Nimetu (0)

Kõige lihtsam viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda
Tänapäeva maailmas on kiusatusi rohkem kui elases varem. Me puutume nendega paratamatult iga päeva kokku, olenemate kus me elame või kui rikkad me oleme. Üldiselt on olemas kahte sorti kiusatusi, häid ja halbu. Kindlasti ei tohiks igale tahtmisele järele anda, kuid kuidas eristada ohutut ja ohtlikku kiusatust?
Kiusautsed on inimesega kaasas käinud juba aegade algusest. Kõige lihtsam näide selle tõestuseks on piibel mis jutustab Eedeni aiast ja selle valvuritest, Aadamast ja Eevast. Jumal keelas neil Eedeni aia vilju süüa, kuid imlselgetel põhjutsel nad siiski seda tegid. Üldiselt tõlgendab piibel kiusatust kui saatanat , kes üritab inimesi kurjale teele tõugata. Selle õpetuse järgi elavad ka tänapäeval paljud usklikud inimesed, kes usuvad, et tahtmisele järele andmine on võrdne patu tegemisega. Samuti annab kiusatuste pikale ajaloole inimeste seas kinnitust ka Oscar Wilde ´i romaan “ Dorian Gray portree” kus tutvustatakse lähemalt 19. sajandi Prantsusmaal asset leidvat seltskonnaelu. Sealne eliit ei seadnud endile mingeid olulisi piire , vaid elas elu täiel rinnal, seeläbi järele andes oma ihadele.
Kiusatus on põhjendus paljudele tänapäeval vägagi levinud probleemidele. Varastamine, petmine, kasiinodes käimine ja igasugune muu seaduse rikkumine. See kõik algab juba varasest lapsepõlvest. Kui näiteks väiksele lapsele öelda, et kuuma pliidiplaati katsuda ei tohi ja jätta ta hetkeks järelvaateta, võib suure tõenäosusega tagasitulles avastada, et ta ikkagi seda teinud on. Laps teeb seda tõenäoliselt seepärast, et tahab teada saada mis siis juhtub kui ta teeb midagi mis on keelatud. Täiskasvanute vastapandamatustele järele andmine baseerub aga omakasul. Kuidas teisti saaks seletada abieluvande rikkumist või lihtlabast poevargust. Kindlasti on paljudel kriminaalidel olnud ühel hetkel oma elus valikuvõimalus, kas jääda ausaks või minna lihtsamat teedpidi ja sooritada kuritegu . Selle järgi on võimalik liigitada meie ühiskond kaheks. Esiteks tugevad inimesed, kelle iseloom on tugevam kui tahe järele anda ja teiseks nõrgad inimesed, kel ei jätku piisavalt tahet vastu panemaks. Viimased meist kannatavad ka elus kõige rohkem. Seadust rikkudes kaasneb paratamatult karistus, mida suurem patt, seda suurem karistus. Kuid mitte kõik meist ei ole seaduse ees võrdsed. Ajalugu näitab seda, et kui olla piisavalt jõukas ja omada tähtsal kohal sõpru, võib seaduse eest pakku pääseda. Nii võib mõnel üksikul meie seast olla elu sedavõrd lihtsam, kui pole nii palju kiusatusi millele pidevalt vastu panama peab. Näite võib jällegi tuua teosest “Dorian Gray portree” kus tollasel Prantsusmaa eliidil oli lubatud tunduvalt rohkem kui lihtinimesel.
Mitte kõik kiusatused ei ole kurjad. Paljud neist võivad olla isegi meile endile nähtamatud. Mõnel inimesel on näiteks vastupandamatu tahe süüa kõike head-paremat. Säärasele tahtmisele alla andmine on näiteks täiesti ohtu, kui võimalikud lisakilod välja jätta. Kui inimesel on vastupandmatu huvi näiteks markide vastu, ei tee sellele järgi andmine ja markide ostmine mingil viisil ohtlik. Kiusatusi võib mõnikord kõrvutada ka sõltuvustega. Alustades Alkoholismi, narkomaania ja kasiino sõltuvusega, ning lõpetades liigsöömise ja šoppamisega. Igaüks peab ise tunnetama piiri hea ja halva vahel. Tõenäoliselt on õnnelikum elu neil kes ohtlike tagajärgedega pahedele vastu panevad ja seeläbi ka karistust kandma ei pea.
Maailmas on lõputult palju kuisatusi, millele on raske vastu panna. Neid on nii ohtlikke kui ohutuid, väiksematele tahtmistele oleme me kõik tõenäoliselt kunagi järele andund ja anname ka tulevikus, kui olulist karistust ei kaasne. Osad meist annavad aga järele ka sellistele vastupandamatustele millega kaasneb karistus või vaimne kahju. Nii on võimalik inimesi liigitada nõrkadeks ja tugevateks. Kiusatusele järele andmine on kindlasti hea võimalus sellest lahti saamiseks, kuid mitte alati arukas. Igaüks meist peab ise piiri tunnetama, kust maalt muutub süütu järeleandmine ohtlikuks.