O-Wilde muinasjuttude arvustus (0)

O. Wilde ´i muinasjuttude võlu
Lugesin Oscar Wilde’i muinasjuttude kogumit „Õnnelik Prints “ ja pean ütlema, et mulle meeldisid väga Wilde’i muinasjutud . Tegelikult ei ole ma väga suur lugeja, kuid olude sunnil ma siiski lugesin ja ma julgen südamerahus öelda, et Oscar Wilde’i muinasjutud olid väärt lugemist. Enamus muinasjutte mis ma lugesin olid kurva lõpuga, kuid sisuliselt lausa meisterlikud. Mis mulle eriti silma jäi oli see, et paljudes muinasjuttudes sai surma just hea peategelane. Mis oli ka põhjus miks juba esimene muinasjutt „Õnnelik prints“ tekitas kurva meeleolu, kuid tegi väga mõtlikuks. Nii suri näiteks ka isekas hiiglane, kes tegelikult polnud pooltki nii isekas, pääsuke ja ööbik , kes tegi kõike selleks, et keegi teine saaks õnnelik olla.
Juba esimene muinasjutt meeldis mulle väga sellepoolest, et olgugi, et lugu oli kurva lõpuga, pani see sügavalt mõtlema meie ühiskonna peale, kus ühed naudivad elu rikkuses ilma ise suurt vaeva nägemata ning kus teised näevad suurt ja ränka vaeva, et leiva pisku lauale saada. Kuidas võivad rikkad inimesed egoistlikult hukka mõista kõike, millest nad ise midagi ei pruugi teadagi. Mismoodi inimesed sinust lahti ütlevad kui sa neile enam praktiline ei ole. Või kuidas üks pääsuke ennast ohverdavalt täidab käskjala rolli suhteliselt võõrale. Seda kõike muidugi hea eesmärgi nimel. Prints ja pääsuke said siiski oma tasu, kuid alles peale seda, kui nad meie maailmast lahkuvad ja paradiisiaedade vahele saavad.
Veel meeldis mulle väga „Ööbiku ja roosi “ lugu. Mind pani mind taaskord tohutult imestama kuidas keegi võib lausa oma eluga maksta, selleks, et keegi teine saaks korraks õnne ja armastust tunda ning selles pettuda, sest on inimesi, kes ei tahagi sind teada kui sul ei ole pool juhuslikult tagataskus suurt varandust. Või kuidas sa annad endast sada protsenti, et kõik hästi välja tuleks, kuid lõpuks ikka peab keegi teine asja ära rikkuma. Eriti huvitavaks tegi selle loo see, et see tõestas, et isegi loogikutel on tunded ja mitte keegi ei suuda vastu panna armastuse pimestavale toimele.
Muidugi lugesin ma läbi ka muinasjutu isekast hiiglasest. See oli lugu millest ma ikka veel päris täpselt pole aru saanud, et kes siiski oli see nuttev poisike. Kas surm, elu või hoopis miski muu. Taaskord sain ma tõestust, et ka kõige jäisem süda ühel hetkel sulab nagu koorejäätis suvise päiksese käes. Piisab ainult ühest väikesest teost, et näidata, et välimus võib olla petlik . Veel õpetas see lugu mulle, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. See kuidas teised sinusse suhtuvad ja kuidas sul saab olema kontakt välismaailmaga sõltub suurenesti sellest milline sa ise oled. Luues enda ümber palju negatiivsust ei saagi loota , et elu sulle vastu positiivsust pakuks.
Lõpetuseks võikski öelda, et mulle väga meeldisid Oscar Wilde’i muinasjutud. Kõik lood olid väga ilusad, kurva lõpuga ning nendest oli väga palju elulikku õppida. Muidugi see, et Wilde’i muinasjuttudes oli tunda seda ilusat mis iseloomustab kogu Wilde’i kirjandust ja ka teda ennast. Väga tore oli veel see, et seal leidus palju paralleele meie praeguse maailmaga ning see pani sügavalt mõtlema meie moodsa aja ühiskonna lõhestumise peale. Ma ei loe palju muinasjutte, seega võin südamerahus öelda, et Oscar Wilde’i omad on minu vaieldamatud lemmikud.