· Söödi seapead või seakõrvu hapukapsaste, ubade, hernestega. Küünlapäev · keedeti seakülge kapsaste ja tangudega · joodi küünlapuna (kõrvetatud suhkruga värvitud viin) · söödi tanguputru või- või rasvasilmaga Vastlapäev · Söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi · vastlaputru · vastlakukleid · seapead ja -saba · lambaliha Tuhkapäev · Söödi odrakaraskit · odrajahukooke · pannkooke Madisepäev · küpsetati kooki · keedeti tanguputru Lihavõttepühad · keedeti ja värviti mune · söödi muna- ja piimatoite · kohupiimatoite, sõira · sülti · sinki ja marineeritud räime · urvaputru Karjalaskepäev · tööle minejale anti kaasa keedetud muna · söödi värsket kala · munavõid · piimasuppe
Ukrainas ja Venemaa lõunaosas. Külmakartliku taimena pole taliodra kasvatamine Eestis kuigi hästi õnnestunud. Eestis kasvatatakse põhiliselt suviotra. Eestis on odrakasvatuse vanimad andmed Asva linnusasulast esimese aastatuhande algusest eKr. Odra kasutamine Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusi, kruupe ja jahu. Jahust valmistatakse omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest enamasti putru. Odrajahust saab valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Odrast saab ka viljakohvi, mis oli populaarne enne kohviubade laiemat levikut. Lisaks on otra kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odra kasutamine Odrajahu kasutatakse ka pagaritoodetes. Näiteks leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, linnaseekstrakti ja muidugi valmistatakse otra ka õlletööstuses. Umbes 75-80% Odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele.
rasvaleib, vastlakuklid. Tänapäevaga ei ole see traditsioon väga muutunud, tehakse vastlakukleid ja kõige enam ka hernesuppi seajalgadega. Lähemalt uurides sain palju teada, et on veel väga mitmeid erinevaid toite, mida sel päeval söödi. Tuhkapäev- (liikuv püha, 40 päeva enne ülestõusmispüha) tuhkapäeval pidi ahjule ikka labidat näitama, s.t pidi midagi küpsetama. Siis ei läinud leib suvel hallitama. Küpsetati mitmesuguseid kakukesi: odrakaraskit, odrajahust kukleid. Küpsetati ka sepikut pärmiga. Tehti odrapulli tuhkapulli, mis küpsetati koldes tuha sees, hoiti alles kuni karja väljalaskmiseni ja söödeti siis loomadele. Populaarseteks toitudeks olid: räimesupp, silgusupp tangudega, keedetud värsked räimed, hautatud räimed hapukoorekastmes, odrajahupuder, odrajahukäkid, odraleib, kanepitemp odra- või nisujahuga, silgupannkoogid, võipiima pannkoogid. Ka selle
inimesed toiduks tarvitavad. Rukist hakati kultiveerima umbes 400 a.e.Kr. Oder ehk harilik oder on kõrreliste sugukonda odra perekonda kuuluv teravili. Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal. Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusid, kruupe ja jahu. Jahust valmistatakse omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest peamiselt putru. Jahust saab valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Enne kohviubade laiemat levikut valmistati sageli odrast viljakohvi. Lisaks on läbi aegade otra kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odrajahu lisatakse pagaritoodete taignasse. Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, linnaseekstrakti, õlut jm. Umbes 75–80% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele. Oder on esimene teravili, mida kasvatama hakati. Märke
väljalaskmisel loomadele jagada (Kalvik). Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha. Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: „Laurits toob laia leiva”. Kagu-Eestis küpsetasid perenaised kevadel karjalaste meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku, mille keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna.
30 Kasutamine · Odrateradest valmistatakse: - tangu, - kruupe, - jahu. · Tangudest ja kruupidest tehakse peamiselt putru. · Enne kohviubade laiemat levikut valmistati odrast viljakohvi. · Otra on kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. 31 · Odrajahust valmistatakse pagaritooteid. · Odrajahu lisatakse teistest teraviljadest valmistatavate pagaritoodete taignasse. · Jahust valmistatakse odrakaraskit, eesti rahvustoitu. · Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. 32 · Lisaks valmistatakse odrast: - odrahelbeid, - odralinnaseid, - linnaseekstrakti, - õlut jm. · Umbes 7580% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele. 33 Odrakruubid · Saadakse teradest väliskesta eemaldamisel, alles jäetakse kestaalune kiht (aleuroonkiht).
rahva seas. Ja nende päevade traditsiooni peeti Läänemaal veel käesoleva sajandi algul täiesti au sees. Öeldi, et Mihkel ja Mart on vennaksed ning Kadri on nende õde. Nende pühade pühitsemine moodustaski sügispühade buketi, mis tõi veidi erksust ja elevust tuhmidesse ja lühikestesse sügispäevadesse ning rõõmunatukesi inimeste ellu pikkadel sügisõhtutel. Usuti, et mardiõhtu pühitsemine toob õnnistust põldudele. Pereisa pruulis mardipäevaks õlut ja pereema küpsetas odrakaraskit, et talu söögilaud oleks pühapäevasem. "Siis on põlluhaldjas sellest meelitatud ning laseb järgmisel suvel põllule sadada kosutavat vihma ning paista päikest ja nurme ei ründa rahehood ega paduvihm ning ei piina põud." Ka oli kombeks süüa mardihane. Hani oli kodutalus tähtis kodulind, karjane kaagutamas vainul ja jõekäärus. Üksluised ja igavad olid mardipäeva ajal põllud. Lepik tukkus ja heinamaa oli tõsine
hapukapsaste, ubade, hernestega. Küünlapäeval 2 veebruaril keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Joodi küünlapuna ( kõrvetatud suhkruga värvitud viina). Mõnel pool söödi ka tanguputru võiga või rasvasilmaga. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi, vastlakukleid, vastlaputru ( tangupuder liha tükkidega), söödi ka seasaba või pead, lambaliha või veiseliha. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeval söödi odrakaraskit, odrajahukooke ja pannkooke. Madisepäeval 24 veebruaril küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune. Söödi muna ja piimatoite, kohupiimatoite ( sõira), sülti, sinki ja marineeritud räime, vasika ja kanaliha toite, urvaputru. Karjalastepäeval 14 aprillil anti välja tööle minejale kaasa keedetud mune. Suviste pühal söödi kohupiima toite, värsket kala, munavõid ja piimasuppe. Valmistati kaselehtedega värvitud mune
Austraalia 8 098 000 t 5,4% Hispaania 7 399 700 t 4,9% Türgi 7 300 000 t 4,9% Suurbritannia 6 969 000 t 4,6% USA 4 949 370 t 3,3% Maailm kokku 150 271 573 t 100% Odra kasutamine Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusid, kruupe ja jahu. Jahust valmistatakse omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest peamiselt putru. Jahust saab valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Enne kohviubade laiemat levikut valmistati sageli odrast viljakohvi. Lisaks on läbi aegade otra kasutatud tangu- ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odrajahu lisatakse pagaritoodete taignasse. Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, linnaseekstrakti, õlut jm. Umbes 7580% maailma odratoodangust läheb loomasöödaks, peamiselt sigadele. Toiteväärtus ja biokeemiline
Kord oli ühel orjal jäänud tööletõttamisega leib küpsetamata, kuid taigen sai kokku segatud. Päev otsa palavas seisnud taigen hapnes, kuid kuna iga suutäis toitu oli ääretult oluline, otsustas ori taignast siiski leiva küpsetada. Valminud leib oli aga taevalik kingitus kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele. Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba. Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991). Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige
Sööme saia ja müslit, keedame mannaputru, paneme võileivale keeduvorsti (ka selles on sageli nisujahu), maiustame kookide, küpsiste ja vahvlitega, valmistame pastaroogi jne.. [4.] 3.1.2.Oder Oder on üks vanemaid kultiveeritud teravilju, niisama vana kui on põllumajandus isegi. Oder oli põhiline toiduteravili Tiibetis juba 7000.a.e.Kr. Odrajahu segati tee ja võiga taignaks, millest vormiti lahtisel tulel küpsetatavad kakukesed. Tänapäevalgi süüakse odrakaraskit Edela-Aasias ja Tiibetis. Nii Egiptuses kui Kreekas pruuliti odraviina, mille vanimad teadaolevad retseptid on dateeritud 2800.a.e.Kr. Söödi ka odratangudest valmistatud putru polentat. Hiljem õpiti valmistama odraviskit. Eestlaste vana aja kombestikus oli odral aukoht. Jõuludeks keedeti odratanguputru, tehti verivorsti , pruuliti odraõlut ning küpsetati "ennustuskakku" - näärist. Kevadpühadeks keedeti odratangudest urvaputru, mihklipäevaks aga suppi odraklimpidega
Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada. Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha. Jakobipäev on laiemalt tuntud kui lõikusaja alguse tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: ,,Laurits toob laia leiva". AGANALEIB Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19. sajandil tõid kaasa
olid juba otsas ja midagi ei olnud ette anda. See kord ei olnud ehitamisel eriti kedagi abis sest ilm oli halb ja loomad ei jõudnu ka eriti palju vedada- laadida ei saanud eriti palju. Kevadel alustati ehitust. Liisi ja Maret hakkasid Oru poistele- Karlale ja Joosepile saepuru ja laaste viima. Suvel lubasid poisid nisuleiva vastu oma leiba tuua aga ikkagi ei toonud. Kui Liisi ütles et ta enam neile laaste ei vii siis tõid poisid tüdrukutele odrakaraskit. Tüdrukud hkkasid uuesti saepuru viima. Kui Mari teada sai lubad ta Andresele mitte öelda. Mari ei lubanud eriti palju viia sest neil endalgi vaja XXVII Maril ja Andresel sündis järgmine poeg, Ants. Loomadega oli häda, sest nad surid üksteise järgi. Mari arvas et nende naabrinaine on nad ära nõidunud või posinud ja et too käib öösiti midagi nende loomadega tegemas. Eesperes hakati pidama varrusid. Varrudeks tehti veel saia, sepikut ja magushaput leiba
Ühel päeval hakkas Liisi kahtlema kas ikka poistele viia saepuru. Poisid küll lubasid siis vastu tuua kui Pearu ehitama hakkab kuid Liisi kahtles siiski. Ta ütles Maretile et tema ei hakka enam vedama. Suvel lubasid poisid ka nisuleiva vastu oma leiba 13 tuua aga ikkagi ei toonud. Maret viis edasi kuid ütles poistele et õde tal enam ei vea. Selle peale lubasid poisid et toovad neile kohe ema tehtud odrakaraskit. Seda nad ka tegidki ning tüdrukud hakkasid uuesti saepuru vedama. Nad jäid aga õhul emale vahele ja rääkisid kõik ära nagu on. Mari ütles et ta ei ole pahane kui ta kõigest kuuleb ja mingit salatsemist ei ole. Nii saidki tüdrukud edasi neile viia kuid mitte palju sest neil oli endal ka seda tarvis ning isa oleks võibolla tähele pannud et väga palju on kuskile kadunud. Poisid ehitasid neist igasugu ehitisi, mille mõttest tüdrukud aru ei saanud. Karla ja Joosep
kui töömehed olid söömas või siis töö lõpetanud. Ühel päeval hakkas Liisi kahtlema kas ikka poistele viia saepuru. Poisid küll lubasid siis vastu tuua kui Pearu ehitama hakkab kuid Liisi kahtles siiski. Ta ütles Maretile et tema ei hakka enam vedama. Suvel lubasid poisid ka nisuleiva vastu oma leiba tuua aga ikkagi ei toonud. Maret viis edasi kuid ütles poistele et õde tal enam ei vea. Selle peale lubasid poisid et toovad neile kohe ema tehtud odrakaraskit. Seda nad ka tegidki ning tüdrukud hakkasid uuesti saepuru vedama. Nad jäid aga õhul emale vahele ja rääkisid kõik ära nagu on. Mari ütles et ta ei ole pahane kui ta kõigest kuuleb ja mingit salatsemist ei ole. Nii saidki tüdrukud edasi neile viia kuid mitte palju sest neil oli endal ka seda tarvis ning isa oleks võibolla tähele pannud et väga palju on kuskile kadunud. Poisid ehitasid neist igasugu ehitisi, mille mõttest tüdrukud aru ei saanud. Karla ja
hernestega. Küünlapäeval (02. veebr.) keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Joodi küünlapuna, so kõrvetatud suhkruga värvitud viin. Mõnel pool söödi ka tanguputru rasva- või võisilmaga. Vastlapäeval söödi seajalgu ja keedetud ube või oasuppi, vastlakukleid Tehti ka vastlaputru, see oli lihatükkidega tangupuder. Vastlapäeval söödi ka seapead, -saba, lamba- ja veiseliha. Vastlapäevale järgnev päev oli tuhkapäev. Siis tehti odrakaraskit ja odrajahu- või pannkooke. Foto lk. 151 – 10.6. Odrakarask Foto 10.6. Odrakarask Madisepäeval (24.veebr.) küpsetati kooki ja keedeti tanguputru. Lihavõttepühade ajal keedeti ja värviti mune, söödi muna ja piimatoite, kohupiimatoite (sõira), sülti, sinki, marineeritud räime, 282
annaabi.ee 
