Hamleti monoloogi analüüs (0)

Hamleti monoloogi analüüs
Monoloogist tuleb välja, et Hamlet oli eksinud ning ei teadnud , mida edasi teha. Ta mõtles, kas olla ehk elada ning maksta Claudiusele kätte ja seista silmitsi saatusega või mitte olla ehk surra, sest see tundus lihtsama variandina. “Mis oleks üllam – vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada?” väljendab selgelt dilemmat, mis oli peategelasel.
Surres ei peaks Taanimaa prints taluma seda hingepiina, mis vaevas ta südant ja nii pääseks ka kõikidest muudest probleemidest, mida elu toob. See valik tundus väga ahvatlev , kuna oli lihtne väljapääs sellest keerulisest elust: “See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada!”
Surm on hirmuäratav, nagu Hamlet ütles: “Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääeseme, - see paneb kõhklema.” Keegi ei tea, mis juhtub pärast seda, kui süda lakkab igaveseks löömast. “Siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk:” on harjutud selle reaalsusega, millega seistakse iga päev silmitsi. Ei tasu loobuda elust probleemide pärast, mis ajapikku unustatakse.
“Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus , kui kartus millegi ees pärast surma – sel uurimata maal, kus ükski rändur ei tule tagasi – rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?” Selle all mõtles Hamlet, et parem on lasta eluküünlal rahulikult põleda ning pingutada ja saada üle raskustest. Kui inimene sureb , siis on see igavaseks. Eluga on inimhinged rohkem kursis, kui sellega, mis juhtub pärast seda.
Pikalt mõtiskledes positiivsete ja negatiivsete asjade ning kõige muu üle, mis võib juhtuda või olemata jääda, muudavad hirmu surma ees aina suuremaks . Nagu Hamlet lausus : “Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki...” Monoloogi lõpus jõuab Hamlet järeldusele, et enesetapp ei lahenda tema probleeme lõplikult. Kättemaks jääks ikkagi sooritamata ning selle tõttu ei valitseks õiglus.