Olla või mitte olla? (0)

Olla või mitte olla?
„Mõni hetk on elus ilusam, kui teine. Mõni hetk on kohe väga, väga ilus,“ olid Eesti laulja Jaan Tätte esimesed sõnad laulus „Ilus hetk“. On päevi, mil ollakse õnnelikud ning tänulikud elu eest. Tihti lausutakse sõnu, et kui tore on olemas olla ning sealjuures tuntakse rõõmu iga pisiasja juures. Samuti leidub aegu kurbuse, viha ja masenduse jaoks, mida on Tätte oma laulus kirjeldanud nii: „Mõni hetk on elus valusam, kui teine. Mõni hetk on kohe väga, väga valus .“ Nende sõnade peale tekib tihti tunne, et milleks üldse elada.
„Olla või mitte olla-see on küsimus,“ lausus prints Hamlet William Shakespeari tragöödias „Hamlet“. Prints oli tark ja kaval noormees , kellel tuli kord elus seista silmitsi sellise küsimusega. Ta kaalutles seda pikalt ja filosoofiliselt ning lõppude lõpuks vastas tema küsimusele hoopiski saatus. Hamlet otsustas küll olla ja minna võita lahing, kuid selle tõttu, et ta sai hoobi mürgitatud mõõgalt, ei olnud tal enam valikut elu ja surma vahel. Saatus oli valinud tema jaoks mitteolemise. Võib-olla on tõesti olemas saatus, nagu Hamletis, mis tegi otsuse juba ammu enne printsi kaalutlusi ja mõtisklusi. Siin kohal tekib küsimus, et kas inimene saab üldse otsustada ise, olla või mitte olla?
Saatus on tegelikult uskumus , mis põhineb eeldusel, et universumis valitseb kõikide inimeste üle mingi looduslik korrapära. Paljud arvavad , et just see kujundab nende tulevikku. Jeesus Kristus sõnas lause: "Mida keegi külvab, seda ta ka lõikab!" Mina arvan samuti, et inimene mõjutab enda tulevikku oma käitumise ning tegude järgi. Võib-olla on tõesti olemas teatud välised jõud, mis võivad avaldada mõju elule, kuid tähtsamat rolli oma olemises mängib siiski isiksus ise.
Kõik ei olegi määratud tegema suuri tegusid , aga igal inimesel on oma eesmärk ning põhjus, miks edasi elada. Tuleb tihti valida erinevate võimaluste vahel ning võtta vastu keerulisi otsuseid. Võib ette juhtuda hetki , kus hakatakse kahtlema tehtud valikutes ja mõeldud sellele, milleks näha üldse vaeva. Lõppude lõpuks surevad ju kõik. Prints Hamlet arvas ühel hetkel samamoodi, tal oleks palju lihtsam sooritada enesetapp. Ta nägi elu, kui rasket koormat, mille eest põgeneda. Kuid ta ei kartnud surma, vaid surma just läbi enesetapu. Hamlet lähenes sellele hirmule väga filosoofiliselt: „Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus , kui  kartus  millegi ees pärast surma-sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi-ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?“ Tema otsus oli siiski valida elu, sest hauatagune elu võib olla hullem kui tema praegune seisukord .
Elu ja surma ei tohiks karta . Kui on antud võimalus elada, siis tuleks seda nautida ning kui on aeg lahkuda, siis tuleb ka seda teha rahus. Kõikidele inimestele on antud samasugused võimalused, sündida, elada ning surra. Ei ole kedagi, kes saaks valida surma asemel igavese elu, igavese olemise. Kõigil on aeg kord mitte olla.
Andrea Mark