Õpetaja enesehindamine ja eneseanalüüs lähtuvalt oma praktikast. (0)

Õpetaja enesehindamine ja eneseanalüüs lähtuvalt oma praktikast.
Minu õpetajakogemus ei ole just väga muljetavaldav. Seda aega on minu elus olnud viimased kolm aastat. Oma põhitöö tõttu politseinikuna, olen ma küll väga palju puutunud kokku õpetamisega – koolides , lasteaedades, vms kooslustes, kuid õpetajaks saan ennast nimetada sellest ajast peale, kui minuga sõlmiti vastav leping. Samas ei saa, minu meelest, antud kirjatüki pealkirja arvestades, arutleda vaid õpetaja kui ameti enesehindamise ja –analüüsi üle. Õpetajaks oleme me ju kõik, kasvõi oma laste jaoks ja siinjuures saaks seda teemat ju väga laiaks ajada, aga ilmselgelt tuleb püüda jääda ikkagi raamidesse ja arutleda selle üle kas üldse ja kuidas ma õpetajana oma tegevust hindan ja analüüsin.
Kuna mina õpetajana olen siiski vaid valikaine õpetaja, siis ei pea ma ise end täieõiguslikuks õpetajaks ja ei ole sellest lähtuvalt enesehindamisele ja –analüüsile väga palju tähelepanu pööranud ja sellega tegelenud. Antud kirjatükk annab selleks suurepärase võimaluse.
Õpetamine üldises mõttes tähendab alati ka kasvatamist , mille käigus saab õpetaja õpilasele anda edasi teadmisi ja oma isiklikke kogemusi sellest, kuidas igapäevaelus paremini ja edukalt hakkama saada. Kuna minu õpetatavaks aineks on sisuliselt minu oma tööga kokkupuutuv sisekaitseline eelkutseõpe, siis on mul selle aine õpetamise juures veidi lihtsam anda edasi isiklikke kogemusi ja emotsioone. Kuigi õpilased, kes minu tundides osalevad, on selle valikaine valinud erinevatel põhjustel, on siiski valdavas osas õpilastest valinud aine kohustuslikus korras. See asjaolu seab mind olukorra ette, kus ma pean eriliselt tähelepanu pöörama sellele, kuidas saaks õppeaine võimalikult elulähedaselt edasi anda, et see ka huvi pakuks. Oluline on muidugi, et ma suudan etteantud õppeaine sisu süsteemselt ja loogiliselt edasi anda, kuid olulisem on siiski, tekitada kuulajas (õpilases) mingisugune isiklik side õpetatavaga. Isegi, kui seda isiklikku sidet ei ole, siis nagu iga teise õppeaine puhul, on eluläheduse faktor väga oluline, et seda ainet huvitavaks teha. Minu tunnid toimuvad üks kord nädalas ja seetõttu püüan ma igas tunnis tuua sisse nö päevakajalisi igapäevasündmusi ja nende sündmuste valguses käsitleda kogu tunniteemat. Püüan ainet õpetades rõhutada alati seda, et selle valikkursuse läbinu, oskab oma edasises igapäevaelus olla teadlikum sisejulgoleku teemadel . Ei saa ju loota , et kõik kursuse läbijad, hakkavad edaspidises elus abipolitseinikuks või vabatahtlikuks päästjaks. Üsna kindel saan ma olla selles, et see kursus on silmaringi avardav.
Kui ma eelneva kokkuvõtteks püüan oma õpetamistegevust hinnata ja analüüsida, jõuan alati mõttele, et ma hindan ju ennast kui inimest – milline ma inimesena olen. Samad väärtused, mida eeldatakse ühelt küpselt ja eetiliselt inimeselt, peavad ju olema ka õpetajal. Kuna ka minu vanaisa pidas õpetaja ametit, on mul isiklik vahetu mälestus sellisest inimesest, keda mina küll õpetaja rollis kunagi näinud ei ole, aga kelle väärtused ja igapäevane ellusuhtumine jätsid minusse teadmise sellest, milline peaks õpetaja olema. Samas ei saa ma vanaisalt mitte ühtegi väärtust üks-ühele üle võtta – need väärtused tuleb enda seest ikka ise ülesse leida ja neid arendada. Kui võtta õpetajat kui ametnikku , siis on see minu nö pärisameti omaga , väga sarnane. Politseinikuna enesele hinnangut andes, lähtun ma politseiorganisatsiooni põhiväärtustest, mis omakorda toetuvad ametniku eetikakoodeksile. Samamoodi on ka õpetaja eneseanalüüsi aluseks eetikakoodeks , mis annab ette õpetajat iseloomustavad väärtused. Politseiametniku põhiväärtused on ausus, inimlikkus, professionaalsus ja koostöö. Õpetaja puhul on sellisteks väärtusteks väärikus, ausus, õiglus, iseseisvus ja eetilisus. Nii nagu politseiniku tegevuse lõppeesmärk ei ole alati sanktsioonirakendav, nii ka õpetaja ei saa alati jääda kiivalt kinni pedagoogilisse eesmärki, vaid peab vajadusel suutma oma õpilasi, ka igaüht eraldi, toetada, suunata ja ka usaldada.
Meelis Juhandi