Osalusdemokraatia - kas sõnakõlks või tegelikkus? (0)

1 Hindamata

O Uku Volke
salusdemokraatia – kas sõnakõlks või tegelikkus?
Osalusdemokraatia on esindusdemokraatia vorm milles on ka otsedemokraatiale omaseid jooni. Rahvas küll igapäevaselt riigis võimu ei teosta, kuid demokraatlikult valitud esindus ( parlament ) peaks iga otsuse tegemisel arvestama rahvastiku selle osaga, keda see otsus otseslt puudutab. Osalusdemokraatia olemasolu Eesti igapäevapoliitikas võib vaadelda mitmelt erinevalt tasandilt – hinnang varieerub väga suurtes piirides.
Esimene kivi osalusdmokraatliku Eesti kapsaaeda viskab minu arvates Turu-uuringute AS oma suhteliselt usaldusväärse küsitlusega Eesti poliitiliste institutsioonide usaldatavuse kohta, mis avaldati selle aasta 10. jaanuaril. Nagu punane tuluke sõiduauto armatuurlaual, näitab Riigikogu usaldatavus 44% seda, et osalusdemokraatia ei tööta päris nii nagu võiks ja peaks. Kui rahvast kuulda võetaks, siis miks peaks see sama rahvas selle institutsiooniga mitte rahul olema?
Need inimesed, kes Viru Keskuses või Tammsaare pargis telekaamerate poolt kinni püütakse, et teada saada vastust küsimustele nagu „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“, on samad, kelle käest küsitakse seda, kas nad usaldavad Eesti parlamenti. Statistline enamus vastab mõlemale küsimusele negatiivelt. Oluline faktor on aga see, et enamus neist inimestest ilmselt ei tea, et Riigikogu kodulehel on olemas kõigi 101 liikme telefoninumbrid ja meiliaadressid, mille abil saab meelepärase liikme kaudu osaleda Eesti õigusloomes või vähemalt selgituse saamiseks näiteks küsimusele „Miks nii, aga mitte teisiti?“. Selles mõttes on Eestis osalusdemokraatia täiesti olemas aga inimesed lihtsalt ei tea selle rakendamise võimalustest.
Osalusdemokraatia rolli suurendamiseks Riigikogu tasandil on minu arvates üks kindel võimalus. See tõstaks hoobilt Riigikogu usaldatavust ja elimineeriks ka teisi peamisi probleeme, mis tulenevad partokraatia läbipaistmatusest nagu valimisnimekirjades madalatele kohtadele palgatud häältemagnetid ja isiklike teenete eest valimisnimekirjade etteotsa saamine. See maagiline lahendus on lahtised valimisnimekirjad, mille alusel saaks parlamenti kõige enim hääli kogunud indiviidid , mitte parteide tagatubade ettepanekul valimisnimekirja etteotsa paigutatud esindajad. Nii saaksid parlamenti poliitikud , keda valijad usaldavad ja kelle kaudu nad soovivad riigi juhtimises osaleda. Nii oleks ebatõenäolisem eelmisel nädalal (25.01.2012) tekkinud olukord, kus kõrgharidusreformi II lugemist ei katkestatud, ignoreerides üle Eesti toimunud protestiaktsioone. Ühesõnaga saatis demokraatlikult valitud parlament kolmandale lugemisele otseselt üliõpilasi puudutava reformi eelnõu, eirates üliõpilaste soovi kaasata õpilasesinduste ja õppejõudude esindajad selle reformi arutamisse, et üheskoos kompromiss leida. Võib-olla olen ma käimasolevatest sündmustest valesti aru saanud, aga mulle ei tundu see isegi demokraatiana, rääkimata osalusdemokraatiast.
Eestis puudub seadusandlus , mis formuleeriks osalusdemokraatia mõistest lähtuvad reaalsed tegutsemismallid või kohustused. Väga vähesed riigikoguliikmed on teinud midagi, et rahvaga aktiivselt kontakti saavutada muul ajal, kui enne valimisi. (Mitte, et ma pooldaksin Reformierakonna platvormi, aga endine Riigikogu liige Silver Meikar on selles mõttes väga meeldiv erand . Ta on läbi erinevate sotsiaalmeediakanalite alati kutsunud inimesi oma probleemidega tema poole pöörduma, olenemata sellest kas valimispäev on ukse taga või mitte). Võimalik osalusdemokraatia seadus sätestakski riigikoguliikmele kohustuse olla kursis avaliku arvamusega. Puht-eetiline kohustus on poliitikutel oma valijatega arvestada praegugi, aga nii sinisilmne ei saa kahjuks olla. (Meenutades paari aasta tagust lugu Tallinna linnavolikogu liikme Vladimir Belõi tsitaadi : „Ma ei kommentaari.“ ümber, keeldun ma uskumast, et see inimene sai piisavalt eesti keelest aru, et Tallinna linnavolikogus pädevalt kaasa töötada)
Osalusdemokraatia roll tundub praegusel hetkel Eesti poliitilisel maastikul olevat „paar tilka mett tõrvapotis“. Eestlaste põhjamaine, suhteliselt passiivne mentaliteet aitab kaasa olukorrale, kus oma õigust riigi juhtimises osalemisele kasutatakse vaid valimiskasti juures, kui sedagi . Arvatakse, et sellega nende osa lõpeb, utoopilises ideaalmaailmas võiks sellega kodanikupoolne riigijuhtimine alles alata . Alustades kodanikuühenduses ja MTÜ-des osalemisest, kuni riigikoguliikmete kaudu Riigikogu töö kohta arupärimises või ettepanekute tegemises, on aktiivse kodaniku potensiaalne tööpõld väga avar. Tiit Ojasoo, NO99 teatri lavastaja , ütles oma groteskpoliitlises lavastuses „Ühtse Eesti Suurkogu “, et „Kui sina ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb sinuga.“. Seda on raske vääriti mõista.
Allikad: