Nüüdisühiskond- kas ühiskonna arengu lõpp? (3)

Nüüdisühiskond- kas ühiskonna arengu lõpp?
Nüüdisühiskonna all mõistetakse tänapäeva arenenud ühiskonda, mida iseloomustavad avaliku sektori, turumajanduse ja kodanikuühiskonna eristatavus, rahva osalus ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus ning inimõiguste tunnustamine. Kuid mida saab teha, et sellisesse järku jõudnud ühiskond saaks veel edasi areneda ja kas see on üldse võimalik?
Ühiskonda saab edasi viia inimene ja sellepärast on oluline, et riigis jätkuks inimesi, kes oleksid huvitatud tulevikust . Inimesed saavad koostada plaane ja reguleerida ise oma elu nii, et oleks tagatud eelkõige ühiskonna jätkusuutlikkus, mille järel saab alles mõelda ühiskonna edasiarendamisele muudes valdkondades. Üheks probleemiks on see, et hästi arenenud riikides on iive negatiivne, see tähendab, et riigis sünnib vähe lapsi ja see omakorda tähendab seda, et tulevikus puuduvad need, kes saaksid ühiskonda edasi arendada.
Teiseks oluliseks asjaoluks, et elu üldse jätkuda saaks, on loodusressursid ja nende hoidmine. See on ka üks valdkond , millega tagatakse jätkusuutlikkus. Iga päev sõidavad miljonid autod ja vajavad selleks kütust, töötavad suured tehased ning vajavad energiat, süüakse leiba ja ei mõelda, kas on veel põllumaad, kus midagi kasvatada või kaetakse ka need üha laieneva infrastruktuuriga. Need kõik näited on tänapäeva inimese jaoks enesestmõistetavad ja vähe on neid, kes mõtleks, et mis saab siis kui meil pole enam looduse poolt antud võimalusi, kuidas elaksime siis edasi ning mida teevad veel meist järgnevad põlvkonnad. Kui pole loodusressursse, ei saa mõeldagi ühiskonna edasiarenemisest.
Viimase sajandiga on meie teadus ja tehnika teinud hämmastava arengu. Me saame tänapäeval näiteks maksta oma arveid elektroonilises rahas, suhelda läbi interneti teises maailma otsas elava sõbraga ja tänu geenitehnoloogiale muuta seniseid organisme. Juba praegu tundub see uskumatu ja mõeldakse, et kaua veel see kõik areneb. Arvan, et teadusel ja tehnoloogial on arengumaad küllalt. Maailmas on ju võetud eesmärk minna üle säästlikule tootmisele, see eeldab, et on vaja välja töötada tehnoloogia , mis seda võimaldaks. Vaja on vaid harituid ja mõtlevaid inimesi, kes seda teeksid.
Iga riik ja ka üksikisik ise peaksid väärtustama tervist. Selleks peab riik toetama tervisehoidu ja inimene püüdma oma tervist hoida. Inimese ravimine on väga kallis protsess, sest kõik selleks vajalik tehnika ning ravimid on väga kallid. Tänapäeval peetakse väga tähtsaks tervislikke eluviise ning propageeritakse nende kasutamist. Samal ajal on uuringud aga näidanud ühe sagenevat stressi igas vanuses inimestel ning raskeid haigusi. Selle põhjuseks võib arvata üha kiirenevat elutempot ja inimeste valesid väärtushinnanguid, kus seatakse töö tervisest tähtsamaks. Usun, et arenguruumi on riigi tervisehoiu toetamises ja inimeste enda mõttemaailma muutumises küllalt.
Ühiskonna edasiarenemist mõjutab ka poliitika. Näiteks riigid, mis toetavad teaduse ja tehnika arenemist, rahastavad seda või muudavad seadustega sellega tegelemise lihtsamaks, nendes riikides on võimalik midagi teha. Samas kui riigid, mis kehtestavad kalleid makse ja ei jaga toetusi millegi väljaarendamiseks, nendes ei saa ka midagi toimuda. Oluline on ka riikide omavaheline koostöö, sest tihti on just rahvusvahelised programmid need, mis tagavad tulemuse. Ei saa ju üksi näiteks loodust hoida, kui naaberriik seda mitu korda hullemini hävitab.
Kokkuvõtteks arvan, et nüüdisühiskond ei ole oma arenguga lõpp-punkti jõudnud. Võimalik, et on jõutud teatud tasemeni, millega võib juba rahul olla, aga nagu öeldakse, pole midagi siin maailmas täiuslik ja inimesed pole kunagi rahul. Seega arvan, et ühiskond areneb kogu aeg edasi, inimesed lihtsalt püüavad seda pidevalt uute oludega kohandada . Kõige olulisem on, et oleks need kes arendavad ja see, kus arendada.