CLAUDIO MONTEVERDI 1567-1643 Ta on esimene neist väljapaistvaist muusikuist, kellega on seotud ooperikunsti areng. Tutvunud muusikalise draama esimeste näidetega, oskas Monteverdi hinnata neid suuri võimalusi, mida pakkusid Firenze camerata liikmete katsetused. Nende üritust jätkates astus ta aga kohe paraja sammu kaugemale. Ta alustas Cremonas, kus sai koolituse Madalmaade koolkonna vaimus. Juba 15-aastaselt avaldas ta Veneetsias oma esimese motetikogumiku ning aasta hiljem ilmus temalt kogumik vaimulikke madrigale. 1589.aastal alustas
peidetud või kostümeeritud orkester. Iga laulja esitas mitut rolli, koor aga- erinevalt antiikteatrist-, mitte ainult ei jaganud oma arvamust toimuva kohta, vaid osales ka ise sündmustikus.). Koori esituses võisid lavalt kõlada ka madrigalid. Claudio Monteverdi (1567-1643) on esimene neist väljapaistvaist muusikuist, kellega on seotud ooperikunsti areng. Tutvunud muusikalise draama esimeste näidetega, oskas Monteverdi hinnata neid suuri võimalusi, mida pakkusid Firenze camerata liikmete katsetused. Nende üritust jätkates astus ta aga kohe paraja sammu kaugemale. 1607. a. kirjutas ta muusikalise legendi "Orpheus". Seda teost, mille muusika on säilinud tänaseni, esitati mitmes õukonnateatris. Keskse koha ooperis said Orpheuse kannatused. "Orpheuses" kujutati esmakordselt tõeliselt
19. Sajand oli Euroopas ooperikunsti kuldaeg Peegeldusid tollased ühiskondlikud suundumused Pöörduti ajalooliste ja olustikuliste süzeede poole Huvi oli eksootika, salapärase looduse, inimtunnete ning inimest ümbritseva vastu Pealinnaks kujunes Pariis Itaalia ooperit iseloomustas bel canto, milles lisandusid virtuoosed koloratuurid Valitses klassikaline numbriooper Tõusis esile uus peategelanna tüüp, lisandus rohkem peategelasi keskklassist Itaalia romantismiajastu väljapaistvamad olid: Gioacchino Rossini ning Giuseppe Verdi, kuid ka Gaetano Donizetti ning žanriks oli nn suur ooper, mille keskuseks oli Pariisi Ooper Seda iseloomustasid koori ja balletistseenide rohkus, võimas lavakujundus, pilkupüüdvad kostüümid Põhikonflikt seisnes isiklike tunnete ja ühiskondlike kohustuste vastandamisel Väljapaistvaim helilooja oli Giacomo Meyerbeer ...
Nüüd tuli lavale koor, mille koosseisus oli karjuseid, nümfe ja allilma vaime, ning algas tegevus, mida saatis lava taha peidetud või kostümeeritud orkester. Iga laulja esitas mitut rolli, koor aga- erinevalt antiikteatrist-, mitte ainult ei jaganud oma arvamust toimuva kohta, vaid osales ka ise sündmustikus.). Koori esituses võisid lavalt kõlada ka madrigalid. on esimene neist väljapaistvaist muusikuist, kellega on seotud ooperikunsti areng. Tutvunud muus.lise draama esimeste näidetega, oskas Monteverdi hinnata neid suuri võimalusi, mida pakkusid Firenze camerata liikmete katsetused. Nende üritust jätkates astus ta aga kohe paraja sammu kaugemale. 1607. a. kirjutas ta muus.lise legendi "Orpheus". Seda teost, mille muus. on säilinud tänaseni, esitati mitmes õukonnateatris. Keskse koha ooperis said Orpheuse kannatused. "Orpheuses" kujutati esmakordselt tõeliselt sügavaid ning kirglikke inimtundeid ja peamine
,,Don Giovanni" on loodud kahe hispaania legendi alusel. ,,Võluflööti on nimetatud ka Mozarti testamendiks. Tema üheks kuulsaimaks vaimulikuks teoseks on Reekviem. Ludwig van Beethovenil oli väga tugev sõltuvus Mozartist ja Haydnist, see väljendus teoste pühendamistega neile. Tema muusikaline mõte jäi klassikaliselt loogiline ja tasakaalustatud. 31-aastaselt elas üle hingelise kriisi, saades teada, et jääb lõplikult kurdiks. Reageeris innukalt uuele heroilise ooperikunsti lainele ja seetõttu lõi oma ainsa ooperi ,,Fidelio". 45-aastaselt mängis viimast korda publiku ees klaverit. Elu lõpus jäi täielikult kurdiks, kuid kirjutas endiselt muusikat edasi. Raskem on muusikaajaloos määrata klassikalise ajastu lõppu. Kui baroki ja klassitsismi vahel näeme selget üleminekut, mil uus, sündiv stiil vastandas end teravalt vanale, siis klassitsismi ja järgmise suure stiili, romantismi vahel midagi sellist pole. Beethoven lähtus peamiselt
B. Martini juures kontrapunkti (kontrapunkt on õpetus mitmehäälsest muusikastiilist, kus kaks või rohkem iseseisvat meloodiat moodustavad ühe kooskõlastatud terviku) . Kuulsust tõid talle sellised ooperid nagu " Röövimine serailist" ja "Teatridirektor" . Ent kuigi neid võib veel maailma eri lavadel näha, on hoopiski tuntum ooper "Figaro pulm" . See ooper on olnud helilooja ooperiloomingu üks tähtteoseid ja ühteaegu maailma ooperikunsti aegumatuid sedöövreid. Nende aastatel Mozart ei saanud enam luua teoseid tühistele, üksnes välise köitvusega libretodele. Pikkadele otsingutele järel jäi ta peatuma "Figaro pulmal", mille oli hiljaaegu kirjutanud andekas näitekirjanik Beaumarchais . Selles näidendis oli kõike, mida helilooja otsis. Kuulus krahv Almaviva tahab petta oma teenrit Figarod ja võita tema pruudi Susanna armastust, kuid osav Figaro koos Susannaga veavad
Nüüd tuli lavale koor, mille koosseisus oli karjuseid, nümfe ja allilma vaime, ning algas tegevus, mida saatis lava taha peidetud või kostümeeritud orkester. Iga laulja esitas mitut rolli, koor aga- erinevalt antiikteatrist-, mitte ainult ei jaganud oma arvamust toimuva kohta, vaid osales ka ise sündmustikus.). Koori esituses võisid lavalt kõlada ka madrigalid. on esimene neist väljapaistvaist muusikuist, kellega on seotud ooperikunsti areng. Tutvunud muus.lise draama esimeste näidetega, oskas Monteverdi hinnata neid suuri võimalusi, mida pakkusid Firenze camerata liikmete katsetused. Nende üritust jätkates astus ta aga kohe paraja sammu kaugemale. 1607. a. kirjutas ta muus.lise legendi "Orpheus". Seda teost, mille muus. on säilinud tänaseni, esitati mitmes õukonnateatris. Keskse koha ooperis said Orpheuse kannatused. "Orpheuses" kujutati esmakordselt tõeliselt sügavaid ning kirglikke
taotlema laulvust, tekkis uus laulmismaneer bel canto stiil. Selline ooper levis Itaaliast üle Euroopa ja sai tuntuks opera seria ( tõsine ooper ) nime all. Selline ooper võimutses 18.saj. keskpaigani. Barokkajastul tekkis seoses opera seriaga lauljate kultus ja võimuvõitlus laval. Ooperi numbritest tõusis esikohale aaria, aariate meloodiad olid üle kuhjatud keeruliste käikudega, et võimaldada lauljal oma häält demonstreerida. Claudio Monteverdiga on aga seotud ooperikunsti areng. 1607. a. kirjutas ta muusikalise legendi "Orpheus". See on teos mille muusika on säilinud tänani. Orpheuses kujutati esmakordselt tõeliselt sügavaid ning kirglikke inimtundeid ja peamine osa nende tunnete edasiandmisel oli muusikal. . Ooperi "isaks" peetakse helilooja Claudio Monteverdit (1567-1643). Tema teostes sai muusika esmakordselt sõnast olulisemaks. Barokkooperile (17.saj.-18.saj.I pool) oli iseloomulik rikkalik ja toretsev lavakujundus ning suured esinejate koosseisud
kantoraaditraditsioonist, kantorid või organistid said ka tema neljast vennast. Ta õppis Leipzigis ja Jenas teoloogiat, ent sai 1671. aastal Gothas hoopis õukonnalauljaks. Sellest algas tema kiire muusikukarjäär, mis sidus teda esmalt mitmete Põhja-Saksa linnadega. Ajaloos on sageli selliste üksikisikute roll väga suur ning kümme aastat Tallinnas tegutsenud Meder oli kahtlemata üks väljapaistvamaid muusikuid tolleaegsetes Läänemeremaades. Võrreldes Itaaliaga hilines ooperikunsti sünd Saksamaal ligi sajandi. Ooper sündis saksa kultuuris kolmes variandis: õukonnaooperina 1670. aastate lõpul mitmel pool üheaegselt, linnakodanike avaliku teatrina 1678. aastal Hamburgis ning kooliooperina 1680. aastal Tallinnas. Tallinn tõusis omaaegses Põhja-Euroopa muusikapildis nii tähtsale kohale mitmel põhjusel: arvatavasti oli ideoloogiline surve siin kindlasti väiksem kui protestantlikul Saksamaal, eriti sealsetes ülikoolilinnades
etendused, mida esitati kas kirikus või ka linnaväljakutel. Ooperi eeskujudeks võib pidada ka keskaegseid liturgilist draamat ja müsteeriumi ning 16. sajandi lõpu madrigal- komöödiat. Muusikalisi etendusi tunti ka renessansiaegses õukonnas: Itaalias lavastati mütoloogilise sisuga intermeediume, prantsuse ooperi eelkäijaks tuleb pidada seal 16.sajandil sündinud õukonnaballetti, mis sisaldas ka rohkesti lauldud osi. Inglismaal valmistasid ooperikunsti ette õukondlikud maskietendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, aariad ja koorid (1). Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis. Nende põhiidee oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse, et suurendada viimase emotsionaalset mõju. Esimesi oopereid nimetatigi muusikalisteks draamadeks. Esimene teadaolev ooper "Daphne" etendati 1597. aastal Firenzes krahv Jacopo Corsi majas. Muusika autoriks oli Jacopo Peri
F. Händel. Ooper ja ballett Ooper - kõige suurejoonelisem ja kõige iseloomulikum 17. saj muusikaesteetikale Libreto - tekst Näitlemine, tants, lavakujundus Keskaeg - Ooperi aluseks olid liturgilised draamad ja müsteeriumid. Renessanss - Itaalias lavastati mütoloogilise sisuga intermeediume - Prantsuse ooperi eelkäija - õukonnaballet Pr. ballett-ooperi looja barokis: Jean Baptiste Lully (“Kodanlasest aadlimees”) - Inglismaal valmistasid ooperikunsti ette õukondlikud maskietendused Tuntuim Inglise baroki ooperihelilooja: Henry Purcell (“Dido ja Aeneas”) Rondo - ringmängu vorm (ABACADA…) Ooperi idee sündis Itaalias Firenzes. Firenze Camerata - vanakreeka kultuurist huvitatud aadlike rühmitus Esimesed ooperid nimetati muusikaliseks draamaks ehk drama per musica. Esimene teadaolev ooper “Daphne” - Jacopo Peri (1597) Peri teine ooper “Eurydike” on säilinud (1600) Esimene suur ooperihelilooja:
põimuvad siin nii tihedalt, et on raske märgata, millal üks üle teiseks läheb. Hoopiski tuntum ooper on ,,Figaro pulm", mille 2-vaatuselise ooperi libreto on kirjutatud kuulsa prantsuse näitekirjaniku Beaumarchais' komöödia järgi (triloogia: "Sevilla habemeajaja", "Figaro pulm", "Süüdlane ema"). Selles näidendis oli kõike, mida helilooja otsis. See ooper on olnud helilooja ooperiloomingu üks tähtteoseid ja ühteaegu maailma ooperikunsti aegumatuid sedöövreid. "Figaro pulm" on sädelev, lõbus ja vaimukas lugu Sevilla endise habemeajaja, krahv Almaviva praeguse kammerteenri Figaro ja toatüdruk Susanne'i võitlusest õiguse eest teineteist armastada ja abielluda. Figarod ja tema sõpru saadab energiline, kiireloomuline ning "ründav", krahvi ja tema lähikondlaseid aga õrn ning rauge muusika. Samal määral kui ooperi tekstid, kõlab ka muusikas
ja Wagneri stiilidest, mis jäi kogu tema loomingu põhiiseärasuseks. See väljendub mitmel moel esiteks Puccini kasutas läbikomponeeritust oma teostes (kadusid ära eraldi soolonumbrid ja ansamblid), mille alustajaks oli Wagner. Samuti kasutas Puccini tihti Wagneri juhtmotiivi ideed. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse (orkester on eelkäige häälte saatja, mitte niivõrd tegelaste hingeelu kandja) ja meloodia lihtsuse. "Boheem" toob ooperikunsti uue lähenemise sisulise poole pealt: Puccini ei kartnud lavale tuua tavaelu lihtsaid probleeme. Muusikalise poole pealt on oluline ka orkestrivärvide värskus, koomiliste ja traagiliste elementide koos kasutamine. OOPERID · "Vilid" ("Le Villi"; esietendus Milanos 1884) · "Edgar" (Milano, 1889) · "Manon Lescaut" (Torino, 1893) · "Boheem" ("La bohème"; Torino, 1896) · "Tosca" (Rooma, 1900) · "Madame Butterfly" ("Madama Butterfly"; Milano, 1904)
Itaalias labastati mütoloogilise sisuga intermeediume (lõbusad vahepalad). Prantsuse ooperi eelkäijaks peetakse õukonnaballetti, mis sisaldas ka lauldud osi. Prantsuse balett-ooperi loojaks barokis on Jean-Baptiste Lully. (“Kodanlasest aadlimees”) Inglismaal valmistasid ooperikunsti ette õukondlikud maskietendused (p antomiimtantsud, aariad ja koorid). Üks ja ainus tuntud baroki ooperihelilooja on H enry Purcell (ooper “Dido ja Aeneas” ja näidend “Abdelazar”) Itaalias Firenzes sündis ooper
Itaalias labastati mütoloogilise sisuga intermeediume (lõbusad vahepalad). Prantsuse ooperi eelkäijaks peetakse õukonnaballetti, mis sisaldas ka lauldud osi. Prantsuse balett-ooperi loojaks barokis on Jean-Baptiste Lully. (“Kodanlasest aadlimees”) Inglismaal valmistasid ooperikunsti ette õukondlikud maskietendused (p antomiimtantsud, aariad ja koorid). Üks ja ainus tuntud baroki ooperihelilooja on H enry Purcell (ooper “Dido ja Aeneas” ja näidend “Abdelazar”) Itaalias Firenzes sündis ooper
koomiline ooper (opera buffa). Selle tegelased on enamjaolt madalast seisusest ja tihtipeale kliseelikud: rikas ja ihne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut; teravmeelne linnasulist teener; rumalalt targutav vana doktor või advokaat jne. Üks esimesi koomilisi oopereid oli Giovanni Battista Pergolesi (1710-1736) ,,Teenijanna- käskijanna". See teos oli aastakümneid itaalia rändtruppide kavas ja mõjutas sellega ooperikunsti kogu Euroopas. Kuid uus zanr ei tulnud muusikasse kaugeltki valutult. Kõige teravam oli konflikt Prantsusmaal (tuntud ka bufoonide tüli nime all, 1752 Pariisis). Seal seisis Jean-Philippe Rameau Lully-aegsete traditsioonide eest, tema ägedaim vastane oli aga filosoof ja kirjanik Jean-Jacques Rousseau, kes kuulutanud koguni, et prantslastel pole üldse muusikat ja et prantsuse keel kunstlaulule ei sobigi
murrab talle truudust. Kättemaksuks kutsub Undine esile üleujutuse. Teine oluline ooper sellest ajast on viiuldaja ja helilooja Louis (Ludwig) Spohri ,,Faust". Sel ajal alustas ooperite kirjutamist ka Carl Maria von Weber (1786-1826). Alates 1816. aastast tegutses ta saksa trupi kapellmeistrina Dresdenis (Dresdeni õukond oli ka 19. sajandil veel itaalia ooperi üks keskusi Saksamaal, itaaia trupp oli tugev ja eelistatud) ning püüdis edasi arendada saksa ooperikunsti. 1821 esietendus Berliinis ta ,,Nõidkütt" (Freischütz), 1823 Viinis ,,Euryanthe". Nende põhiline erinevus: 1) ,,Nõidkütis" on kõnedialoogid nagu Singspiel'is ja opéra comique'is, aga ,,Euryanthe" on ilma kõnetekstideta, s.t seal on retsitatiivid (ja muidugi aariad, ansamblid jm muusikanumbrid); 2) ,,Nõidküti" tegevus toimub 17. sajandil saksa küttide ja külaelanike keskel ning on seotud saksa rahvapärimustega, ,,Euryanthe" tegevus seevastu on keskajal ning libreto
õigesti kaasa. Ukse juures tegi lihtrahvas täpselt sama... Need inimesed on tõepoolest muusikud. Nad tajuvad kõiki muusika varjundeid... ja vigu täpselt samuti, nagu meie Pariisis huumori ja anekdootide peensusi mõistame." Veelgi enam. Laiad rahvahulgad polnud üksnes taibukas auditoorium gastroleerivate ooperitruppide esinemiste jaoks komplekteeriti enamik kooriliikmeid linnakehvikute hulgast. Säärane esitajate ja kuulajate ühtesulamine tõi ooperikunsti sõna otseses mõttes rahva keskele. Kuna publik ja esinejad teatrisaalis kuuldut kodus, tänavail, kõrtsides ja kanaleil meelsasti kordasid, leidub nii XVII ja XVIII sajandi populaarseid ooperimeloodiaid kui ka Bellini ja Rossini muudetud teksti ja rütmiga palu itaalia rahvalaulude kogumikes üpris tihti. On juhtunud sedagi, et lauludesse põimuvad aariate tsitaadid. Folkloori ja professionaalse heliloomingu piirid hajusid, rahvaviisikäändude juurdumine ooperikantileeni võis ka täiesti
annaabi.ee 
