Üleraie ja röövraie tagajärg Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Metsatulekahjude põhjused · Tekivad inimeste hooletusest, teadmatusest ja lohakusest. · Looduslikud faktorid (äike). · Pahatahtlik süütamine. Metsatulekahjude ära hoidmine · Okaspuumetsades tuletõkestusribade ja vööndite rajamine. · Tuletõrjetiikide ja veevõtukohtade juurde rajamine. · Suitsetamis- ja lõkketegemiskohtade rajamine. · Telkimis ja laagriplatside väljaehitamine. Metsatulekahju Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase
kuni 25 cm .Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks .Hariliku kivipuraviku jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraviku viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Hariliku kivipuraviku levik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Hariliku kivipuraviku kasutamine Harilik kivipuravik on üks maitsvamaid ja populaarsemaid seeni
isegi kuni 25 cm. Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Hariliku kivipuraviku levik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Hariliku kivipuraka plussid ja miinused
Siidisaba Siidisaba ehk viristajat on kõige kergem ära tunda tema sulestiku, siidise läike ning iseloomuliku tutikese järgi pealael. Siidisaba pesitseb Põhja-Euroopa, Aasia, Kanada ja Alaska okaspuumetsades. Tema levila põhjapiir ulatub kuni puude kasvu piirini. Kevadel lahkuvad need linnud parvedena oma pesitsuskohtadest ning lendavad lõunapoolsetesse aedadesse, parkidesse ja põõsastega kaetud aladele, kust nad otsivad mitmesuguseid marju. Sel ajal pole siidisaba nii suurel määral okaspuumetsaga seotud, ning kuigi toitu hangib ta põõsastaimedelt, peatub ta alati ka tihedate metsade ligiduses. Kui siidisabade parv oma rännuteekonnal erakordsele toiduallikale peale
........................................................................... lk. 4 3. Toitumine............................................................................................ lk. 5 4. Paljunemine......................................................................................... lk.6 Orava tutvustus Rahvapäraselt hüütakse oravat käbikuningaks. Harilik orav on üks tuntumaid ning armastatumaid närilisi. Alguses elas ta okaspuumetsades. Tänapäeval võib teda kohata ka linnaparkides ja aedades.Kunagi oli harilik orav püügiloom - tema talvekasukas oli kõrges hinnas. Kui harilik orav puult puule hüppab, aitab kahar saba tasakaalu hoida. Orav saab saba kasutada ka signaalide edastamiseks teistele oravatele, lehvitades sabaga, et neid ohu eest hoiatada. Oraval on pikad tugevad tagajalad ja teravad küünised, mis aitavad kinnituda puukoorele. Tavaliselt ronib orav puu otsast alla, pea ees.
vahel ka kibeda maitsega. Põdramokk on väga hea söögiseen. Mõned inimesed on põdramoka suhtes tundlikud ja neil tekitab seen seedehäireid või kõhuvalu. Seepärast tuleks põdramoka söömisesse suhtuda ettevaatlikult. Värvimiseks on parimad mändide läheduses kasvavad ja juba tumedaks tõmbunud vanad viljakehad. Harilik Kivipuravik Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Eestis on 18 erinevat kivipuraviku liike. Kasvab ka valgusküllastel metsaservadel. Ohtralt kasvab neid Sügisel. Harilik kivipuravik on kogukas, tugev ja lihaka viljalihaga.Kübar on erinevates toonides. Torukeste värv sõltub seene vanusest, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliivroheliseks. Seene jalg on paks, koguni võib ka olla tünni sarnane. Seeneliha on valge. Kuid kübaranaha all on pruunikas.
Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel olla punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged. Ilvesed eelistavad elada tihedates okaspuumetsades aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud: kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel.
pika koheva sabaga näriline, kes peaaegu kogu aeg tegutseb. Ta on pidevalt valvel, ronides väledalt mööda puutüvesid või hüpates oksalt oksale. Orava nägemine ja kuulmine on väga hea ja ta põgeneb väiksemagi müra puhul. Orav kuulub oravlaste sugukonda, näriliste seltsi ja imetajate klassi. Orava tutvustus Rahvapäraselt hüütakse oravat käbikuningaks. Harilik orav on üks tuntumaid ning armastatumaid närilisi. Alguses elas ta okaspuumetsades. Tänapäeval võib teda kohata ka linnaparkides ja aedades. Oraval on pikad tugevad tagajalad ja teravad küünised, mis aitavad kinnituda puukoorele. Tavaliselt ronib orav puu otsast alla, pea ees. Seisund: Väheohustatud, orav ei ole Eestis looduskaitse all. Väljanägemine: Pikkus: keha 20-25 cm, saba 20-30 cm Saba on väga vajalik, see varjab teda vihma ja päikese eest ning aitab puudel ronides või oksalt oksale hüpates tasakaalu hoida. Saba toimib nagu langevari,
Haapsalu Wiedemanni Gumnaasium Amuuri Tiiger Referaat Rasmus-Richard Marjapuu, Haapsalu 2010 Sisukord: 1.Levila ja arvukus lk3 2.Suurus ja kirjeldus lk4 3.Jahipidamine ja söök lk5 4.Sigimine ja järglased lk6 5.Hävimisohu põhjused lk7-8 6.Kasutatud kirjandus lk9 Levila ja arvukus Elab põhiliselt kääbustamme-, kase- ja okaspuumetsades Venemaal Kaug-Idas. Mõned selle alamliigi esindajad asustavad ka Hiina kirde- ja Põhja-Korea põhjaosa. Nende arvukus Sihhote-Alinis on suurenenud 250-lt (1992) 350-ni (2004), hoolimata kutsikate suurest suremusest ainsal nende elupaika läbival maanteel autoõnnetuste tagajärjel. Amuuri tiiger on ohustatud liik ja Siberis Amuuri jõe piirkonnas elab neid ainult umbes 450 isendit.Kogu maailmas arvatakse amuuri tiigreid olevat tuhatkond.
alaliik, daphanea, on levinud Põhja-Indias, Pakistanis, Hiinas ja Mandzuurias, Jaapanis ja Kores elab viies alamliik, japonica. Kuues alamliik, canadensis, elab Põhja-Ameerikas. Euroopas on kaljukotkapopulatsioonid hajutatud, olles seotud eelkõige mägiste piirkondadega (Pürenee poolsaar, Alpid, oti mägismaa, Tatrad, Karpaadid). Läänemerest idapoole jäävatel aladel (kaasa arvatud Põhja-Soome) pesitseb kaljukotkas okaspuumetsades ja soodes. Euroopa populatsiooni suurus ulatub 50007000 paarini ning püsib üsna stabiilsena Eestis on kaljukotkas levinud kogu maa ulatuses. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on eelmiainitult raba. 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 2030 kaljukotkapaari. Aastail 19641973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 46 pesas. Viimase paarikümne aasta jooksul on
pruun ja täiskasvanud seenel võib olla selle laius isegi kuni 25 cm. Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks, mõnikord vahelt isegi tünnisarnane ja selle helepruunikal pinnal on habras valge võrgustik. Hariliku kivipuraka viljaliha on valge, kübarnaha all aga pruunikas. Maitselt on see seen mahe. Harilik kivipuravik kasvab noortes okaspuumetsades ja lehtpuumetsades. Väga hästi kasvab ka valgusküllastel raiesmikel ja metsaservadel. Harilik kivipuravik esineb väga hästi. Kõige kõrgem saagikus on enamasti sügisel, mõnikord esineb juba juuli lõpust. Uuemate hinnangute kohaselt on harilikud kivipuravikud hoopis hulk üksteisele lähedasi liike, millel lisaks ehituslikele omadustele on erinevusi ka kasvukoha eelistuses. Need kõik on head söögiseened. Harilik kivipuravik on üks maitsvamaid ja populaarsemaid seeni
ning hoidmine ei ole meile tähtis ainult praegu, vaid määrab ka tulevase generatsiooni elukvaliteedi. Seepärast on tiigrite hoidmine, päästmine oluline nii praegu kui ka tulevikus. AMURI / SIBERI TIIGER amuuri / siberi tiiger Panthera tigris altaica Kutsutakse veel ka ussuuri, mandzuuria, kirde-hiina tiiger. Elab põhiliselt kääbustamme-, kase- ja okaspuumetsades Venemaal Kaug- Idas. Mõned selle alamliigi esindajad asustavad ka Hiina kirde- ja Põhja- Korea põhjaosa. Arvatakse, et umbes 360-406 amuuri tiigrit elab vabaduses ja u. 500-600 loomaaedades. Suurim teistest alamliikidest. Isase tiigri pikkus peast sabani on kuskil 3,3 m ja kaal küünib kuni 300 kilogrammini. Emased tiigrid on väiksemad, pikkus u. 2,6 m ja kaal 100-160 kg. Amuuri tiigri oranz värvus on kahvatum kui teistel
Joonis 7. Maastikuelementide seos lumikatte tiheduse, lume tüseduse ja maapinna külmumissügavusega. Küsimused ja vastused: a) Millega seletada lumikatte tüseduse erinevusi lagedal alal ja eri puuliigi puistutes, mis on ühesuguse vanuse ja liitusega? Lumikatte tüsedus sõltub välja palju antud ala iseloomust ning seal kasvavatest puuliikidest näiteks lehtpuumetsades on lumikate oluliselt tihedam kui okaspuumetsades. Sageli mängib lume paksuse tekkel rolli ka tuul metsalagendike ääres on sageli teiste aladega võrreldes sügavam lumi (tuule kuhjav mõju) ning suurem lume kogus metsas, võrreldes lageda alaga, võib olla tingitud sellest, et metsast ei saa tuul lund ära kanda. b) Miks on kuusikus väikesel lagendikul lumi sügavam kui samalaadsel lagendikul kaasikus? Metsa servades on lumikate paksem, kuna tuul kannab lagedalt lund metsa,
1. kui omaette uurimisobjekti 2. kui metshuumusprofiili osa Metsakõdude uurimisel ja kirjeldamisel on olulisemateks tunnusteks: - jagunemine allhorisontideks - tüsedus - koostis - lagunemise aste - segunemine mineraalse kihiga. Metsakõduhorisont (O) jagatakse allhorisontideks lagunemisastme alusel: 01 – varisekiht- on lagunemata või lagundajate poolt vähemõjutatud, varisest koosnev ülemine metsakõdu osa, tüsedus enamustes okaspuumetsades ca 1 cm, samblakatte korral asub ta selle peal või sees, lehtpuumetsades on eristatav sügisel peale lehtede varisemist. 02 – pooleldi lagunenud kiht, erinevas lagunemis- ja muundumisastmes olevate taimejäänuste kõdu, kus taimejäänused on morfoloogiliselt ära tuntavad. Eristatakse kui tüsedus on vähemalt 1cm, võib ulatuda kuni 10cm-ni. Juurestatud puhmarinde poolt, siia kuuluvad ka samblarinde surnud osad. Metsakõdu tüseduse suurenemine toimub tavaliselt just selle kihi arvel.
See on oluliselt keerulisema ehitusega, kui lähtekomponendid. Seetõttu ei saa humifikatsiooniprotsessi samastada mineralisatsiooniprotsessiga, kus tekivad lähtekomponentidega võrreldes just lihtsama ehitusega ained. Huumuse koostikomponendid on huumushapped ja huumusaine. Huumushapped on humiinhapped ja fulvohapped, mis annavad mineraalsooladega reageerides vastavaid soolasid humaate ja fulvaate. Huumusained humiin ja fulviin on kõige püsivam osa mullas. Okaspuumetsades tekib rohkem fulvohappeid ja seal on fulvaatne huumus. Selle huumushappe soolad on liikuvad ja vees kergesti lahustuvad. Muld vaesub kiiresti biokeemilistest tähtsatest ühenditest. Selline veega väljauhtumine leiab aset karbonaadivaestel lähtekivimitel kujunenud muldadel, protsessi nimetatakse leetumiseks. Rohttaimede lagunemisel tekib rohkem humiinhappeid j atekivad humaatsed mullad. Nendest muldadest ei uhu sademetevesi minema biokeemiliselt tähtsaid ühendeid.
uurimisobjekti ja teisalt kui metshuumusprofiili osa. Metsakõdude uurimisel ja kirjeldamisel on olulisemateks tunnusteks: - jagunemine allhorisontideks - tüsedus - koostis - lagunemise aste - segunemine mineraalse kihiga. Metsakõduhorisont (O) jagatakse allhorisontideks lagunemisastme alusel: 01 – varisekiht- on lagunemata või lagundajate poolt vähemõjutatud, peamiselt varisest koosnev ülemine metsakõdu osa, tüsedus enamustes okaspuumetsades ca 1 cm, samblakatte korral asub ta selle peal või sees, lehtpuumetsades on eristatav sügisel peale lehtede varisemist. 02 – pooleldi lagunenud kiht, erinevas lagunemis- ja muundumisastmes olevate taimejäänuste kõdu, kus taimejäänused on morfoloogiliselt ära tuntavad. Eristatakse kui tüsedus on vähemalt 1cm, võib ulatuda kuni 10cm-ni. Juurestatud puhmarinde poolt, siia kuuluvad ka samblarinde
positiivse temperatuuri korral, tuleb vältida raieid suveperioodil. Aladel, kus esineb kuuse- juurepess, tuleb vähendada kuuse osatähtsust ja soodustada männi- või kaseenamusega segapuistute kujunemist. Uue võimalusena, kändude nakatumist ja nende kaudu haiguse levikut tõkestada, kasutatakse värskete kändude pealispinna töötlemist erinevate bioregulaatoritega. Tuntuim neist on ROTSTOP, mille toime rajaneb eri seeneliikide antagonistlikel suhetel looduses. Nimelt sisaldab preparaat okaspuumetsades looduslikult esineva seeneliigi suure korbiku (Phlebiopsis gignantea) elujõulisi eoseid, mis pärast puu langetamist kännupinnale pritsides seal idanema hakkavad, ning hiljem kännupuidus seeneniitide arenedes selle juurepessukindlaks muudavad. Nimetatud seeneeostega okaspuukändude nakatamine pärsib nii juurepessu põhjustava seene edasikandumist juurte kaudu teistele puudele kui ka viljakehade teket ning eoste levikut. Külmaseen (Armillaria spp
Vastupidavus tuulele turvasmuldadel ja poolt vähemõjutatud, varisest koosnev ülemine peale mulla mineraalosaga seotud tumeda amorfse märgadel muldadel on tormikahjustuste oht metsakõdu osa, tüsedus enamustes massi ka metsakõdu, sest kõdu ja huumuse vahel suurem. Samuti on paepealsed puistud väga okaspuumetsades ca 1 cm, samblakatte on sageli väga raske vahet teha. tormikartlikud. korral asub ta selle peal või sees, lehtpuumetsades Mull ehk pehme huumus tekib laialehiste puude ja Haiguste esinemine lubjarikkad mullad on on eristatav sügisel peale lehtede varisemist. põõsaste (jalakas, saar, pärn, pöök, sarapuu jt.)
annaabi.ee 
