Nõukogude Venemaa kujutamine kirjanike pilgu läbi (1)

Nõukogude tegelikkuse kujutamine Zoštšenko ning Ilfi ja Petrovi loomingus
Ajal, mil Zoštšenko ning Ilfi ja Petrovi looming oli veel värske, valitses Venemaal diktatuur ning sellega kaasnes tsensuur . Need kirjanikud aga ei kõhelnud oma loomingus kajastada tegelikku elu. Et võimudele ei meeldinud see, mida kirjutati, karistati kirjanike vahel isegi julmade meetoditega. Kõige kergem karistus oli kirjanike liidust välja viskamine , kõige julmem aga Siberisse saatmine.
Inimesed olid sellel ajal üpris rumalad, sest info ei liikunud, juurutati ainult ühte tõde sellest, kui halb oli Vene keiser ja kui head ajad tulemas olid. Inimeste rumalust pilab Zoštšenko oma novellis „Närvilised inimesed“, kus minnakse tülli tühise priimuse nõela pärast. Kõige naeruväärsem ja rumalam on minna kaklema ühe jalaga invaliidil. Veel on näha inimeste rumalust novellis „Kaloss“. Mina-tegelane, kaotanud trammis kalossi, pakib teise ajalehte ning hakkab peale tööd kaotatud kalossi taga otsima . Ta peab hankima mõttetud tõendid, mis tal ka õnnestub, ning lõpuks saab oma kalossi tagasi. Selle aja jooksul on ta aga kaotanud oma eelmise, ajalehe sees olnud kalossi. Leitud kalossi pani ta aga kummuti peale vaatamiseks. Kalossid olid suhtelised vanad ning katki ja ta oleks võinud uued muretseda.
Oma suures rumaluses ja ka ebavõrdsuses, mis sel ajal Vene riigis valitses, muutusid inimesed ahneks. Veel tänapäevalgi on Venemaal komme , et austatakse seda rohkem, kel on enim vara. Inimesed Zoštšenko novellis „ Korter “ vaidlevad selle üle, kes saab vabaks jäänud korteri, kus oli toimunud mõrv, endale. Vaieldakse, et see oleks onupoja poliitika, kui mõni lähisugulane saaks korteri endale. Kedagi ei huvitanudki, kes tappis, kelle tappis, miks tappis, mis mõrvarist ja laipadest edasi sai, oli vaja vaid korter endale saada. Zoštšenko pilab inimeste ahnust ka novellis „Sünnipäevalaps“. Talumees võtab vankri peale linnamehe, sest ta teab, et viimane maksab talle sõidu eest, algul küsib ruubli, hiljem kolm. Oma naist, sünnipäevalast, ta aga peale ei võta, vabandab, et tee olud on halvad (sellepärast tõstab ta ka linnamehe hinda). Mees teab, et naine talle ei maksa. Ahnust kirjeldavad ka Ilf ja Petrov oma suurteoses „12 tooli“. Ippolit „Kiisu” Matvejevitš Vorobjaninov ja Ostap Bender hakkavad otsima 12 söögitoa tooli, sest ühes neist peavad olema teemantid. Lõppvaatuses tapab suurt ahnust põdev Ippolit „Kiisu“ Vorobjaninov Ostap Benderi, sest vaid üks tool on järgi jäänud ning seal peavad kivid olema. Kalliskivid on aga juma ammu leitud ja nendest on üles ehitatud vanadekodu . Vorobjaninov tappis oma kaasteelise tühja ahnuse pärast.
Ahnusega kaasnes tihtilugu ka vargus. Inimesed varastasid kõike, mida vähegi said. Haruldane polnud „letialune“ või „kauba peale saadud“ kaup. Mõni kasutas ära oma seisust , et varastada. Näiteks Ilfi ja Petrovi teoses „12 tooli“ varastab vanadekodu direktor kõike, mis ette jääb, ka karud Šiškini maalilt „Hommik männimetsas“. Varastamata ei jää ka palati uks ning toit. Varastamist pilab ka Zoštšenko oma novellis „Televon“. Mina-tegelane on muretsenud endale aparaadi ja jaganud kõigile oma numbri. Ühel päeval telefon helisebki, mina-tegelane on õnnelik, et helistatakse. Kutsutakse õllebaari, tegelane läheb, veedab seal aega, ei ilmu välja seda, kes helistas. Koju tagasi minnes avastab, et korter on tühjaks tehtud.
Elu Venemaal I Maailmasõja ajal oli julm ning meetodid inimeste mõjutamiseks olid julmad. Siiski leidus julgeid kirjanikke, kes leidsid võimaluse oma loomingu avaldamiseks. Tänu neile on võimalus veel tänapäevalgi näha Nõukogude aja elu tegelikke külgi.