Osoonist moodustuv kiht kaitseb Maad Päikeselt tuleva “kurja” kiirguse eest. Kui osoonikihti poleks, siis steriliseeriks päikesekiirgus maapinna, hävitades sellelt kõik elava.
Kui paks on osoonikiht ?
Tegelikult polegi tegu päris kihiga , vaid põhiosa osoonist paikneb Maast 10–50 kilomeetri kõrgusel. Osoonikiht on nõnda hõre, et kokku surutuna moodustaks ta Maa ümber vaid kingatalla paksuse vöö. Nii habras ja seega ka väga haavatav on see meie kaitsekilp.
Mis juhtub, kui osoonikiht kahjustub?
Osoonikihi kahjustumine ohustab nii keskkonda kui ka inimeste tervist, sest seetõttu jõuab Maale suuremal hulgal ultraviolettkiirgust. Eriti kahjulik on UV-B kiirgus, teadlaste väitel toob just selle tugevnemine kaasa suurema haigestumise nahavähki ja silmakaesse; nõrgeneb inimeste immuunsüsteem, mistõttu võivad levima hakata nakkushaigused; tekib senisest enam happelist sudu ; langeb toiduteraviljade saagikus jne.
USA-s on välja arvestatud, et 5%-line osoonikihi hõrenemine Põhja-Ameerika kohal põhjustaks nahavähki haigestumise suurenemise poolelt miljonilt juhult 12 miljonini. ÜRO aruanne aga väidab, et 1%-line osoonikihi hõrenemine tekitab maailmas juurde 100 000 pimedat.
Mis osoonikihti kahjustab?
Osooni lagundavad eelkõige kloori ja broomi sisaldavad ühendid. Näiteks sisaldavad kloori freoonid, mida 1930. aastatel hakati (erinevate nimetuste all) väga ulatuslikult kasutama külmikusüsteemides ja aerosoolpakendites. Veel hiljuti kasutati Euroopas ja Jaapanis iga inimese kohta 0,9 kg sellist gaasi aastas, USA-s poolteist korda enam. Õhku pihkunud freoonid hakkavad aga päikese ultraviolettkiirguse mõjul lagunema , neist eralduv kloor lagundab omakorda osooni.
Nüüdseks on freoonide kasutamist tublisti piiratud, kuid 1980. aastatel maksimaalse täisvõimsuse saavutanud freoonitootmise jäägid on atmosfääris väga püsivad ja alles liiguvad ülespoole osooni ohustama.
Osoonikihti hävitav broom aga satub atmosfääri näiteks taimekaitsevahenditest. Kuid osoonile ohtlikke ühendeid leidub veel tulekustutussüsteemides, keemilise puhastuse vedelikes , kahjuritõrje vahendites jt kemikaalides.
Kuidas saab osoonikihti kaitsta?
Ainult ühiselt. 1985. aastal ühendasid kümnete riikide valitsused oma jõud ja võtsid vastu osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni. Kahe aasta pärast (1987) võtsid konventsioonile allkirja andnud riigid vastu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli. Eesti ühines konventsiooni ja protokolliga 1996. aastal, kokku on protokolliga ühinenud 191 riiki.
Montreali protokoll on rahvusvaheline õigusakt, mille eesmärk on osoonikihti kahandavate ainete tootmise ja kasutamise täielik lõpetamine kogu maailmas. Selleni ei jõuta kohe, vaid etappide kaupa.
Osoonikihti kahjustavate ainete järk-järguline käibelt kõrvaldamine on osutunud üheks edukamaks rahvusvaheliste lepetega korraldatud ettevõtmiseks. Ilma protokollita oleks osoonikihi kahanemine 2050 . aastaks ulatunud 50–70%-ni. See olnuks maakera jaoks ülimalt ohtlik olukord!
Kas osoonikiht nüüd enam ei hõrene?
Osoonikihti kahandavate ainete eluiga küünib paarisaja aastani – seega ei aitaks ka ohtlike ainete tootmise ja kasutamise päevapealt lõpetamine osoonikihi kahanemist peatada ega kihti taastada. Küsimus on hõrenemise kiiruses . On välja arvutatud, et kui kõik riigid täidavad oma kohustusi, siis võib selle sajandi keskpaigaks (2050) osoonihulk taastuda eelmise sajandi 80-ndate aastate tasemeni. Kuid see ei pruugi nii olla, sest inimtegevuse tagajärjel paiskub õhku suurtes kogustes kasvuhoonegaase , mis samuti mõjutavad osoonikihti.
Mida meist igaüks saab osooni kaitseks teha?
Kasutage ainult “osoonisõbralikke” tooteid.
Viige vana külmkapp ainult selleks ettenähtud elektroonikaromude kogumispaika. Tootjana tootke ainult “osoonisõbralikke tooteid”.
Õpetage lastele keskkonnahoolivust jne.
Kui paks on osoonikiht Eesti kohal?
Osoonikihi paksus muutub – kõige paksem on osoonikiht Eesti kohal talvel-varakevadel (märtsis- aprillis ), kõige õhem hilissügisel ( oktoobris -novembris). Kuid sügisene õhem osoonikiht ei kujuta meile suurt ohtu, sest madalalt käiva päikese ultraviolettkiirgus ei ole intensiivne.
Osoonikihi mõõtmine ei ole aga inimeste tervise seisukohast sedavõrd oluline, kui on ultraviolettkiirguse ehk kiiritustiheduse mõõtmine. Tõravere observatoorium alustas sellega juba 1998. aastal. Andmeid UV-indeksi kohta saab näha aadressidel http://sputnik.aai.ee/koduleht/ ja http://www.emhi.ee/
Mida peab UV-indeksi puhul silmas pidama ?
Kui UV-indeks küünib üle 5, on päevitamisel soovitatav kasutada nahka kaitsvaid vahendeid. Kui UV-indeks on 7, peetakse päevitamist ohtlikuks. Heledanahalised inimesed on päikesekiirguse suhtes tundlikumad kui tumedanahalised. Soovitan nii enne päikese kätte minekut kui ka enne solaariumiseanssi kindlaks määrata oma nahatüüp ja selle tundlikkus UV-kiirguse suhtes.