Nimetu (0)

Max Weberi „Võimu ja religiooni sotsioloogiast“
(legitiimsusest ja domineerimisest) Lk 87 – 115
Max Weberi jutustus legitiimsusest ja domineerimisest arutleb võimu teostamisest inimsuhete erinevatel tasanditel. Weber toob välja eeldused, mida läheb tarvis domineerivas suhtes ja näitab punkthaaval, kuidas nende eelduste alusel näevad välja suhted, kus üks isik on võimupositsioonil ja teine allub.
1.Legitiimsus ja kasu
Alustuseks seletab Weber, et domineerimine ei tähenda ainult ühe inimese kontrolli teise üle, vaid sellega käib kaasas veel terve rida nüansse. Esiteks on domineerimise juures alati olemas teatud hulgal kuulekustahet, seejuures pole oluline, kas inimene allub vabatahtlikult või pelgalt harjumusest. Veel lisab Weber, et majanduslik kasu pole tavaliselt domineerimise mõjutusvahend ega eesmärk. Samas domineerimine suure hulga inimeste üle, näiteks mõnes kollektiivis , toimub üldiselt harjumusest ning kuulekus on seejuures tihedalt seotud materiaalsete huvide ja väärtustega. Teiseks tähtsaks osaks domineerimise juures on Weber välja toonud legitiimsususu. Weber väidab, et iga domineerimine püüab esile kutsuda ja hoida usku oma legitiimsusse. Vastavalt sellele, millist laadi legitiimsusele kaldutakse, on väga erinev ka kuulekuse ja domineerimise tüüp.
Legitiimsel nõudlusel on kolm põhitüüpi. Nende legitiimsusnõuete kehtivus rajaneb põhiliselt:

ratsionaalsetel alustel ehk legaalsel domineerimisel, mis baseerub valitseja ja valitsetava vahelistel suhtel , kus valitseja võim on piiratud seadustega, mis kehtivad absoluutselt kõigile;

traditsioonilistel alustel, mis tähendab seda, et usutakse heasse tavasse ja nende alusel võimu teostavate isikute legitiimsusesse. Sellist võimutüüpi esindab praegu Rooma paavst ;

karismaatilistel alustel on võim seadustatud teatud ebatavaliste ja üliinimlike vahendite poolt, mida alluvad omistavad liidrile. Ajaloos on sellisteks isikuteks olnud näiteks Napoleon või Hitler .
Weber tõdeb, et ehkki ükski neist mainitud tüüpidest ei esine reaalsuses puhtal kujul, on taoline jaotus otstarbekas süstemaatika edasiarendamiseks.
2. Legaalne domineerimine koos bürokraatliku administratiivpersonaliga
Selles peatükis keskendub Weber legaalse domineerimise alustele . Kõige olulisem on sellise domineerimissuhte juures ratsionaalsel, otstarbekal või väärtusratsionaalsel alusel kehtestatud õigusnorm, mis kehtib kõigile kollektiivi liikmetele. Üksikjuhtude õiguse mõistmisel rakendatakse just neid reegleid. Samas allub ka võimukandja kehtestatud reeglisüsteemile, orienteerides sellele oma käsud ja korraldused . Tähtsaks erisuseks on see, et alludes kõrgemal võimupositsioonil olevale isikule, ei kuuletuta valitseja isikule, vaid süsteemile. Seega on tegemist allumiskohustusega ratsionaalselt piiratud kompetentsi raames.
Eestis kehtib taoline valitsemine näiteks presidendi puhul. Võimul olev president allub Eesti Vabariigi seadusele nagu teisedki kodanikud ja lähtub oma tegevuses samuti konstitutsioonist. Samamoodi mõistetakse kohut isikute üle, võttes aluseks põhiseaduse. Nii tähendab presidendile vastu astumine hoopis vastu astumist kogu riigi süsteemile.
3. Traditsiooniline domineerimine
Domineerimist nimetatakse traditsiooniliseks, kui selle legitiimsus tugineb ideelise korra ja võimu pühadusele. Sellisel juhul on võimukandja isand ja talle alluvad alamad. Seejuures määrab alamate suhte isandasse teenerlik truudus . Allutakse isandale, kes järgib traditsiooni ja kelle korraldused on legitiimsed kahel viisil:

osalt traditsiooni alusel, mis määrab korralduste ootuspärase sisu ja ulatuse , mille ületamine võiks ohustada isanda enda traditsioonilist seisundit ;

osalt isanda vaba voli alusel, millele traditsioon jätab vastava mänguruumi.
Selline traditsiooniline isanda voli püsib eeskätt tänu asjaolule, et alamate kuulekus on põhimõtteliselt piiritu.
Seega saab isanda tegevus olla kahesugune. Esiteks selline, mida traditsioon ei piira või teiseks olla seotud traditsiooniga. Kui teisel juhul järgib isand formaalseid põhimõtteid, siis esimesel juhul võib isand vabalt, vastavalt isiklikule sümpaatiale, välja näidata nn soosingut. Nii lähtuvad ka tema põhimõtted eetikast, õiglusest või kasust. Samas kui isand eirab traditsioonilisi võimupiire, võib kergesti tekkida alamate vastuseis, mis on suunatud isanda isiku, mitte aga süsteemi kui sellise vastu. Sedasi ongi traditsiooniline domineerimine tuginetud mineviku pretsedentidele ja orienteeritud reeglitele.
Olen täielikult nõus Weberi kirjeldusega traditsioonilisest domineerimisest. Nimelt esineb sellist valitsemisviisi ka tänapäeval. Näiteks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis, kus on valitsevaks hetkel kuninganna Elizabeth II. Seejuures täidab ta mitmeid ametikohustusi, mis on seadusega sätestatud. Eesti ühiskonnas on traditsioonilist domineerimist näha näiteks suurerakondades. Tuntuimaks on kindlasti Edgar Savisaare juhitav Keskerakond, mille eesotsas on ta juba alates 1991. aastast. Seepärast mitmed inimesed tunnevadki teda ainult juhina.
4. Karismaatiline domineerimine
Weber sõnastab, et karisma puhul on tegemist inimese erakordse omadusega, mille tõttu teda peetakse üleloomulike, üleinimlike või vähemalt ebatavaliste kõrgemate jõudude kandjaks . Paljudel juhtudel peetakse teda jumala poolt saadetuks või järgmist väärivaks eeskujuks ning seetõttu juhiks. Karisma puhul on oluliseks vaba tunnustus, mille eelduseks on usk, austus ja usaldus juhi vastu. Siiski psühholoogilisest aspektist on selline tunnustus viletsusest ja lootusest sündinud andumus. Kui peaks aga juhtuma, et seesama karismaatiline juht polegi võrdväärne kuju jumalale, hakkab tema karismaatiline autoriteet tõenäoliselt kaduma. Karismaatilisteks kogukondadeks peetakse autoritaarse korraga organisatsiooni, mille raames toimuvad karismaatilised suhted. Põhinevad taolised kogukonnad ühtekuuluvustundel. Tähtis on meeles pidada, et karismaatilisele domineerimisele on omane eirata igasuguseid reegleid.
Olen nõus Weber kirjeldusega karismaatilisest domineerimisest, aga lisaksin ka seda, et vahel võib karismaatiline juht motiveerida alluvaid rohkem pingutama. Nii suudab mõnes ettevõttes karismaatiline juht panna inimesi töötama tavalisest tõhusamalt, sest usub oma julgesse eesmärki ning paneb ka teised sellesse uskuma. Sedasi on ka firma tulemused paremad, ja saavutatakse turul parem positsioon. Eestis aetakse karismaatilisus segi maneerustega. Ekslikult peetakse karismaatiliseks meediakangelasi või kunstlikult tähtsaks muudetud persoone, ehkki avalikkusele meeldimine pole üldse vajalik, sest karismaatilisele inimesele on vajalik olla aus, mitte silmakirjalik. Selliseks karismaatiliseks juhiks Eestis on olnud Lennart Meri, kes näiteks võis oma eluajal lubada endale nn kuulsat hilinemist, sest see anti talle alati andeks.
Tundub, et Weberi kirjutatud domineerimissuhete kirjelduste näol on tegemist nn aegumatu skeemiga. Kõik näidatud domineerimise eritasandid on tõepoolest väga paikapidavad. Nimelt võib igaüht neist näha ka tänases maailmas, sealhulgas ka Eestis.