inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus (Isand), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii räägib novell "Inimese vari" emast, kes ootab oma poega maailmasõjast koju. Mareti emaarmastus on piiritu: enesele teadmata on ta ravinud haavatud poja asemel tema mõrtsukat. Hilisnovellis "Viimne tervitus" arendab kirjanik edasi sõjateemat. Novell kujutab elu pärast III maailmasõda. Kirjanik mõtiskleb inimese ja tema saatuse üle ning tõdeb, et inimese elu on igavene võitlus lootuse ja lootusetuse vahel.
aastal. ,,Keisri hull" seisab kirjaniku loomingus vahejoonel. ,,Rakvere romaanis"(1982) on esikohal dokumentaal ainestikul Rakver linna rippumatuse võitlus 18. sajandil. Veel on kirjutanud ,,Professor Martensi ärasõit"(1984), mis näitab diplomaat Friedriech Martensi identiteediotsinguid ja tõstatab saatuse kordumise probleemi. ,,Vastutuulelaev"(1987) joonistab Bernhard Schmidti imetledava eneseteostuse eemal kodumaast ja kodudest. Memuaarilist ainet on Kross kasutanud novellikogudes ,,Kajalood"(1980) ,,Ülesõidukohad"(1981), ,,Silmade avamise päev"(1988), ,,Järelhüüd" ning romaanis ,,Wikmani poisid"(1988). Romaanis on kujutatud koolielu II maailmasõja eelse Tallinna ühes esindusgümnaasiumis. ,,Väljakaevamised" (1990), kujutab stalinismi ohvrite naasmist vangistusest ja väljasaatmisest nind nende lülitumist tavapärasesse ellu 1950. aastate keskel ehk samal aja kui Kross GULAGist tagasi saadeti.
tegevuses. Luule esikkogu "Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus "Jäljed liival" (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus "Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu "Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes "Ellinor" ja "Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis "Armukadedus" (1933). Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm. (nt. kogumikud "Näokatted", 1919 ja "Meie kirjanduse teeed", 1927). J. Semperi "Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne,
uute väljendusvahendite otsingule. Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo-ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile teisitiolemise metaloogilise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming zanrite poolest mitmekülgseks; novellide kõrvale ilmusid romaanid, aforismid, luuletused, näidendid ja lasteraamatud. Novellikogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) paiguti tugevnenud publitsistlik allhoovus on allutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi. Valtoni romaan "Teekond lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, selle mängupaigaks on Kesk-Aasia, jutustatakse mongoli valitsejast Tsingis-khaanist ning tao mungast Chang Chunist. Realistliku romaani kompositsioonireegleid eirab sürrealistlik narratiiv
(1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas ,,Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati ,,Noor- Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus ,,Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt ,,Tarapita" tegevuses. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu ,,Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes ,,Ellinor" ja ,,Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis ,,Armukadedus" (1933). Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante ,,Uus elu" (1924) ja V. Hugo ,,Jumalaema kirik Pariisis" (1924) jpm.(3) Friedebert Tuglas oli eesti kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane. Friedebert oli pärit Ahjalt
Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal. I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem "Meri" ja mässuihast kantud jutustus "Jumalate saar". Samaaegselt valmis ka kriitilis-realistlik novell "Hingemaa". Revolutsiooniline romantism asendus Läänest tulnud uue moodsa kunstivoolu impressionismiga. Mõjud on märgatavad eeskätt novellikogudes "Õhtu taevas" , aga ka varasemas kogus "Kahekesi" , näiteks novellid "Toome helbed", "Suveöö armastus" jt. Läbilõike I perioodi loomingust annab kogu "Liivakell" II loominguperiood algas Esimese maailmasõja eel. Esimeseks suuremaks teoseks sai romaan "Felix Ormusson" Selles loominguperioodis on kesksel kohal novellistika. Kirjanik arendas välja omapärase ja uuelaadse novellisüsteemi, mis erines tunduvaltvarasemast eesti novellistikast
1944. aastal siirdus Kivikas sõja eest Soome ning sealt Rootsi, kus pidas töölise, arhiivitöötaja ja ajakirjaniku ametit. Albert Kivikas tuli kirjandusse realistliku jutukoguga ,,Sookaelad" (1919), mis räägib tema kasvukoha olustikust. 1920. aastatel kirjutatud asunikutriloogias ,,Jüripäev" (1921) , ,, Jaanipäev" (1924) ja ,,Mihklipäev" (1924) käsitleb kirjanik maatameeste ja talupoegade maareformist ajendatud vastuolusid. Erilisel kohal on Kivika loomingus Vabadussõja teema. Novellikogudes ,,Verimust" (1920) ning ,, Punane ja valge" (1927) kujutab ta sõja julmust ja mõttetust. Ükskõik kelle poolel ja milliste ideede nimel ka ei võidelda, on sõdurid Kivika arvates surma ees alati võrdses olukorras. Kirjaniku tuntuim Vabadussõda käsitlev teos on neljaosaline romaan ,,Nimed marmortahvlil" (1936-1954) , millest on ka tänapäeval film tehtud Eesti rez. E.Nüganeni poolt (2002). Betti Alver Betti (Elisabet) Alver sündis 23. novembril 1906
Luule esikkogu "Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus "Jäljed liival" (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus "Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu "Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes "Ellinor" ja "Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis "Armukadedus" (1933). Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm. (nt. kogumikud "Näokatted", 1919 ja "Meie kirjanduse teeed", 1927). J. Semperi "Kalevipoja
hakkab tundma hirmu vabaduse ees (,,Silmus"III,1969). Kogudes ,,Pööriöö külaskäik"(1974) ja ,,Läbi unemaastike"(1975) süveneb Valton inimese alateadvusesse. Teda huvitavad inimese olemis- ja hingeseisundid nähtuna unenägude vahendusel: ,,Häbi", ,,Lend", ,,Elu", ,,Turv", ,,Hetk". Luues müüte, püüab Valton uurida teispoolsust ja selle seoseid ajaliku eluga. Arvo Valtoni viimastes novellikogudes ,,Mustamäe armastus"(1978), ,,Võõras linnas"(1980), ,,Rännak giidi saatel"(1988), ,,Väike valge vangimja"(1996) on järk- järgult süvenenud autori huvi ajakajaliste teemade vastu, olgu neiks siis elukeskkond, looduskaitse, ühiskonna ebakohad, inimeste igapäevasuhted vms. Läinud ühes suunas lõpuni, valib Valton tavaliselt uue aineala ja lähenemisnurga. Ka romaaniloomingus on ta üllatav. ,,Tee lõpmatuse teise otsa"(1978) räägib Tsingis-khaanist ja tao mungast Chang Chunist
Kirjanduse Seltsi esimees, aga ka Soome Kirjanike Liidu ja Londoni PEN-klubi auliige. Suri 15. IV 1971. aastal. I loominguperiood ulatub Esimese maailmasõjani. Revolutsioon äratas Tuglases romantiku, valmis poeem "Meri" (1908) ja mässuihast kantud jutustus "Jumalate saar". Samaaegselt valmis ka kriitilis- realistlik novell "Hingemaa" (1906). Revolutsiooniline romantism asendus Läänest tulnud uue moodsa kunstivoolu impressionismiga. Mõjud on märgatavad eeskätt novellikogudes "Õhtu taevas" (1913), aga ka varasemas kogus "Kahekesi" (1908), näiteks novellid "Toome helbed", "Suveöö armastus" jt. Läbilõike I perioodi loomingust annab kogu "Liivakell" (1913) II loominguperiood algas Esimese maailmasõja eel. Esimeseks suuremaks teoseks sai romaan "Felix Ormusson" (1915). Peategelane Ormusson on kirjanik, kelle päevik moodustabki romaani sisu. Selles loominguperioodis on kesksel kohal novellistika. Kirjanik arendas välja omapärase ja uuelaadse
On töötanud kirjastuses Eesti Raamat ja ajakirjas Looming. 1991-1992. a. oli ta toimetaja ajalehtedes Eesti Ekspress ja Eesti Aeg, 1997-2005 ajalehe Sirp peatoimetaja. Praegu ajakirja Looming peatoimetaja. Vahepeal oli kutseline kirjanik. Loomingust Kirjanikuna leidis Mihkel Mutt tähelepanu novellikoguga "Fabiani õpilane"(1980). Esikkogule iseloomulikud irooniline seltskonnakriitika, hüperboliseeritud ja grotesksed tüübid, kunsti- ja haritlaselu veidruste kujutamine tulevad esile ka novellikogudes "Mehed" ja "Üleminekuaeg" ning teatriainelises romaanis "Hiired tuules" (1982). Pööret suurema eluläheduse suunas tuli romaanidiloogiaga "Keerukuju" ja "Kallid generatsioonid". Romaan "Pingviin ja raisakass" (1992) vaatleb nukra irooniaga "väikese inimese" kohanemisraskusi Eesti Vabariigi taastamisajal. Mutt on kirjutanud ka lasteraamatud "Französisch" ja "Näärivana". Aastail 1994-95 oli ta teleseriaali "Salmonid" stsenarist. Mutt oli oma varasemas loomingus irooniline ning sarkastiline
inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus (Isand), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii räägib novell "Inimese vari" emast, kes ootab oma poega maailmasõjast koju. Mareti emaarmastus on piiritu: enesele teadmata on ta ravinud haavatud poja asemel tema mõrtsukat. Hilisnovellis "Viimne tervitus" arendab kirjanik edasi sõjateemat. Novell kujutab elu pärast III maailmasõda. Kirjanik mõtiskleb inimese ja tema saatuse üle ning tõdeb, et inimese elu on igavene võitlus lootuse ja lootusetuse vahel.
inimloomuse kaht poolust: Popi arukust, truudust, tundelisust; Huhuu aga tigedust, toorust ja kergemeelsust. Kirjanikku huvitab vaimu ja võimu võitlus inimeses ja inimeste vahel. Kui kodust (maailmast) lahkub mõistus (Isand), siis jääb puhkevas võitluses peale võim oma rumaluses ja jõhkruses (Huhuu) ning kõiki ootab katastroof. Selle novelliga osutab kirjanik, et inimeste saatus on maailmas (ühiskonnas) sageli vastandjõudude mängukanniks. Tuglase viimastes novellikogudes kohtame kõrvuti sümbolismiga ka realistlikke aineid. Nii räägib novell "Inimese vari" emast, kes ootab oma poega maailmasõjast koju. Mareti emaarmastus on piiritu: enesele teadmata on ta ravinud haavatud poja asemel tema mõrtsukat. Hilisnovellis "Viimne tervitus" arendab kirjanik edasi sõjateemat. Novell kujutab elu pärast III maailmasõda. Kirjanik mõtiskleb inimese ja tema saatuse üle ning tõdeb, et inimese elu on igavene võitlus lootuse ja lootusetuse vahel.
annaabi.ee 
