,,Inimesed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nad ei eelda, et elu eesmärk on õnn." George Orwell Õnne kontseptsiooni üle on alati vaieldud. Ei saa leida ühest vastust nii abstraktsele mõistele nagu ÕNN, mida võib käsitleda kui materiaalset heaolu, kuid enam tõstatab küsimusi hoopis õnn kui vaimne seisund. Tegelikult on õnnel tuhat nägu, igaühe jaoks on õnn erineva tähenduse ning varjundiga kõik siin elus on suhteline. Mõnele inimesele piisab õnneks leivatükist, teist teeb ülikooli lõpetamine õnnelikuks. Tihti arvatakse, et õnne jaoks, mis koosneb tegelikult ju (hinge)rahust ja rõõmust, pole käesoleval hetkel aega. Seni, kuni vähegi tervist on, tuleb jäägitult mammonajumalat teenida. Küll pensionipõlves on aega õnnelik olla! Kui tihti aga nii kaua ei elatagi... Jääb mulje, nagu poleks inimestel AEGA õnnelik olla. Ent
Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks(pseudonüüm-varjunimi) peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks,
- Methodos- Teoreetiline uurimistöö - Praxis- tegutsemine üldiselt - Proairesis tegutsemine kindla valiku alusel Igal tegevusvaldkonnal alatest kunstist kuni praktiliste aladeni on suundumus mingi hüve poole. Hüve (kr. Agathon) võib olla erinevatel juhtudel eesmärgiks üldse, see mida tahetakse saada, sõltumata selle seosest eetilise plaaniga. Aristoteles uurides hüvesid jõudis järeldusele, et selleks on õnn. Aga mis on õnn ja millest ta sõltub? Enamik inimesi väidavad, et õnn on hea elu- naudingud, rikkus ja kuulsus. Teisel juhul on arvatud, et lisaks neile hüvedele on hoopis hüve iseeneses, mis ongi kõigi hüvede aluseks. Aristoteles on järeldanud, et õnn on hästi elamine ja hästi toimetulek, kuid ta on ka ära maininud, et haritud inimesed ei tõlgenda õnne samamoodi. Aristoteles väidab, et õnn on igaühe jaoks erinev ja nii arvan ka mina. Mõne inimese jaoks on suurim õnn see, kui tal on
Avatuse vähenemise tõttu langeb ka partnerite lähedus ning kasvab rahulolematus. -Pereeluga rahulolematus lükkab veerema "rahulolematuseratta", mis haarab edasi liikudes ka teisi eluvaldkondi. Õnn ja rahulolu •Stutzer (2003) – õnne võib vaadelda kui subjektiivset hinnangut individuaalsele olukorrale •Veenhoven (1993) – mida paremaks hindavad inimesed oma elukvaliteeti tervikuna, seda õnnelikumaks võib neid pidada. •Glatzer (1984): õnn on pigem afektiivne seisund; rahulolu on pigem kognitiivne hinnang (mis sõltub ühest küljest sotsiaalsest võrdlusest teiste gruppidega, teisalt aga ühe või teise indiviidi ootustest, lootustest, soovidest, püüdlustest). • õnnelikkus koosneb kolmest komponendist, neis igaüht eraldi peab mõõtma subjektiivset heaolu uurides: − Positiivne afektiivsus − Tegevus/hõivatus, sh loovus, eesmärk (engagement/state of flow -> sense of self) − Tähendus (meaning)
o on riikidega võrreldes on Eesti näitajad väga nigelad. Liidu elukvaliteeti tervikuna, seda potentsiaalne inimese vaimse ja füüsilise tervise mõjutaja nii positiivses kui keskmine on naistel 61,9 ja meestel 61,3 tervet eluaastat, mis õnnelikumaks võib neid pidada. Glatzer (1984): õnn on pigem afektiivne negatiivses mõttes; võib mõjutada rahulolu ja õnnelikkust sotsiaalsete moodustab vastavalt 74 protsenti ja 79 protsenti keskmise seisund; rahulolu on pigem kognitiivne hinnang (mis sõltub ühest küljest võrgustike ja sotsiaalsete suhete kaudu o Indiviidi tasemel mõõdetakse isikliku
Hästi elamiseks: ei tähenda, et ilma rahata ei saaks hästi elada; raha on lihtsalt tähtis; raha võrdub võimuga; et elu vürtsitada; eneseteostuseks; et osta riideid ja toitu. Eluks püsimiseks: ilma rahata ei saavuta elus palju; raha ei pea olema nii palju, et seda võib jalaga segada, vaid niipalju, et elus edasi minna; olgem ausad, kõik peale õhu maksab; raha on vaja näiteks maksude maksmiseks; nagu öeldakse ,,Rahata ei saa elada."; õnn ei sõltu rahast, raha näitab jõukust ja intelligentsi seda teenida. Negatiivsed kommentaarid: inimesed hoolivad rahast rohkem kui oma lähedastest. Kommentaare raha vajaduse kohta. Vastanutele on raha pigem abivahend eneseteostuseks ning eraelu huvitavamaks muutmiseks. Raha negatiivne tähendus kujuneb välja õpilaste vanemaks saamisel. Suurem osa õpilasi arvab siiski, et elu üks suurim eesmärk on saada väga edukas tööpositsioon, et teenida suuri raha summasid.
Moraalifilosoofia vastab küsimusele ,,Mis peaks olemas olema?" Inimeseprobleemi ja moraaliprobleemid iseseisvate küsimustena püstitas Sokrates (469 399 eKr). Praktiline filosoofia (eetikateooria) algab Aristotelesest (384 322 eKr). Praktiline filosoofia · tegeleb küsimustega, mis kerkivad esile igapäevases elus; · ei jaga tegutsemisretsepte vaid selgitab mõisteid ja argumenteerib; · mõtestab küsimusi: mis on hea elu? mis on hüve ja pahe? mis on õnn? mis on õiglus? mis on südametunnistus? mis on kohus? mis on vabadus? mis motiveerib inimest moraalselt käituma? missugused moraalsed õigused peavad olema kõigile tagatud? Moraalifilosoofia suurkujud on Aristoteles (384 322 eKr) ja I. Kant (1724 1804) Vanakreeka filosoofid seostasid küsimuse miks olla eetiline inimese (isiksuse) vaimse tervise ja harmooniaga. Alates 18. 19. sajandist moraalifilosoofia tegeleb eelkõige tegude eetilise iseloomu üle otsustamisega.
Väärtustest võib tuletada printsiibid, mis võivad saada tegevust juhtivateks väärtuste "kehastajateks". Väärtused juurduvad kultuurilistes konstruktides ning nad on aluseks moraaliprintsiipidele, millel põhineb moraaliarutlus. Moraali ettekirjutused puudutavad norme, mis põhinevad väärtustel. Normatiivsed standardid ja käitumist juhtivad normatiivsed reeglid kaitsevad teatud väärtusi. 18. Nimetage moraalseid väärtusi. Vabadus,tarkus, heatahtlikkus, armastus, sõprus,ausus, õnn, privaatsus.Julgus, Usaldusväärsus,Ausus,Lojaalsus,Tolerantsus. Platoni järgi veel ka mehisus,vaprus,mõistlikkus nt. 19. Mis on väärtuste loomus, kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed ? objektivist on seisukohal, et väärtused väärivad soosimist, ükskõik, kas keegi neid tegelikult sovib või ei, nad on mingil moel meist sõltumatud. Objektivistide arvates saab Hea lahutada sellest, mida soovitakse. Objektivistid: Platon (428-348 eKr): me soovime Head, sest see on hea
Kõik kommentaarid